ei võinud muidugi eitada, et naise maine praktilisus on mõistlik. Mõnes mõttes. Kuid kuigi noormees ei suutnud end abstraktsetel teemadel väljendada, avaldas kujutlus sõltumatusest talle tugevat mõju. See oli midagi sama endastmõistetavat nagu kalal vajadus meres ringi ujuda.
„Ma ei taha ori olla,” ütles ta lihtsalt, kuid mõne aja nad sel teemal enam ei arutlenud.
Peagi leidis Offa midagi muud, mis tema mõtteid köitis. Mõni päev pärast retke ülesjõge läksid paar meest üle jõe lõunakalda väikesele neemele kalu püüdma. Kuna Offa oli kõvasti tööd teinud, lubati ka temal minna.
See oli oivaline koht kalastamiseks. Ulatudes kaugele Thamesi voogudesse, oli maasäärel ka küllalt põõsaid ning väikesi puid, et kaluritele varju pakkuda, nii et nad võisid võrgud vette lasta ja õngenöörid välja heita. Selges vees nägi Offa möödalibisevaid hõbedasi kalu. Kuid tegelikult pälvis tema tähelepanu vaatepilt, mis avanes teisel pool vett. Seal tema ees, nüüd mitte enam puudest varjatud, laius tohutu suur kindluslinn, mis kunagi oli olnud Londinium.
See oli tähelepanuväärne vaatepilt. Jõeäärne müür, mille olid ehitanud linna viimased asukad, oli küll hullusti murenenud, kuid esialgne maapoolne linnamüür seisis alles püsti ning sellega piiratud maa-alal asusid kahel künkal tontlikud varemed.
„Veider paik,” täheldas üks meestest Offa pilku jälgides. „Räägitakse, et selle ehitasid hiiglased.”
Offa ei öelnud midagi. Tema teadis rohkem.
See, et Offa roomlaste linnast rohkem teadis kui saksid, polnud üldse üllatav. Ainult neli põlvkonda oli möödunud ajast, kui tema esivanemad mahajäetud linnast lahkusid. Ja kuigi ei temal endal ega ka ta isal ei olnud vähimatki aimu, kuidas selline linn võis välja näha, teadis ta kogu aeg, et see oli suur ja seal olid kivist hooned. Ta teadis veel midagi. Tõsi, see oli ainult perekonnalegend ja nagu suurem osa suulisest rahvaluulest oli seegi õrritav segu tõesest ja ebamäärasest. Kuid juba kolm sajandit oli seda lihtsat ja lummavat teavet isalt pojale edasi antud.
„Minu vanaisa rääkis kogu aeg,” oli isa Offale öelnud, „et selles suures linnas on kaks küngast. Ja läänepoolsele künkale on maetud kulda. Tohutu suur aare.”
„Kuhu täpselt?” oli Offa küsinud.
„Künkaharja lähedale,” ütles isa. „Kuid keegi ei leia seda iialgi üles.”
Nüüd laius see linn oma kahe künkaga otse tema ees.
Sel ajal, kui mehed kala püüdsid, võttis ta paadi ja sõitis üle jõe.
Londinium oli olnud tühi juba üle sajandi, kuid tema murenev linnamüür oma punaste horisontaalsete triipudega oli ikka veel tohutu suur ja muljet avaldav. Kaks läänepoolset väravat olid jäänud terveks. Nende vahel ulatusid müürist välja vägevad bastionid. Lähema künkaharja taga terendus amfiteatri suur kivist ring, millel oli küljel sakiline auk ja mis seisis taeva taustal nagu pahur tunnimees, kes tahaks öelda: Rooma riik lahkus vaid mõneks päevaks; ta tuleb tagasi. Jõeke lääne pool linna kandis nüüd saksi nime Fleet, kuigi rohkem tunti seda Holebourne’i nime all. Nõlvast üles läinud, läbis Offa värava.
Ja jõudis vaimude linna. Tema ees kulges lai rooma peatänav, mida nüüd katsid rohi ja sammal, nii et sammud ei teinud kära. Saksid, kes polnud Londiniumist midagi pidanud, olid selle paiga maha jätnud. Kuid aeg-ajalt käisid nad sealt läbi ja ajasid sealtkaudu isegi oma karju, mille tulemusel iidse tänavavõrgu asemel, mis koosnes kahest suurest idast läände kulgevast peateest ning nendevahelistest kõrvaltänavatest, oli välja kujunenud uus teedevõrk. Võimaluse piires viisid need karjateed ja rajakesed otse läbi varemetes linna ühest väravast teiseni, kuid kuna teele sattus sageli takistusi, nagu näiteks suur ringikujuline amfiteater, pidid nad siia-sinna looklema ja käänakuid tegema, mis tundus veider ja ebaloogiline, sest Rooma-aegsest korrapärast ei olnud midagi järel.
Kogu linn oli Offa päralt. Ta käis korraks kagupoolses nurgas künkaveerul, kuid sattunud seal vastamisi ronkadega, pööras kiiresti ringi. Ilma erilise põhjuseta läks ta piki küngaste vahel voolavat ojakest kohta, kus see põhjapoolse linnamüüri alt läbi voolas, ning roninud üles kaitsevallile, märkas, et kuna roomlaste veetruubid müüri all olid mudaga ummistunud, oli linna põhjamüüri taha jäätmaale tekkinud suur soo.
Uuesti alla sadamasse laskunud, jäi üks asi talle mõistatuseks. Jõe vaikne vesi ulatus üle lagunenud sadamasildade, mis oleksid pidanud veest väljas olema. Kas oli linn aegade jooksul vajunud või oli jõgi kõrgemale tõusnud?
Poisi tähelepanek oli täiesti õige. Selle nähtuse olid põhjustanud kaks protsessi. Üks neist oli see, et isegi tollal jätkas viimasest jääajast pärit arktiline jäämüts pidevalt sulamist, põhjustades mere- ja ka kõigi jõgede vee aeglase tõusu. Teine oli see, et Maa mandrilava liikumisel vajus Britannia saare kagupoolne osa väga aegamööda allapoole. Nende kahe teguri koosmõju tulemusena kerkis Thamesi veetase jõesuudme lähedal iga sajandiga umbes üheksa tolli. Sellest ajast saadik, kui Offa esivanem Julius aastal 250 oma münte vermis, oli jõgi tõusnud umbes kaks ja pool jalga.
„Aga kus on see kuld?” küsis poiss valjult, nagu võiks tühi linn talle seda öelda.
Ta oli uurinud Mithra templi mõistatuslikke jäänuseid, pöördunud tagasi foorumile ja suundunud siis mööda ülemist peatänavat läbi linna läänepoolse künka poole. Ta oli jalutanud varemeis sammastikes, silmitsenud kokkuvarisenud maju, mille aknaavadest kasvasid välja puud, põiganud võsastunud kõrvaltänavatesse, nagu võiks sealsete hoonejäänuste paigutus anda talle juhtlõnga paigani, kus lebab aare. Mitu korda sulges ta silmad, pomises Wodenile palve ja keerutas end ringi, lootes, et jumal pöörab ta õigesse suunda.
Inimesed kasutavad vee leidmiseks nõiavitsu, ütles ta endale. Võib-olla võib mahamaetud kulla asukoha samamoodi üles otsida. Aga missugused vitsad selleks sobivad? Ta tammus ringi üle tunni aja, kuni hakkas hämarduma. „Aga ma tulen teine päev tagasi,” pomises ta. Ja ülejärgmisel päeval. Asi oli lõppude lõpuks seda väärt. Poiss ei olnud lootust kaotanud. Kuid ta otsustas, et ei räägi oma otsingutest midagi, isegi Ricolale mitte.
Ja nii jõudis Lundenwicis kätte püha kuu Haligmonath’i lõpp.
Teine põhjus, miks Ricola ei tahtnud lahkuda, oli see, et ta hakkas oma emandasse kiinduma.
Võib-olla tuli see sellest, et tüdruk oli siin uus või et talle oli palju halba osaks saanud või et Elfgiva oli endale alati tütart soovinud või mõnest muust põhjusest, kuid Ricola meeldis vanemale naisele. Too kutsus ta sageli mingil ettekäändel enda juurde, mõnikord ainult selleks, et temaga koos istuda, kuid sageli ka selleks, et lasta oma juukseid palmitseda või kammida, mille peale tüdrukul oli annet. Ja Ricola tegi seda rõõmuga.
Kuna Elfgiva oli esimene ülikust naine, kellega tüdruk kohtus, uuris ta teda hoolega. Mitte ainult tema riietus – pikk vöötatud kleit tavalise tagasihoidliku naiste tuunika asemel – ei olnud teistsugune, vaid kogu tema käitumine tõstis teda märkamatult esile. Mis see oli? „Ta saab mõnikord pahaseks nagu minagi. Ta naerab. Ta võib olla minust pisut vaiksem, aga seda on paljud naised, keda ma tunnen,” seletas tüdruk Offale. „Ometi on ta teistsugune. Ta on leedi.” Aegamisi jõudis Ricola arusaamisele. „Kas tead, mis see on? See on sellest, et teda jälgitakse kogu aeg.”
„Minu arust ka. Kõik inimesed, kes isanda juures töötavad, vaatavad teda.”
„Ma tean. Ja söandan öelda, et temagi teab seda. Aga” – Ricola kulm tõmbus kortsu – „on veel midagi. Isegi siis, kui ma temaga kahekesi olen. Ta ei hooli vähimatki, mida mina temast arvan. Mina olen lihtsalt orjatar. Ta on selleks liiga uhke. Aga isegi siis arvab ta, et teda jälgitakse. Ma tunnen seda.”
„Võib-olla jumalad jälgivad.”
„Võib-olla. Tegelikult arvan ma, et hoopis tema enda perekond. Tema surnud isa ja tolle isa, kogu nende suguselts mitu põlve tagasi. Ta peab sellepärast hästi käituma, et arvab, et need kõik jälgivad teda. Ma arvan, et selles ongi asi.” Naine noogutas rahulolevalt. „Ja kogu aeg, kui ta kõnnib ringi nagu sina ja mina, ei