nii, nagu oleks ta juba lahkunud. Näiteks, kui ta andis mõne käsu, täideti see viisakalt, kuid miski teenri silmis ütles, et too mõtleb juba sellele, kuidas uuele emandale meeldida. „Tundub, nagu oleksin ma omaenda majas külaline,” pomises naine endamisi. Ja lisas siis kibeda irooniaga: „Selline, kes kavatseb liiga kauaks jääda.”
Kuid kui kõik teised arutlesid selle üle, millal ta lahkub, siis Elfgiva ise pidi alles otsusele jõudma, mida üldse teha. Tal oli Ida-Inglismaal vend. Aga ma pole teda aastaid näinud, tuletas ta endale meelde. Ühes külas mõni miil lapsepõlvekodust elasid kauged sugulased. Ehk minna sinna? „Ega Cerdic mind otse metsa saata ka ei saa!” hüüatas ta. Kuigi naine seda vaevalt tajus, valdas teda kummaline roidumus. Ma otsustan enne jõule, ütles ta endale. Ega teinud midagi.
Ka Cerdic ei öelnud midagi. Naine ei teadnud, mida mees tahab või mis tal tema jaoks varuks on. Kuigi ta oli veel nime poolest tema naine, oli Cerdic ta lihtsalt kolikambrisse heitnud.
Ricola leidis end nüüd sageli emanda seltsist. Kuigi Elfgiva oli harilikult sõnakehv ja väärikas, alandus ta mõnikord oma üksilduses selleni, et jagas oma saladusi orjatüdrukuga. Ricola oli kindel, et lõhe Cerdicu ja tema naise vahel on ületamatu. „Isand ei maga temaga enam,” ütles ta Offale. „Ma olen selles kindel.” Ta palmitses ja kammis Elfgiva juukseid salajase õrnusega. Ja ükskord, kui Elfgiva oli tunnistanud, et ta pole veel otsustanud, kuhu minna, küsis tüdruk ettevaatlikult: „Kui isand arvab, et te peate lahkuma, leedi Elfgiva, miks ta seda siis korraldanud ei ole?”
„Asi on üsna lihtne,” seletas vanem naine naeratades. „Ma tunnen oma abikaasat. Ta on ettevaatlik kaupmees. Ta lahutab end minust kohe, kui uus tüdruk tal käes on. Mitte varem. Niikaua ta ootab.”
„Mina läheksin lihtsalt minema,” pahvatas Ricola. Selle peale ei öelnud vanem naine midagi.
See ebakindlus tekitas aga ühe küsimuse, mille Offa ühel õhtul Ricolaga üles võttis. „Kui ta ära saadetakse, mis sa arvad, mis siis meist saab?” küsis ta nõutult. „Tema ostis meid. Kas see tähendab, et me läheme koos temaga?”
„Ma loodan küll,” hüüatas tüdruk nördinult, üllatudes ise ka oma tugevast kiindumusest. „Ta päästis mu elu,” lisas ta, et oma ägedust põhjendada. Ja küsis siis Offale otsa vaadates: „Kas sina ei taha tema juurde jääda?”
Alul jäi Offa vastusega kimpu. Kuhu Elfgiva nad viiks? Ta meenutas pimedat Essexi põlismetsa ja tal polnud mingit soovi sinna tagasi minna. Ta mõtles, kui vähe ta teab Ida-Inglismaa külmast avarusest. Ja seejärel mõtles Thamesi lopsakast orust ja tühjast linnast peidetud kullaga.
„Ma ei tea,” vastas ta viimaks. „Ma tõesti ei tea.”
Päevade kuludes juhtus Ricola elus kaks sündmust, millest ta kellelegi ei rääkinud. Esimene neist puudutas kaupmeest.
Nädal pärast poegade ristimist heitis Cerdic esimest korda Ricolale silma. See polnud midagi erilist. Naine väljus just majast, väikese ukseava kohal rippuvate katuseõlgede all küüru tõmbudes, kui mees sadamasilla juurest üles tuli. Ta möödus Cerdicust lähedalt ja mees vaatas teda.
Ricola ei olnud ei üllatunud ega ehmunud. Ta oli meelas ja tajus mehe himurust. Isand pole nädal aega naist saanud, mõtles ta möödudes. Kui see järgmisel päeval uuesti juhtus, ei teinud see talle samuti suurt muret. On parem, kui ma temast eemale hoian, otsustas ta, ja Offale ei räägi, lisas ta endale naerul näoga.
Teine sündmus oli palju meeldivam. Blodmonath’i lõpul taipas ta, et võib olla rase. Aga ma ootan veel ühe kuu, et kindel olla, ütles ta endale rahulolevalt. Kuid nüüd mõtles ta kerge rahutusega sellest, kus ja kuidas nad elama hakkavad, kui laps sünnib.
Offa tegi üha kõik, mis suutis, et isandale meeldida. Paar korda õnnestus tal ka tühja linna hiilida, kus ta, varustanud end väikese kirka ja labidaga, kaevas kohtades, mis tundusid lootustandvad. Pärast ühelt selliselt salajaselt ekspeditsioonilt naasmist nägi ta pealt uue kaubalasti saabumist kauplemiskohta.
Seal oli pool tosinat orja. Need tõi tugev inetu välimusega kaupmees, kuid Cerdic tervitas teda üsna viisakalt. „Sa tuled sel aastal hilja,” täheldas ta.
Mehed olid toredad mustajuukselised sellid, köiega üksteise külge seotud. Pügatud juuksed ja masendunud näod andsid tunnistust nende uudsest olukorrast. „Northumbria kuningas rüüstas eelmisel aastal šotlasi,” seletas kaupmees. Tema nägu oli naerul. „Vangilangenud. Mul oli neid sada tükki, kui ma põhjast tulema hakkasin. Need on nüüd järele jäänud.”
„Ah et riismed?”
„Vaata ise. Nad polegi nii halvad.”
Cerdic uuris orje. Ta ei vaevunud kaubasaadetise kallal norima. „Paistab, et kõlbavad,” nõustus ta. „Aga ma pean neid tõenäoliselt kogu talve toitma ja majutama. Orjakaubandus algab harilikult kevadel.”
„Sa võid nad ise tööle panna.”
„Siin pole neil suurt midagi teha, kui lumi maha tuleb, eks ju?”
„Tõsi küll. Mis sinu hind siis on?” Inimestele meeldis Cerdicuga äri teha, sest ta oli otsekohene ega raisanud kunagi aega. Offa nägi, et mehed lähevad koos tarre. Mõne aja pärast oli kaupmees lahkunud.
Kuus meest majutati orjamajja ja pandi igal ööl ketti. Päeval lasti neil ringi liikuda ning paar meest saadeti tööle puid vedama või üht laohoonet parandama. Offa jälgis mehi, tahtes teada, milline saatus neid lõpuks ootab, ning tal oli neist kahju.
Möödus terve päev, enne kui kõigile sai selgeks, et noor Wistan on kadunud. Keegi ei teadnud, kuhu ta läks, ainult ühele vennale oli ta öelnud, et tahab jahile minna. See oli iseenesest kummaline, et poiss üksi jahile läks, ning kui ta tagasi ei tulnud, hakkas Elfgiva muretsema. Cerdic oli optimistlikum.
„See on vist mõni tüdruk,” ütles ta napisõnaliselt. „Küll ta tagasi tuleb.” Kui möödus veel üks öö, mainis ta süngelt: „Tal tuleb minu ees vastust anda, et ilma loata ära läks.” Kuid möödus veel üks päev ja öö, ilma et poisist mingit märki oleks olnud.
Wistan oli vara üles tõusnud. Esimese kahvatu valgusega oli ta juba Thorney juures tühermaal ja ületas koolmekohas jõe. Oli parajasti mõõn. Tema hobune pidi ainult veidi maad ujuma, ja kui Wistan lõunapoolsel kaldal veest välja tuli, oli ta vaid pisut märg. Tee viis teda umbes miili jagu lõuna poole ja kulges alguses soo kohal mäenõlval. Siis pööras ta itta, liikudes jõega enam-vähem rööbiti.
Oli külm selge päev. Üle soo ja läbi tammemetsade ratsutades nägi poiss kahe miili kaugusel teispool jõge seisvaid tühja linna tumedaid varemeid. Pärast seda hakkas maapind tõusma ning seljandikud muutusid üha kõrgemaks. Veel kaks-kolm miili, ja kui päike silmapiiri tagant välja ilmus, avanes tema ees oivaline vaade helkivale jõele, mis voolas suuri lookeid tehes oma suudme poole. Mäeseljandiku all jõekaldal asus tilluke küla, mida tunti Greenwichi nime all. Eespool muutus seljandik laiemaks ning hõredad tammemetsad tegid ruumi suurele lagedale nõmmele. Üle selle kulges kõva rohukamaraga tee, mille all oli kivikillustikuga kaetud rooma maantee ja mida mööda ta võis järgmise päeva pärastlõunaks jõuda Rochesteri asundusse.
Ta kavatses tüdrukuga kohtuda.
Järgmise öö magas Wistan Boctonis. Vara hommikul, heitnud hella pilgu suurejoonelisele kõnnumaale, ratsutas ta tüdruku kodu poole.
Ta muidugi tundis tema perekonda, aga tüdrukut ennast ei olnud ta mitu aastat näinud. Tõepoolest, kui ma teda viimane kord nägin, oli ta samasugune kõhn laps nagu mina, mõtles poiss virila naeratusega. Raske oli uskuda, et isa kavatseb temaga nüüd abielluda.
Oli juba keskhommik, kui Wistan kohale jõudis, kuid ta ei läinud talu juurde. Selle asemel jäi ta veidi eemale puude vahele vaatama. Viimaks nägi ta, et tüdruk tuleb majast välja ja suundub õnneks teerajale, mis viib temast mitte kaugele puude vahele.
Poiss oletas, et see peab tema olema. Kui tüdruk lähemale jõudis, tundis Wistan ta suurivaevu ära, sest kõhna plika asemel oli nüüd noor naine. Ja kena naine. Peaaegu sama pikk kui ta ise, ikka veel väikesed udemed huule kohal, kuldsed