mees. Kohtunikud kisuvad suitsu ja tunnevad end vabalt, küsimusi esitab peamiselt tribunali esimeheks olev madrus. „Milles süüdi?” uurib ta Munströmilt. „Mitte milleski!” vastab see.
Madrus räägib midagi poolsosinal teiste kohtunikega, võtab siis laualt nagaani ja käsutab Munströmi: „Keera selg!” Hirmunult, kuid siiski ka veidi imestunult keerabki Munström selja. Ta kuuleb kukla taga päästiku klõpsatust, kuid midagi muud ei juhtu. Nii kordub see veel paar korda.
„Aga julge ka!” naerab madrus ning kohus ongi sellega lõppenud. Munström viiakse lähedalasuvasse vanglasse, kuhu ta jääb kolmeks nädalaks. Ka tema isa, majaomanik Aleksander Munström tuuakse peagi vangimajja.
„Järjest enam kogunes vangisid vanglasse ja kongid olid inimesi juba puupüsti täis,” kirjeldab Johannes Munström oma mälestustes. „Linnast vangistatud isikutel polnud väga vigagi, sest meile toodi kodust sööki järele, kuid maalt toodud vangid olid lausa nälgimas.”
Toidupakkide saajad jagavad neid nälgijatega, kuid peagi leiavad sellest innustust ka vangivalvurid. Toodud pakid võetakse vangla kantseleis ära, paremad palad süüakse ise ning ülejäänu valatakse vangide toitlustamiseks suurde tünni kokku. „Kuidas see maitses, seda võib igaüks ise endale ettekujutada, kui mõelda sellele, et seal olid segi kõik supid, magusad, soolased ja kibedad toiduained, leib, heeringad, või ja sahariin… Kuigi see ei maitsenud, aitas see siiski elu sees hoida!” kirjutab Munström.
29. detsembril käsutatakse kahest vangikambrist grupp vange õue. Nad viiakse linnalähedase Palermo metsa lagendikule ja kästakse hakata kaevama ühishauda Saksa sõjavangide tarvis, kes peagi Rakverre toodavat ja siin maha lastavat. Töö lõppedes konvoeeritakse vangid vanglasse tagasi ning neil keelatakse hauast ja selle otstarbest rääkida, kuid mõistagi hakkab kumu kongides levima.
Järgmise päeva varahommikul ilmub vangla õuele umbes 30 punakaartlast püssidega ja mõned punased võimumehed. Rakvere täidesaatva komitee esimees O. Palgi hakkab nimekirja järgi vange välja hüüdma, kuid on niivõrd erutatud, et ei suuda käte värisemist talitseda. Seepeale võtab vangivalvur Siiak nimekirja oma kätte ja jätkab vangide väljakutsumist. Kokku viiakse kaasa 16 meest, tagasi vanglasse ei jõua neist ükski.
Vangide seas hakkab peagi levima kuuldus, et mehed on Palermo lagendikule kaevatud haua juures maha lastud. Seda juttu kuuleb ka vangis istuv Eduard Veskus, kuid peab teadet liialdatuks. Ühelgi Rakvere elanikul, vähemalt neil, kes vangimajja olid toodud, pole tema teada nii ränka süüd.
Ühel hommikul jaanuari alguses siseneb Veskuse kongi valvur, osutab käega umbes kümnele mehele ja annab neile käsu riidesse panna ja kaasa tulla. Vanglahoovil ootab neid viisteist püssimeest, kes jagavad vangidele kätte labidad ja kangid ning hakkavad mehi Palermo poole konvoeerima.
„Meid saatvad punased olid kõik eestlased. Mina neist ühtegi ei tundnud, sest olin maalt ja Rakvere inimesed mulle võõrad,” räägib Veskus kakskümmend aastat hiljem Rakvere ajakirjanikule Eerik Toomele.83
Palermo poole kõndimine tundub õudset kuuldust kinnitavat. Lisaks ajavad punased üsna ühemõttelist mõistujuttu: soovitavad viimast korda linna vaadata.
Metsa jõudes teatab püssimeeste juht: „Siin on paras koht! Kaugele me ikka läheme!” Vangidele näidatakse kätte augu mõõtmed ning kästakse kaevama hakata.
Vangid, kes on nüüdseks juba veendunud, et kaevavad hauda iseendile, tabavad püssimeeste jutust siiski viiteid hiljem ees ootavale „tööle” ning hakkavad tasapisi aimama, et kohe neid maha ei lasta. Mõnetunnise töö järel, kui haud valmis, rivistataksegi nad uuesti üles ja viiakse tagasi vanglasse.
6. jaanuari hommikul ilmuvad püssimehed uuesti vangla hoovile ning kongidest kutsutakse nimepidi välja 16 vangi nagu eelmisegi hukkamispäeval. Väljakutsutute seas on ka Rakvere koguduse õpetaja Paucker ja haigena vangistatud aktsiisiametnik Hesse. Vangid aimavad oma saatust, kuid punakaartlased seletavad, et neid viiakse hoopis raudteejaama lund rookima. Et viimastel päevadel ei ole lund sadanud, ei usu seda juttu eriti keegi. Selle vangiderühma sammumist oma haua poole näeb pealt Palermo metsa lähedal Kunderi tänaval elav 63-aastane Leena Laast. Juba esimese hauatäie hukkamise püssipragina oli naine 29. detsembril oma tuppa ära kuulnud – hukkamiskoht asub ta kodust vaid paarisaja meetri kaugusel – ja sellest nii ära ehmatanud, et ei julgenud tükil ajal jalgagi majast välja tõsta. Nüüd, 6. jaanuari hommikul, on ta oma hoovil midagi toimetamas, kui kuuleb linna poolt kostvaid hääli. Alguses arvab Leena, et tegu on linnast välja liikuva punase väeosaga, kuid peagi ilmub nähtavale vangirongkäik.
„Punased ümbritsesid igast küljest vange, kes endid nagu edasi lohistasid,” kirjeldab Leena Laast hiljem.84 „Kogu aja kostsid toored käsud kiiremaks liikumiseks, sõimamine ja kära. Vangid sammusid kuidagi nagu tülpinult, nagu oleks nad juba kõigega leppinud. Ainult nende jalad nagu poleks hästi sõna kuulanud, sest mõni neist otse tuikus edasi. Niisuguseid tõugati püssidega ja sõimati.”
Vangidele järgneb kaks hobust regedega, paarkümmend sammu neist tagapool aga salkkond nutvaid omakseid ja tuttavaid – naised ja mõni vanem mees. Püssimehed proovivad neid eemale peletada ja maha jääma sundida, kuid ahastuses omaksed ei jää seisma.
Oma maja aia peale toetudes ja vaikselt palveid lugedes jälgib Leena jahmunult, kuidas vangid rivistatakse lagendikule valmis kaevatud haua äärele. „Ritta! Ritta! Ritta, kuradid!” kuuleb ta punaste hüüdeid. Omaksed aetakse nüüd resoluutselt eemale ning nad kuulavad lõpuks sõna. Korraks näib laiali valguvat ka hukatavate rivi, sest Leena näeb, kuidas punased hakkavad vange neid püssidega togides uuesti kokku ajama.
„Arvatavasti löödi mõnda hukatavat, sest kära läks järjest valjemaks ja võis kuulda valukarjeid, kuigi veel polnud käinud ühtegi pauku,” kirjeldab Leena. „Hädakisa järjest suurenes ja ma ei suutnud seda enam kannatada. Jooksin tuppa, kuid jõudes toauksele, kuulsin seljatagant juba esimest korratut püssiraginat. Kogu aja aga kostsid edasi rahva kisa ja karjed.”
Alles õhtul julgeb Leena sündmuskohale vaatama minna. Teda sunnib tagant mõte, et vahest on mõni hukatav saanud lihtsalt haavata, on veel elus ja vajab abi. Kuid kedagi ei ole enam võimalik päästa – värske ühishaud on kinni aetud. Selle ümbruskond on ära tallatud, täis verepritsmeid ja padrunikesti.
Leena laskub haua äärde põlvili, palvetab ja nutab. Nüüd teab sellest, mis teoksil, muidugi kogu linn. Punased valmistuvad Rakveret maha jätma, raudteejaama veetakse veovoorimeestega kokku röövitud majakraami, jalgrattaid ja loomi. Komissarid püüavad lisaraha teenida ka vangide pealt, pakkudes neile võimalust vabaneda 10 000 rubla suuruse lunaraha eest. Hind on siiski läbiräägitav, näiteks majaomamise eest vahistatud Eduard Saukase abikaasal õnnestub mees välja lunastada 5000 rubla eest. Saukas vabaneb 10. jaanuaril kõigest mõni tund enne kolmandat hukkamist.
Kolmandasse hukatavate gruppi kuulub ka Johannes Munströmi isa Aleksander. Õhtul kella nelja paiku käsutatakse ta koos paljude ülejäänud vangidega (kokku 56 inimest) kongidest välja. Vangidele on nüüd selge, mis ees seisab, mitmedki kaotavad enesevalitsemise ning anuvad vangla koridorides ja hoovis põlvili armu. Neile ei halastata.
Linnarahvas teab kavatsetavast hukkamisest, vanglaväravasse on teiste seas tulnud ka Aleksander Munströmi tütar.
Ta proovib isa juurde joosta, kuid vahid käratavad talle: „Käi eemale!”
Aleksander Munström sammub Palermo metsa poole nagu unes ega mäleta hiljem sellest teekonnast suurt midagi. Ta ei kuule, kuidas arreteeritud õed Anna von Samson ja Matilde von Rehekampff hakkavad tee peale jääva surnuaia kohal koraali laulma, ega näe, kuidas üks püssimees von Samsonit selle eest püssipäraga vastu ristluid lööb.
Alles haua veerel Aleksander toibub ning paneb õhtuvidevikus tähele, kuidas vangid jaotatakse kolme ossa. Esimene osa, kelle seas on ka naisvangid, rivistatakse värske (järjekorras juba kolmanda) ühishaua äärele ning punased seavad püssid palge.
Korraga pistab üks vangidest, Bernhard-Voldemar Lessel, metsaserva poole jooksu. Talle lastakse mitu lasku järele