ja rahutuiks. Ootamine võttis ilmselt meestelt julguse ja löögitahte.”
Ootuspinge leevendamiseks hakkavad ohvitserid sõduritele kõnesid pidama, üritades selgitada hetkeolukorra tähtsust ja tõsta nende rahvuslikku iseteadvust. Kuid tundub, et kohati valab see vaid õli tulle. Kõnede mõju „olenes suurel määral isiklikust kõneosavusest, sest puudus veel täielikult sisemine liituvus ning ülemate autoriteet,” nendib Jakobson.
„Igasuguseid küsimusi selguseta olukorra kohta esitati palju. Neist kõigist paistis välja täieline usu puudumine endasse ning lootusetus saada jagu suurest punasest Venemaast. Kõigega käis peale muu veel kaasas revolutsioonidest pärandatud moodne „vabaduse rahulolematu vaim”, väljendudes kõigist ülerääkida tahtmises. Räägiti ka absurdsusi, mis paralüseeris eriti neid, kel puudus iseseisev mõtlemis- ja otsustusvõime. Raske oli säärases olukorras ohvitseridel, aastatelt veel noortel ning vähese elu- ja poliitilise kogemusega inimestel, sõdureile anda tabavat vastust.
Sõdurkonnas leidus igati ausaid ning isamaalikke mehi.
Kuid nad olid enamikus kuidagi passiivsed: ei avaldanud poolehoidu otseselt massi meeleolule, aga ei tahtnud kartuses oma teadmata tuleviku pärast ka toetada avalikult ohvitseride püüdeid,” kirjeldab Jakobson.
Haritlased, kellele polgu juhtkond loodab, hoiavad samuti suu kinni ega aita meeleolu parandada. Individuaalsetest kontaktidest ohvitseridega hoidutakse, sest nendega suhtlemine kompromiteerib sõdureid võitluskaaslaste silmis ning võib kaasa tuua salajase informaatori maine. Allohvitserid ja kapralid hakkavad esinema reameestena, et vältida ülendamist ja määramist vastutavatele ametikohtadele.
Nende sõduritega, kellel on korralikumad rõivad, tehakse õues külma käes aeg-ajalt riviõppusi. Viletsalt riietatud mehed istuvad aga kasarmus, hauduvad musti mõtteid ning kuulavad Ülenurme ja Reola poolt kostvat suurtükimürinat. See muutub üha tugevemaks.
Kui 6. rooduni jõuab 20. detsembri õhtul alusetu kuuldus, nagu oleksid 7. roodu mehed oma ohvitserid arreteerinud ning keeldunud rindele minemast, hakkavad ka nemad relvi nõudma. Sellele lisandub peagi kumu, et kaitseliitlased on raudteejaamas ühe roodu mehe maha lasknud. Nüüd saab mäss alguse.
20. detsembriks on maakonna Kaitseliidu ülemal Kuperjanovil õnnestunud Tartu kaitseks koondada peaaegu 70 kehvasti relvastatud meest. Selleks ajaks on raudteejaama ladude, sh. viinalao rüüstamine juba käimas. Ka linnaelanikud krahmavad lahti murtud ladudest head-paremat: nahka, riidekangaid, suhkrut, kaeru, jahu ja leiba. Tartu õpilased-kaitseliitlased püüavad sellele piiri panna, raudteejaama juures avatakse rüüstajate pihta tõesti ka tuli.
„Teie kaitseliit pole midagi muud kui valgegaard, ning praegu kaitseb ta seda varandust, mis buržuid tahavad oma isiklikuks tarvituseks linnast välja vedada, ise on nad ju linnast ära põgenenud. Ning selle juures haavasid nad teie kolme seltsimeest,” ässitavad enamlased selle uudise abil 6. ja 7. roodu sõdureid. „Kõik väljaveetav varandus on rahva oma, see on teil tarvis üle võtta ja rahvale välja jagada, sest niikuinii tulevad mõne tunni pärast punased väed linna ja panevad nõukogude valitsuse maksma.”
6. ja 7. roodu sõdurid vallutavad oma üksuste padruniaidad ning hakkavad tegutsema omapäi. Suurem osa jookseb neist pärast ladude rüüstamist lihtsalt laiali.
Evald Pärn on üks neist kaitseliitlastest, kes sel õhtul oma kohuseid siiski ei unusta. 2. polgu Eesti riigile truuks jäänud lipniku Eduard Metsa74 käsul ilmuvad nad õhtul kümnekesi Tartu raekoja suurde saali. Mets teatab neile, et linnas mässavad polgu roodud ning Tartu linna rahavarud tuleb nende eest rongiga Tallinnasse evakueerida. Mässajad juba teavad raha minematoimetamise plaanist, kuid kesklinnas nad esialgu rünnata ei julge, lisab Mets ning jagab igale kaitseliitlasele kaks käsigranaati („Saksa nuia”) ja veidi padruneid. Mässajad varitsevat rahavedajaid Riia mäel.
Kaitseliitlaste sõjanõu on järgmine: kuna jaam võib olla mässajate võimuses, ootab vedur ühe vaguniga linnapiirist väljaspool raudteeülesõidukohal (umbes praeguse Näituse tänava ülesõidul). Sinna tuleb jõuda ilma mässajatele vahele jäämata. Kaitseliitlased võtavad seitse kohvrit rahaga ning hiilivad nendega Jaani ja Jakobi tänavate kaudu Kassitoomeni ja sealt raudteeni. Plaan õnnestub ning selleks on ka viimane hetk, sest enne südaööd tulevad mässajad raha otsima nii raekotta kui ka vaksalisse.
Info ametiasutuste ja nende vara evakueerimise kohta levib linnas kiiresti ja õhutab mässumeeleolu veelgi. Kaitseliitlastele on välja jagatud Saksa kiivrid ning see paneb rahva arvama, et ladusid kaitsevad parunivõsud Balti pataljonist. Rüüstamine jätkub kogu öö ning seda takistada ei ole enam võimalik. Suurem osa Kuperjanovi koondatud 70 mehest läheb laiali.
Kell 21 suunduvad Kuperjanov ja Jaan Unt mässulise 2. polgu staapi ja kohtuvad seal polguülema polkovnik Johan Unti, brigaadi ülema polkovnik Ernst Limbergi ja teiste ohvitseridega. Kuperjanov teeb ettepaneku moodustada kaitseks linnale lähenevate enamlaste vastu üks võitlusvõimeline rood vähemalt polgu ohvitseridest. Kuid sellest ei saa asja. „Näis, et mehed olid täiesti pea kaotanud,” kirjutab Jaan Unt oma mälestustes. „Meie kõnelustel ja ettepanekutel polnud mingit tagajärge. Ei tulnud neilt juhtidelt ühtki otsustavat sõna.”
Kuperjanov hakkab tegema ettevalmistusi juhuks, kui Tartu tuleb maha jätta. Ent kodust läbi minnes sõnab ta oma naisele Alice’ile: „Ära sa palju asju kaasa võta, sest hiljemalt kolme nädala pärast oleme Tartus tagasi.”
Kaitseliidu staabi ees Raekoja platsil (Suurturu nr. 10) seisavad sel õhtul kaks plaanvankrit hobustega, kuid taandumiskäsk veel viibib: Kuperjanov on pärast nõupidamist polgu juhtkonnaga Võru suunas linnast välja sõitnud ja otsib koostööd Ülenurme kandis viibiva Bulak-Balahhovitši väesalgaga, kes ehk ainsana suudaks Tartus korra taastada. Kuid Bulak-Balahhovitš ei saada oma ratsanikke mässajate kätte langenud Tartusse, sest ta on juba taandumas Viljandi suunas.
„Hilisõhtul pakkus linn rusuvat pilti,” meenutab Villem Jakobson. „Tänavail laternate valgusel liikusid inimkogud, kandes seljas suhkru- ja jahukotte, kaste, rullitud ja rullimata tallanahka jne. Kogu aeg paugutati püsse. Raskete kandamitega, komistades, kukkudes, jälle üles tõustes ning toetudes vastu telefoniposte või aeda, liikusid röövjõugud edasi, teadmata kuhu. Vooriti kraami ja tünne kelkudega ning hobustega. Osa röövijatest ja varastest kandis rihmal püssi.”
Hoolimata hilisest tunnist on Raekoja platsil palju rahvast, nende seas ka enamlaste salku. Olukord muutub iga tunniga üha süngemaks, ka paljud kaitseliitlased lahkuvad staabist linna peale „olukorda uurima” ja jäävadki.
Ööl vastu 21. detsembrit lahkuvad 2. polgu juhtkonnale truuks jäänud riismed Tartust Põltsamaa suunas. Teekonnaks Peetri kiriku juures kogunedes selgub, et polgu linnas asunud allüksustest on järele jäänud vaid mõnikümmend meest, mõni rood on esindatud vaid üksikute sõduritega. Linna peal laiali kodudes paiknevad haritlastest sõdurid jäävad polgust maha ning satuvad enamlaste tagakiusamise ohtu. Osa neist püüab omal käel Viljandi maanteed pidi taanduda, kuid neid kimbutavad teel jällegi Bulak-Balahhovitši sõdurid. Seda kogevad teiste seas ka kirjanikud Henrik Visnapuu, August Gailit, Richard Roht, Friedebert Tuglas, ajakirjanik Voldemar Kures ja teised siurulased, kes iseseisvalt Tartust Viljandi poole sõidavad. Nad jõuavad taanduvatele Vene valgetele järele ning viimased ähvardavad nad arreteerida. Tee ääres tapetud talupered annavad aimu venelaste julmusest. Maailmasõja kogemusega lipnik Roht taipab aga teatada: „Jeedet pervõi vsjerossiiski siuruski santlagerski polk (sõidab esimene ülevenemaaline siuru santlaagrite polk)!” Seepeale soostuvad venelased „polgu” endast mööda laskma.
Varahommikul jõuab Kuperjanov oma staapi tagasi ja otsustab samuti Tartust lahkuda. Allesjäänud kaitseliitlased pakivad vankritele oma vähese sõjavarustuse: mõnikümmend püssi, mõned padrunikastid, 5–6 telefoniaparaati. Lipnik Rudolf Riives75 virutab jalaga puruks staabi seinale kinnitatud telefoniaparaadi, et seda mitte vaenlasele jätta. Kui vankrid sõiduvalmis saavad, lahkuvad mõniteist meest ja kaks naist – kaasas on Kuperjanovi ja Unti abikaasad – 21. detsembri varahommikul kell veerand kuus mööda vana Tallinna maanteed (praegust Jõgeva maanteed) linnast. Mõned mehed on