ehk õnne kaupa, oleksin võinud kergesti vangi sattuda. Kuulipildujatest tuupisid nad kuulisid rängaste. Taganemine Jõgevale ei olnud armas aga, mis seal teha.”
August Kiima mälestuskild Saksa okupatsiooni ajast. 65
Kuulipilduja „Maksimi” näppamise lugu tegi mulle päris lõbu ja seda toimetasime ühes noorema venna Arnoldiga 66 , kes teenis Eesti sõjaväes ülemleitnantina ja kuidagi ei võinud leppida sellega, et sakslastel enne Eestist lahkumist Tartus Riia uulitsas maja nr.68 hoovi peal, kus nende voor peatus, juba umbes nädal aega vankris presendi all asub niisugune riistapuu, millest tol ajal Eesti riigi rajamisel suurt puudust tunti. See oli ülalnimetatud kuulipilduja „Maksim”.
Elasime tol ajal ühes venna Arnoldiga sealsamas Riia uulitsas nr.68 hoovimajas ja vanker, kus kuulipilduja asus, oli just minu puukuuri ukse ees. Kui tunnimees vahel kaugemale läks, siis olin kohe, kui juhtusin kuuris olema, kuurist väljas, hiilisin vankri juurde ja pistsin pea presendi serva alla, et oma silmadega kurikuulsat riistapuud hästi ligidalt näha saada, mille koledatest tegudest Vene ja Saksa ilmasõja ajal vend vahel rääkis. Tõesti oli see riistapuu aga päris uus, ilus ja armas näha ja lebas rahulikult vankris nagu mõni äraväsinud sõdur kaevikus. Käisin juba mõnda korda teda vankris, kui mõnda haiget voodis vaatamas, aga ikka oli tema rahulik kui liiva-annuse vikat, kui lõikust pole.
Vend Arnold murdis aga alati selle üle pead, et kuidas seda riistapuud ometigi ükskord kätte saada. Selle sama hoovi peal asus ka teine suur kahekordne maja, kus teisel korrusel oli Saksa ohvitseride kasiino. Vahel õhtuti nägin, et kasiino trepist tuli alla paks sakslane, valge kokakuub seljas ja sama värvi müts peas, kes tunnimeest hõikas: „Hei Fritz! Du hast Kalt, komm Snaps machen!” 67 Nagu näha, ei lasknud see Fritz niisuguseid häid sõnu omale mitut korda korrata – kohe oli Fritz kui välk kolmeks-neljaks minutiks sisemisse ruumi kadunud ja kui ta välja tuli, seisis ta jälle oma koha peal – püss käes.
Kui minu vend seda nägi, hakkas tema nägu rõõmu pärast hiilgama kui Betlemma täht ja ta ütles: „See „Maksim” sääl vankris on meie.”
Hilja õhtul umbes poole kümne paiku kadus tema kodust umbes tunniks ajaks ja kui tagasi tuli, siis rääkis, et oli käinud tolle aegse Eesti polgu ülema Unti juures, kelle all ka ise teenis, nõusolekut küsimas kuulipilduja näppamiseks, mida see ka oli lubanud, ainult äärmise ettevaatusega toimida, et Saksa poistega löömist ei tuleks, sest ülevõim oli ikka veel nende käes. Meie sõjariistade ladu Tartus asus tol ajal Riia ja Filosoofi uulitsa nurgal endistes kaupmees Kokka lina aitades ja see on133 sammu sellest hoovist, kus kuulipilduja oli. Ladu juures oli vend ka juba tarvilised korraldused püsside ja ladumeistrile, samuti ka vahi peal olevale sõdurile teinud, öösel ladusse sisse laskmiseks (tema ise määras sõdurid oma kompaniist postidele).
Nüüd olime siis juba niikaugele jõudnud, et temal oli kuus sõdurit püssidega kaasa võetud ja ootas nendega värava taga uulitsal minu korraldust. Ei läinud kaua aega, vahest umbes pool tundi, kui nägin jällegi paksu sakslast valges rüüs alla tulemas ja Fritzi hõikamas: „Snaps machen!” Kohe jooksin trepist alla hoovile, tegin hoovivärava lukust lahti ja silmapilk tormasivad minu märguandmisel vend ees ja sõdurid järel hoovi vankri kallale, millel asus kuulipilduja. Present vankril oli ära jäätanud, aga see ei takistanud meie ettevõtet, oli ainult presendi kärisemist ja murdumist kuulda ja minuti pärast oli jälle kõik vaikne, seega ühes ka kuulipilduja kadunud, ainult mina ühes vennaga kohendasime veel presenti vankri peale, et seega sakslastele tehtud paha nalja jälgi maskeerida. Varsti olime meie oma toiminguga vankri juures ka valmis ja läksime siis ladusse oma saaki vaatama.
Nagu püssimeister tõendas, olevat see päris kena suutäis, täiesti korras ja uus Vene kuulipilduja „Maksim”, mis mõne päeva ladus puhkuse järele kohe ühes minu vennaga ühel pühapäeval Tartust sõduritega Torma enamlaste vastu tegutsema saadeti, kust Eesti väeosad kole suure enamlaste väehulga ülekaalu pärast pidid Jõgeva sihis Põltsamaa poole taganema. Nagu pärast vend rääkis, olevat see riistapuu Aidu lahingus väga korralikult ja kohusetruult enamlasi „на тот свет” 68 saatnud.
Teisel hommikul, pääle kuulipilduja näppamist üles tõusnud, nägin läbi akna, kuidas saksapoisid vankri ümber askeldasid ja kui välja läksin, kuulsin, kui üks nendest ütles: „Es war kein Sticknadel, aber ist doch gestohlen worden.” 69
Lõpuks muutus see nali siiski mulle hirmuks, sest sakslastele oli räägitud, et minu vend olevat Eesti ohvitser, et „küll Kiima teab sellest loost”. Muidugi olid sakslased siis kohe mind korteris taga otsimas (üks ohvitser ja kaks sõdurit), aga mind enam ei olnud kodus – olin redus. Minu naine oli neile „härrastele” seletanud, et mina olen oma sõbraga kuhugile maale sõitnud, siiski olid nad iga päev13.–19. detsembrini kella 8st 22ni mind iga paari tunni tagant otsimas käinud.
Pärast sakslaste lahkumist sai veel mitu korda selle kuulipilduja näppamise üle lõbusalt naerda.
Lõunas tungib vaenlane 18. detsembril Mooste mõisast Ahja peale. Esimesel päeval löövad kaitseliitlased vaenlase Rasina all tagasi, kuid järgmisel päeval on nad sunnitud taanduma Kastre– Peravalla sihis. 19. detsembril peavad kaitseliitlased vaenlast terve päeva kinni Tartu–Võru maanteel Liiva kõrtsi juures, kuid on laskemoona lõppemise tõttu sunnitud järgmisel päeval taganema Reola mõisani. Tartusse on sealt vaid tosinkond kilomeetrit.
„Kaitseliidu üksused ei suutnud vaenlasele küllaldast vastupanu avaldada, kuna relvastatud üksuste koosseis oli väikene ja laskemoona äärmiselt piiratud arvul. Mehed olid aga vahetpidamatust valveteenistusest äärmiselt väsinud,” meenutab toonane Tartu maakonna Kaitseliidu staabiülem Jaan Unt, kes koos Kuperjanoviga esimest vastupanu korraldas.70
SakslasedlahkuvadTartust18.detsembrivarahommikul.Tartut Võru suunast kaitsma pidanud Vene valgete Põhjakorpuse väesalk, mida juhib rittmeister Stanislav-Marian Bulak-Balahhovitš, tulistab vaid mõne suurtükipaugu ja laseb seejärel jalga, jättes tee linna avatuks. Taandudes rüüstavad venelased oma teele ette jäävaid talusid. Baltisakslastest koosnev Balti pataljoni rood, kes pidi 2. polgu formeerimise lõpetamiseni linna jääma ja aitama korratusi maha suruda, lahkub samuti 19. detsembril linnast Raadile ning 20. detsembri hommikul sealt Kursi mõisa.71.
2. Eesti jalaväepolgus on 20. detsembriks nimekirjas 112 ohvitseri ning 1760 allohvitseri ja sõdurit, kuid kõiki mehi ei saa relvastuse ning iseäranis korralike jalatsite ja riidevarustuse puudumise tõttu rindele saata. Meestele pole jõutud ka piisavalt väljaõpet anda. Esialgu saadetakse põhjast ja lõunast Tartule lähenevale vaenlasele vastu polgu paremini varustatud roodud ning ratsa- ja jalamaakuulajate komando (13. detsembril saadeti rindele 3. ja 4. rood).
19. detsembri õhtul saavad ka 5. ja 8. rood käsu Võru maanteed mööda Tartust välja liikuda, kuid vaid vähestel meestel on olemas korralikud saapad ja talveriided. 8. rood ja osa 5. roodu sõdureid jääbki linna maha ning suundub rindele järgmisel hommikul. Linna kasarmutesse jäetakse halvasti varustatud 6., 7. ja 9. rood. Just 6. ja 7. roodus hakkab järgnevatel tundidel ässitajate tegevusel arenema mässumeeleolu. Toonane 2. polgu lipnik, hilisem major Villem Jakobson72 kirjeldab oma mälestustes polgu demoraliseerumise põhjuseid. Polku oli astunud palju Tartu üliõpilasi ja haritlasi, sh. kooliõpetajaid, kes tegelikult olid mobilisatsioonist vabastatud. Polgu juhtkond lootis neist kasvavat sõjaväeosa vaimse selgroo. Õnnetuseks lubati üliõpilastel ja teistel haritlastel aga kasarmu asemel ööbida kodudes. See jättis enamlikele agitaatoritele roodudes vabaduse oma kihutustööd jätkata. Polgu formeerimise kiire tempo tõttu polnud ka võimalik väeossa astuvate meeste tausta kontrollida.
„6. ja 7. roodul oli käsk: iga minut valmis olla väljaastumiseks oma alalistest