ta. „Kohus leidis mehe süüdi olevat ja mõistis ta surma mahalaskmise läbi, otsus kohe täide viia. Viibisin isiklikult nii kohtu istungil, kui otsuse täideviimisel. Küsisin mehelt, miks ta sarnast asja tahtis ette võtta. Seletas: tema ei uskuvat meie võidu sisse, koju aga, Iisakusse, enam minna ei tohi, sest on ennast määrinud Kaitseliidu teenistusega. Sellepärast otsustanud lipnik Altmanni tappa, et selle teoga punastelt armu leida. Et aga viimased tõesti usuksivad lipnik Altmanni tapmist, tema otsustanud viimase pea otsast ära raiuda ja Iisaku kaasa viia.”
Otsus viiakse täide veel samal hilisõhtul. Mirbach on juhtumi oma mälestustes samuti talletanud, ehkki mõnes detailis teistmoodi: „Hommikul üles tõustes kuulsin, et meie kaasvõitlejad on ühe kommunisti kätte saanud, mida tõendasid temalt leitud dokumendid ja et viimane tegi kihutuse tööd kohalikkude elanikkude seas Iisaku komandandi ja taluperemeeste tapmiseks ja nende varanduse üle võtmiseks. Hiljem sai salga „väljakohtu” poolt eelnimetud kommunist maha lastud.”
Kuid vahejuhtum demoraliseerib väikese väesalga lõplikult. Laast-Laasi päeviku kohaselt lahkuvad Narva gümnasistid 11. detsembril eesotsas lipnik Uustaliga omavoliliselt Rakverre. Nendega läheb kaasa osa Tudulinna kaitseliitlasi, kes põhjendavad oma otsust asjaoluga, et „kohalistel ei ole hää kohapeal sõdida”. Mõne tunni pärast lahkuvad Avinurme suunas Balti pataljoni mehed.
Õhtul liigub ka Laast-Laas koos allesjäänud Iisaku kaitseliitlastega Avinurmele. Seal kohatakse taas Balti pataljoni mehi. Nende ülem Kursell teatab Laast-Laasile, et „meie asi olla väga ja väga halb.” Järgmisel päeval saabub teade, et salk punaste ratsanikke on juba Tudulinna sisse sõitnud, kuid sealt peagi lahkunud.
Sõda toob kurbi teateid väga paljudele perekondadele. Järvamaal Vahastu vallas 1899. aastal sündinud Aleksander Allmanni omaksed kaotavad temaga kontakti detsembrikuus. Alles veebruaris saavad vanemad teada, mis nende pojaga juhtus.
Teade 4. jalaväepolgu lipniku Aleksander Allmanni (sündinud 1899. aastal Vahastu vallas Järvamaal) saatusest
Tegevas sõjaväes 45
5. veebr. 1919
Austatud Herra Allmann
Teatan Teile, et Teie poeg Aleksander Allmann11. detsembril Rannu46 küla lahingus punaste kätte vangi langenud. Siiamaani oli ta saatus teadmata, kas on elus või on surnud. Aga nende päevade sees tuli meile roodu üks soldat, kes temaga Narvas punaste käes vangis olnud ja teadis järgmist rääkida, et teda on Narva toodud ja teist seitse meest. Tema käest olla küsitud, kas tahab kodu minna või punasesse sõjaväkke. Tema oli ütelnud, et kodu minna. Aga kodu teda minna ei lastud ja on 20. detsembril kell 11 hommiku Narvas maha lastud kui valge kaardi ohvitser.
Austades lipnik Kask
J. Murumägi
Järvamaa kaitsepataljoni lipniku Elmar S.47 kiri vennale.
KIRI VENNALE 48
Tallinnas,13. detsember 1918 a.
Kallis vend!
See oli mõni päev tagasi, vististi8 detsembril, kui ma sulle kirja saatsin, oled sa siis juba selle kätte saanud? Elan siin päris heaste, ainult nüüd tuleb mul juba peaaegu iga päev karaulis käia. 9 dets olin karaulis sõjaministeriumi majas, 10 ja 11 detsember oli Lutheri mööbli vabrikus ning eila Eesti Ajutise valitsuse ruumides. Tööd on muidugi hästigi, sest palju Eesti vabariigi varandust on alles välja selgitamata, kus ta asub, nii näituseks on Lutheri vabriku plats sakslastel nii kraami täis pantud, et päris kole on vaadata pealt. Päris saksa kraami leidub seal vähe, ainult mõni vankre loks, aga selle eest venelaste käest ära võetud värki on palju ja palju – nii näituseks mitu sada välja kööki, kõik enameste vähe vigastatud, kuuli, miini ja pommi pildujaid on lõpmata suured kuhjad, 2 prosektori, palju vankrid ja lõpmata riidad Jaapani ja Vene padrunid; on olemas ka palju lõhkaineid ja suurtüki laskemoona. Niisugused ladud on veel ka sadamas ja mujal. Sakslased on juba siit mitu päeva nii kui tina tuhka kadunud, maha jättes hoovidesse vankrid ja muud. Ka Toompea loss on nüüd lage, kuhu varsti Eesti valitsus sisse kolib. Eila tõmmati lossi torni juba ülesse Eesti lipp.
Aga ometi kord on juba inglased oma laevastikuga siia jõudnud 49 , kirjutan sulle ajalehest „Sotsiaaldemokraatist” tänasest numbrist telegrammide ärakirja.
„Inglise laevastik eila kell3 p. l. Tallinna reidile tulnud.”
„Eesti Ajut. Valit. saatkond inglise admiral Sinclairi jutul.”
„Inglismaa rahvus ning valitsus on Eesti rahva ja riigi vastu heasoovlikud.”
„Mingit Inglise okkupatsiooni (maad oma võimu alla võtta) ei ole tulemas.”
„Täna tuleb Inglise valitsuse diplomaatilik esitaja laevalt maale.”
Nii siis ajalehe sõnumid.
Nendele ajalehe sõnumitele lisan siis omalt poolt veel juurde. Et ma parajaste Ajutise valitsuse ruumides vahi teenistuses olin, kui Baltiskist kella10 ajal hom. telegrafeeriti, et Inglise lipu all Tallinna poole suurem laevastik tuleb, millest siis kohe Ajutise valitsuse esitajatele teatati. Kell 2 ajal tõmmati juba raekoja peale peale Eesti lipu, mis seal juba enne oli, liitriikide lipud ülesse!
Noh nüüd läks kihin ja kahin rahva seas lahti! Teadis muidugi iga üks, mis see tähendas. Varsti oli raekoja ja Ajutise Valitsuse ruumide ees murrul rahvast koos. Oodati ja oodati kuni hilja õhtuni, kuid näha ei olnud neil suuremat mitte kui midagi, peale mõne auto, millega Ajutise Valitsuse esitajad sadamasse vastu sõitsid. Peale nende ülemal tähendatud lippude tõmmati ka veel mõnel eramajal Eesti lipp ülesse. Üleüldine meele olu oli rahval hea, sest teadsivad, et abi kohale jõudnud on; kuigi leidus ka täis enamlasi, kes uulitsatel rahvast ülesse kutsusivad inglaste vastu töötama. Sellest teada saades saadeti õhtul ohvitseride lendsalk välja, kes nii mõnegi päris kommunisti, kes idast abi ootsivad, kinni võtsivad ja trellide taga toimendasivad. Ka rahva kokku kogumised aeti laiali. Õhtul liikus uulitsatel juba mõni inglise madrus.
Diplomaatilised esitajad ja admiral ise tulivad laevadelt maale täna hommikul, milleks neid vastu võtma kella9 ajaks Eesti ohvitseride auu karaul Toompea lossi juurde saadeti. Iga mõistlik kodanik on küll rõõmus inglaste tuleku üle, kuid vastu võtmine läks õige rahulikult läbi, kuna sakslaste vastuvõtmine, nagu siit inimesed räägivad, täitsa marupööraselt toimetatud, pillutud lillesid jne. Ühes Inglise laevastikuga tuli ka välja maalt tagasi välissaatkonna liige M. Martna. Kui palju neid laevu siia tuli seda teada ei anta, on sõja saladus, kuna neid siiski õige tubliste on; reidile sõitnud on 8 laeva, kuna neid mere peal veel palju on. Ühes tõivad inglased ka palju sõja materjaali ja hulk kuulipildujaid ja soomus autosid. Varsti läheme inglaste juurde kuulipildujate kursusele.
Toidu materjaali mul ikka ka veel mõneks päevaks jätkub, kodu tuleku kohta ei tea midagi ütelda, aga siiski igatahes küsin selleks luba. Palka saan15 marka päevas, mis 3–4 päeva järelt välja maksetakse. Palju tervisid kõigile.
13. detsembril otsustab Laast-Laas suunduda Tudulinna olukorda kontrollima, sest vahepeal on tema väesalk täienenud kahekümne mehega Väike-Maarjast. Kell kümme hommikul asutakse teele: kõige ees Laast-Laas üheksa ratsanikuga, seejärel väikest vahemaad hoides kümme Väike-Maarja kaitseliitlast, poole versta järel veel kümme Väike-Maarja kaitseliitlast ning siis omakorda pool versta hiljem kahehobuse plaanvanker kuulipilduja ja kümne mehega.
Tudulinnani jõudes ei märka nad esialgu midagi kahtlast, kuid vallamaja juures näeb Laast-Laas jooksmas üht sõduririietes meest. Ratsanikud kihutavad talle järele, kuid mees lipsab alevimajja sisse.
„Selle maja kohale