tagasi tõmbama Dvigateli tehaste juurde,” ütleb Põder. „Teie, Narva koolipoisid, olete oma ustavust meie valitsuse vastu üles näidanud, mispärast on otsuseks tehtud: juhul kui meie valitsus on sunnitud täna öösi oma pealinna maha jätma, olete teie need, kes valitsusega koos lahkute esimestena pealinnast. Laevad on auru all ja kõik on juba valmis ärasõiduks.”
Põdder lisab, et ei ole veel teda, kas valitsus lahkuks Rootsi, Taani või Hollandisse, kuid igatahes ühte neist see sõit viiks. Ta palub sõduritel sel ööl kõigeks valmis olla, kuid öö möödub rahulikult, Eesti väed rindel suudavad punaste pealetungile vastu pidada.
Jaanuari teises pooles jätkavad kooliõpilased patrull- ja vahiteenistust, valvates näiteks koos Estonia näitlejatega ka teatrimaja ning selle hoovil seisvat soomusautot. „Mäletan, kuis ühel öötunnil teatri ümber patrulleerides keegi näitleja kurtis meile, et polevat sugugi kerge pärast viievaatusliku näidendi mahamängimist hakata südaööl sõduriks ja järgneval hommikul uuesti alustada proovidega,” kirjutab Eik.
Peagi juba 400-pealiseks kasvanud roodust formeeritakse Tallinna Kooliõpilaste Pataljon. Paljud õppur-sõdurid jätkavad teenistust rindel soomusrongidel, mereväes ja mujal.
Armas Jõuluvana, palun kuulipildujat!
Kuueteistaastane Tartu koolipoiss Evald Pärn57 jalutab koos oma trefneristist sõbra Adolf Luhaga58 1918. aasta sügisel mööda Rüütli uulitsat, kui neile tuleb vastu maainimese rõivaid kandev umbes kahekümne viie aastane vuntsidega mees. Luha ja see külamees näivad üksteist tundvat, nad jäävad mõneks minutiks vaikselt midagi rääkima. Kui mees lahkub, avaldab Luha Pärnale, et olemas on salajane organisatsioon Omakaitse. Sakslaste Eestist lahkumise järel kavatseb see organisatsioon enda kätte võtta korra hoidmise Tartus ja kogu maal. Mees, kes temaga tänaval rääkis, olnud ülemleitnat Julius Kuperjanov, kes põranda all organisatsiooni juhib ja korraldab. Omakaitse olevat praegu ametis püsside ja laskemoona varumisega ning koos mitme teise gümnasistiga kuulub sinna ka Luha. Mõistagi avaldab ka Pärn nüüd kohe soovi organisatsiooniga liituda ning Luha võtab sõbra järgmisele koosolekule kaasa.
See toimub ühel õhtul Kommertskooli ruumes ning on rangelt salajane. Poisid ei julge tükk aega hoonessegi siseneda, sest tänavail ja Emajõe kaldal kõnnib Saksa sõdureid, kes võivad hakata huvi tundma nende hilise koolikülastamise põhjuste vastu. Kui poisid lõpuks majja vupsavad, on olulisemad küsimused koosolekul juba läbi arutatud. Kuperjanov tuleb poiste juurde ja uurib, ega õues sõdureid märgata olnud.
„Teatasime oma juhusest, mida märkasime, mille peale Kuperjanov väga kohkus, ning palus koosolejaid (umbes 30 isikut) tasa olla ning võimalikult ettevaatlikud juttudega,” meenutas Pärn hiljem.59
Umbes kolmveerand üheksa paiku kostabki õuest mingisugust müra. Kuperjanov jookseb koolimaja ukse juurde ja lukustab selle, teistel aga käsib läbi hooviakna lahkuda. Pärn, Luha ja ülejäänud koosolekust osa võtnud koolipoisid poevad läbi akna hoovi ja ronivad seejärel üle plangu naabermaja hoovi. Sealt väljuvad nad ükshaaval tänavale ning ruttavad oma kodudesse. Hiljem selgub, et tõsist hädaohtu siiski ei olnud. Tänaval mürgeldajaks oli küll sakslane, kuid teda stimuleeris lihtne veinijoove, mitte riigivastase organisatsiooni jälile sattumine.
Julius Kuperjanov oli Kambja kooliõpetaja, kui ta 1915. aasta veebruaris Vene armeesse mobiliseeriti. Sündinud oli ta hoopis Pihkvamaal Duhnova vallas Lihhova külas, kuhu tema pere oli omal ajal välja rännanud, kuid Kuperjanovi isa pidas targemaks Eesti alale tagasi kolida ning sestap läks Julius kooli juba Vana-Kuustesse Sipe ministeeriumikooli. Venemaal elamine oli poisile andnud suurepärase vene keele, mis esialgu tema eesti keelestki läbi kostis ja narrimist põhjustas. Kuid pisut jooseptootsiliku kuraasiga Kuperjanov tegi narrijatega sotid peagi selgeks.
Kooli lõpetamise järel astus Kuperjanov Tartu Õpetajate Seminari ning sai kooliõpetajaks. Siis algas aga maailmasõda. Mobiliseerituna läbis ta Petrogradi lipnikekooli ja määrati 5. Kiievi grenaderipolku luurajate komando ülemaks. Kuperjanov osutus nii andekaks ohvitseriks, et Eesti rahvusväeosade moodustamise ajal 1917. aastal ei tahtnud ülemad teda sugugi kodumaale lubada. Haavata saamise järel õnnestus Kuperjanovil novembris siiski liituda Tartus paikneva Eesti Tagavara Jalaväepataljoniga. Saksa okupatsioonivägede saabumise eel saadeti see väeosa aga laiali.
Paar päeva pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja sakslaste sissemarssi Tartusse abiellub Julius Kambja kirikus oma kooliõe Alice Johansoniga60. Rahulikeks mesinädalateks ei anta noorpaarile aega, sest sakslased hakkavad Vene ohvitsere vangistama. Kinni nabitakse ka Kupejanov, kuid tal õnnestub põgeneda. End Tartus ja Suure-Kambjas Alice’i vanemate talus varjates alustab Kuperjanov põrandaaluse Omakaitse loomist.
„Maakonna /Omakaitse/ organiseerimiseks tahtis Kuperjanov eeskätt leida igasse kihelkonda kindla organiseerimisvõimetega mehe, kes omakorda jälle valdadest ja küladest oma mehed leidma pidi ja viimaste kaudu juba iga kindla ja ustava mehe üles otsima,” kirjeldab Alice Kuperjanov seda aega mälestustes. Tagavarapataljoni päevilt tuttavate usaldusväärsete ohvitseride abil loob Kuperjanov võrgustiku, mis on suuteline iseseisvalt tegutsema. Kohtutakse harva ja kõiki konspiratsioonireegleid järgides, Kuperjanov esineb maamehe või nisukaupmehena.
„Huvitav oli sääraseid mehi tänavatel jälgida. Tulevad teineteisele vastu nagu võõrad. Kumbki pool korralikult „tere” ei ütle. Üks pomiseb selle asemel mõne äriakna või kuulutustulba asukoha ja siis minnakse rahulikult edasi. Tüki aja pärast võib kahte meest kas akna või posti juures jälle raamatuid vaatamas või kuulutusi lugemas näha,” kirjeldab Alice. „Kui õhk oli puhas, saadi muidugi ilusasti kõnelda, kuid vastasel korral loeti näiliselt midagi, ilma teineteisele otsa vaatamata.”
Meeste värbamise kõrval kogutakse ka relvi. Kuperjanov hoiab oma isatalus maha maetuna üht kasti püssidega, teist padrunite ja käsigranaatidega. 1918. aasta sügisel, kui Saksa okupatsioonivõim juba vangub, korraldatakse ka luuret sakslaste plaanide, samuti Saksa armee varude asupaikade avastamiseks. Suur osa sellest luuretegevusest lasub naiste õlul, kes turnivad koos majahoidjate, pesunaiste ja majateenijatega huvipakkuvate hoonete treppidel ja pööningutel.
1918. aasta novembris tuleb Omakaitse põranda alt välja ning tema baasil moodustatakse Eesti Kaitse Liit. Kuperjanovist saab Tartu maakonna Kaitseliidu ülem. Kohe Vabadussõja alguses annab ta välja käsu mobiliseerida Kaitseliitu maakonna kõik 25–40-aastased mehed. Mõnes kihelkonnas astuvadki mehed teenistusse, teisal on hirm ja umbusk esialgu tugevam.
Otepää lähedalt Pühajärve kandist sõidavad novembrikuu lõpul Tartusse sõjaväkke Julius Urm61, Elmar Urm, Peeter Saar, Jakob Keiss ja mitmed teised mehed. Endises Vene armees teeninud sõduritena saadetakse nad Mustveesse, et tugevdada seal piirikaitset korraldavat Kaitseliidu salkkonda. Kaitseliitlased ongi esimesed, kes astuvad vastu nii põhjakui lõunapoolt Peipsi järve Eestisse tungivatele enamlikele väesalkadele.
„Mustvees olime ja elasime nii ilma tegevuseta, kuni 13. detsembri 1918 ümber juba hakkasid Venemaa poolt lähenema „tiblade” (enamlaste) salgad,” kirjutab Julius Urm oma mälestustes.62 14. detsembril on kaitseliitlastel esimene suurem lahing Lohusuu all, kus kaotatakse kaheksa meest surnutena.63
16. detsembril on Julius Urm koos Elmar Urme ja Peeter Saarega Mustveest lõuna pool eelpostil, kui umbes 30 punast nad ootamatult ümber piiravad ja eelposti pihta tulistama hakkavad. Julius ja Elmar Urmel õnnestub põgeneda, kuid Saar langeb vangi. Vaenlane ründab Mustveed ka põhjast ning seetõttu taganeb 32-meheline Kaitseliidu salk Jõgeva suunas. Põhja poolt pealetungijaks on Vasknarvast saabunud Soome punase 3. kütipolgu pataljon umbes 300 jalaväelase, 40–50 ratsaniku ja 3 kuulipildujaga. Eesti 2. polgu allüksused ja kaitseliitlased – kokku umbes 260 meest kahe kuulipildujaga – suudavad neid 17.–18. detsembril tervelt kahe päeva vältel tõrjuda Kõnnu küla juures, kuid on oma kuulipildujate rikkimineku tõttu sunnitud küla