majja sisse minnes, salgas kohapeal olev kingsepp maha, et punased oleksivad seal olnud,” märgib Laast-Laas.
Eesti sõdurid hõivavad Tudulinna vallamaja ning jäävad sinna peatuma. Poole tunni pärast aga märgatakse ahelikku „mägedest” alla tulemas.
„Võimata oli teada: on need omad või võerad? Asusime vallamaja kivimüüride vahele, et hädakorral vastu panna. Ahelik aga ligines,” kirjeldab Laast-Laas. „Kui viimane juba üsna ligidal oli, siis tundsin musta mütsi järgi ühe Väike-Maarja kaitseliitlastest ära.”
See ahelik on Laast-Laasi enda reserv, kes viimaks Tudulinna siseneb. Peagi jõuab kohale ka plaanvanker kuulipildujaga. Mehed teevad ettevalmistusi alevi täielikuks enda kätte võtmiseks, kui korraga hakkavad kuulid lendama: nüüd ründavad neid tõepoolest punased.
„Mehed sattusivad paanikasse, sest olivad peaaegu kõik esmakordselt tuleproovil,” kirjutab Laast-Laas. „Tegin korralduse kiriku suunas taganemiseks. Videvikus olime uuesti mägestikus tagasi, kust liikusime Avinurme suunas. Kaotusi meil ei olnud.”
Järgmisel päeval püüab Laast-Laas oma väeüksust kasvatada. Mehi kutsutakse Simunast, kuid sealt ei tule kedagi. Avinurmel proovitakse koguni „mobilisatsiooni toime panna”, kuid see ei anna tulemusi. Õhtupoolikul saabub teade, et Lohusuu on punaste kätte langenud. 15. detsembril jõuab kohale uudis, et Rakvere on langemas. „See sõnum oli kui ämbriga külma vett,” nendib Laast-Laas.
16. detsembril hakatakse taanduma: salk liigub Veneveresse, sealt Luusikale ja Käru mõisa.
17. detsembril sõidab Laast-Laas koos lipnik Altmanniga Vägeva jaama, et üldise olukorra kohta teateid hankida, kuid sealne jaamaülem peab neid esimese hooga juba enamlasteks. Keegi kohalik elanik on Kärul peatuvaid Eesti sõdureid enamlasteks arvanud ja jõudnud Vägevalt juba selle kohta telegrammigi Tallinnasse saata.
Ümbruskonna mõisates leidub teisigi Eesti väesalku. Nendega koos otsustatakse, et Laast-Laas liigub osa meestega Laiuse tee peale punastele ette, osa läheb Simunasse ja osa jääb Salla mõisa.
Kuid 19. detsembril Laiusele jõudes kuuleb Laast-Laas, et Eesti väed on taganenud Jõgevale. Laiuselgi oodatakse nüüd hirmunult punaste saabumist. „Kuulujuttude järele olla punaseid 2–3 sada meest, kuna Mustvee venelased olla punaste poolt kaasatõmmatud. Siis teadis keegi rääkida, et meie väed olla Jõgevast laiali läinud.50 Tallinn olla tööliste võimuses ja vabariigi valitsus arreteeritud. Meeleolu langes allapoole nulli,” kirjutab leitnant oma päevaraamatusse.
Väesalk vahetab reed vankrite vastu ning sõidab Jõgevale, Laast-Laas ja veel üks mees liiguvad julgestuse mõttes ratsa veidi enne teisi. „Enne Jõgeva mõisa saatsin kaasasoleva mehe jalgsi mõisa poole ette, et teatavaks teha, et omad tulevad. Ootasin ½ tundi, kuid mees tagasi ei tulnud. Siis mõlemaid hobuseid järgi tõmmates, sammusin mõisa poole. Korraga:
„Seis! Kes on?” Vastasin: „Omad. Viige mind ülemuse juure.” Viidi…
Keskmises toas suure laua taga istusivad 3 ohvitseri ja nende taga ja kõrval umbes 20 meest.51 Nemad olla parajasti seisukorra üle nõu pidanud. Ohvitserid olla nõudnud kohapeale jäämist, mehed aga taganemist. Näitasin oma isikutunnistuse ette ning tegin meestele selgeks, et punased ei olegi veel Laiuse lossi juures, kuna ise sealt oma meestega tulen. Soovitasin meestele kuulujutte mitte uskuda, kuna ise praegust nende ohvriks langesin.”
Kui väesalk Jõgevale järele jõuab, annab Laast-Laas selle juhtimise kohapealsetele ohvitseridele üle ning sõidab ise Jõgeva jaama. Sinna saabub varsti rong Tartust 130 hästirelvastatud Balti pataljoni võitlejaga. „Nende juhiks oli keegi Saksa ohvitseri mundrit kandev leitnant,” kirjutab Laast-Laas. „Tegin ennast temale tuttavaks ja jaama hoones näitasin 3-verstalise kaardi peal endi praegused seisukorrad ära. Mees oli mulle üsna tänulik.”
Järgmise rongiga sõidab leitnat Laast-Laas Tartusse, otsib seal üles oma naise ning koos istuvad nad viimasele Tallinnasse suunduvale rongile.
Laevad on auru all
Olukord pealinnas on ärev ning Ajutise Valitsuse võim ebakindel. Sõduritest on nii suur nappus, et pea- ja sõjaminister Konstantin Päts otsustab Tallinna kaitseks mobiliseerida gümnaasiumide vanemate klasside poisid.
„Ühel päeval 1918. aasta detsembri algul ilmusid kooliklassi viimase õppeaasta õpilaste esindajad-kaitseliitlased,” kirjeldab oma mälestustes toonane Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Edgar Eik52. „Tund katkestati, loeti õpilaste nimed üle. Vastava õpilase püstitõustes hinnati silmamõõdu järgi selle kasvu ja kogu. Suuremakasvulised märgiti kui kõlvulised sõjaväeteenistusse astumiseks, vähemad jäeti esialgu välja. Üldiselt võeti sundkorras teenistusse gümnaasiumi viimasest kolmest klassist kõik, mõistagi kelle tervislik seisukord seda võimaldas, kuna noorematest, s.o. neljandast ja viiendast veneaegsest klassist jäeti väiksemakasvulised välja. Seega kooliõpilaste-sõdurite ridadesse astunute vanus kõikus 14. kuni 19. aastani. Olles tookordses viiendas klassis ja kasvult natuke üle keskmise, pääsin ka mina kui teenistusse kõlbulik nimekirja.”
7. detsembril katkestatakse õppetöö ning õpilased hakkavad kooli aulas sõjaväeõppusi läbima. Päev hiljem jagatakse neile kätte püssid.
„Ei olnud siis kellelgi mahti õpetada püssiga ümberkäimist, igaüks katsus ise kuidagi toime tulla. Õnnetusi ometigi ette ei tulnud,” kirjutab Eik.
Riidevarustuseks jagatakse poistele vene sõdureist mahajäänud kulunud sineleid, talimütse (papaahasid) ning sääresidemeid. Peagi algab ka valveteenistus.
Sisekaitseks mobiliseeritud Tallinna kooliõpilaste rood asub korterisse Narva mnt 6a Beljajevi Tütarlaste Eragümnaasiumi ruumidesse.
„Kooli elama asudes klassid olid tühjad, esimesed ööd magasime põrandale laotud õlgkottidel,” kirjeldab Eik. „Majas oli siis veel võrdlemisi algeline gaasivalgustus, lambid korrast ära, pea olid needki eemaldatud. Valgustuseks keerati lihtsalt gaasikraan lahti ning ilmatu pikk lahtine tuli põles ööd läbi klassiruumes, heites viirastuslik-punakat valgust magajate üle. Peagi olid valged laed tulest üleni mustaks tahmunud. Täbar oli lugu ka koolimaja käimlatega, mis ehitatud vastavalt tütarlaste kooli nõuetele ning sellistena ei olnud kohandatud poiste tarvitamiseks. Millegi pärast läks kooli veevärk rikki, käimlate põrandad ujusid alaliselt üle ja juurdepääsemisel tuli laveerida vähestel kuivadel kohtadel – seega sooritada tõeline dessant. Varsti eelistati „asjaõiendamist” sooritada kooliaias, milline lühikese ajaga rikkalikult üle väetati. „Dessanditegemine” sai aga eelkirjeldatud toimingu üldiseks nimetuseks Tallinna sõdur-õppurite keskel, kandudes edasi kitsamates ringides rahuaegadeni.”
17. detsembril kihab linn enamlikust vaimust ja kihutustööst. Tehastes hakkavad streikima töölised, organiseeritakse meeleavaldusi. Ka kooliõpilaste roodus levib kuuldus plaanitavast väljaastumisest. Just nemad peavad sellele vastu astuma. Kell 10 hommikul moodustatakse koolipoistest kolm paarikümneliikmelist rühma, mille ülesandeks on tagada Raekoja platsil paikneva Ajutise Valitsuse53 ja Pagari tänaval asuva sõjaministeeriumi hoonete kaitse. Need rühmad saadetakse välja aga ilma ohvitserideta.
Tallinna Poeglaste Kommertskooli õpilane J. Pau kuulub rühma, mis suundub Narva maanteelt Viru tänava kaudu läbi vanalinna Pagari tänavale. Rühma juhib kommertskooli õpilane Hans Riiberg54 ning ka suurem osa rühma liikmeid on sama kooli poisid. Pikale tänavale jõudes tuleb neile Internatsionaali lauldes vastu sadamatehaste tööliste kolonn punalippudega. Koolipoisse kohates laul vaikib, kuid midagi muud ei juhtu. Mõneti ohvitserimundriga sarnanevat koolivormi kandvad õppurid sammuvad kolonni keskelt läbi ning asuvad sõjaministeeriumi vastas olevasse majja valvesse.
Kell 12 saavad nad käsu tõtata Peetri platsile (praegusele Vabaduse väljakule) ning ajada laiali sinna kogunenud töölised. Nüüd on rühma juhtima saadetud ka üks ohvitser, lisaks 3–4 vanemat sõdurit ühe kergekuulipildujaga.
„Meeleolu