ja Kalle on veendunud, et neid päästis tänavaelust ja vangimajast tõsine jalgrattasport. “Olime enne trenni juba üsna kraaded, aga siis tuli maailmapilt ette,” ütleb Aavo. Kalle pakub: “Aavo oli vist potentsiaalselt minust suuremgi pätt. Jah, jalgratas sai meie päästerõngaks. Seda pakuti teistelegi, aga nad ei osanud klammerduda.”
Kalle oli umbes 15-aastasena juba tõsine treenija, kui üks toonastest mõnitajatest tuli taas võimu näitama. Tüdinenud ja oma jõus veendunud Kalle uskus, et nüüd on tema aeg käes. Ta kutsus kakleja koolisaali duellile. Andis mitu aastat vanemale ja pool pead pikemale vastasele kaasõpilaste ees korraliku nahatäie ning muutus kangelaseks, keda käidi sestpeale rattavõistlustel ergutamas.
Aavo Pikkuus. Teadaolevalt esimene pilt temast.
Murtud jalaluudega saab kulli mängida
Aavo Pikkuus sündis 1954. aasta 23. novembril Petserimaal Vastseliina külje all Kapera külas. Ema Aleksandra ja isa Nikolai olid setud ning rääkisid kodus omavahel setu keelt. “Mina olen setu ja mäletan ka keelt!” teatab Aavo. “Hahaa! Tsikapet tähendab ratastraktorit! Kes ei usu, uurigu järele!”
Ema, keda küla ja kõik hilisemad tuttavad kutsusid Alliks, oli pärinud oma emalt täiskomplekti setu rahvariideid ja ehteid, ka sõle. Kunagi ilmus ajalehes Setomaa lugu pealkirjaga “Alli Pikkuus: “Ma saa-i magamagi jäjä, inne ku mehele midägi seto keleh ütle-i.””
“Oi, ma olin uhke, kui ema rahvarõivad selga tõmbas ja teiste memmedega laulu lahti lõi! Jätkus neil aga häält!” imetleb Aavo Pikkuus veel pool sajandit hiljem.
Kodumaja Sangla tänaval Tartus.
Aavo oli viiene, kui onu Paul kutsuti Tartu raudteele vedurijuhiks ja talle eraldati Sangla tänaval ehituskrunt. Onu võttis ehitusmehest venna kampa ja peagi valmis elumaja, kus Pauli pere sai alumise ja Nikolai oma ülemise korruse.
Tartu 5. keskkoolis, nüüdses Tamme gümnaasiumis alanud koolitee vastu polnud Aavol esialgu suurt midagi ja hinded kannatasid kriitikat. Poisile meeldis klassijuhataja Aime Kesvatera, kelle õpetust ta peaaegu hoolega kuulas. Kahjuks kolis lemmikpedagoog varsti Tallinna, mispeale Aavo õpivaimustus kahanes.
“Just minu pingi kohal käis üks seinalaud sedasi lahti, et sealt pääses seinavahesse ja edasi koridori. Kui igavaks kiskus, tegin tunnist sääred. Enne vahetunnikella ronisin vaikselt tagasi ja kui õpetaja märkas küsida, kus ma vahepeal olin, seletasin, et otsisin pingi alla kukkunud pliiatsit,” selgitab Joosep Tootsi ja Tom Sawyeri aatekaaslane.
“Kui meie kool koliti Tammelinna, sain emalt iga päev bussisõiduks kuus kopikat, aga eelistasin jala minna ja raha koguda. Õigesti tegin. Kord pani keegi vetsu tossupommi ja direktor Jüri Vene otsustas, et see olin mina. No ei olnud! Aga direktor kukkus mind valusasti väänama. Väänas seni, kuni talle – mitte küll kõvasti – vastu lõugu andsin. Vene jättis mu pärast tunde ja korraldas nii, et tema asemel annaksid mulle keretäie vanemad poisid. Mina aga ostsin ühele veel suuremale poisile bussiraha eest peediveini ja tänutäheks andis too minu karistajatele üle turja. Kui Vene mind järgmine kord karistama hakkas, seisin juba klassi ette, ajasin jalad harki ja küsisin, kes veel peksa tahab.”
Seiklusi jätkus ka väljapoole kooliseinu. Aavo oli üheksane, kui ronis kastanisõja aegu päris puulatva laskemoona järele. Oks murdus ja poiss sadas kolmanda-neljanda korruse kõrguselt ehituskivide hunnikusse. Ülejäänud kamp kohkus sedavõrd, et pidas Aavot surnuks ja tegi vehkat. Kahe murtud jalaga poiss algul koperdas ja siis roomas samas Sangla tänavas elanud Kalle Kirsiaia majani, kuhu kutsuti kiirabi.
Jalad lahastati ja veel samal õhtul kogunesid poisid kipsi pihta koputama. Kalle meenutab: “Keegi patsutas jalga ja Aavo hüüdis: “Õige, hakkame kulli mängima!” Kargud lendasid nurka.” Aavo mäletab seda kullimängu küll ja lisab: “Hiljem õppisin karkudega jooksma. Kui kellegi kätte sain, oli igavesti mugav karguga äsada!”
Paraku ei pidanud kips trallile vastu ja luud purunesid uuesti. Aavo ei käinud pool aastat koolis ja jäi klassikursust kordama.
Püsimatu poiss proovis mitut spordiala, veidi kauemaks jäi jäähokisse. Kiindumus polnud püsiv, kuid vabastas ühest rumalusest. Nimelt oli Aavo aeg-ajalt suitsu kiskunud. Harva küll, rohkem poosi mõttes.
Majavalitsuse 12-aastased hokipoisid sõitsid Tallinna, et kohtuda lastestaadioni eakaaslastega. Uljas paharet vedas odava veini peale kihla, et tema jääl olles jääb tartlaste värav puutumatuks. Nii sündiski, kusjuures Aavo viskas võiduvärava – 5: 4. Tehtud mehena sõitis ta kodulinna poole, suits ees ja veinipudel peos. Neid kantseldama määratud neiust polnud erilist ohjeldajat, kuid ta küsis Aavolt, kas too ise teab, miks ta on nii kidura kasvuga. Aavo ei osanud vastata. Piiga teatas siis, et suitsetamine paneb kasvu kinni. “Viskasin sigaretid eluks ajaks minema!” ütleb mees, kes kasvas sügiseks seitse-kaheksa sentimeetrit pikemaks. “Tegelikult proovisin kunagi hiljem korra veel, aga siis ajas esimene mahv südame pahaks.”
Kõpla ja kartulikorviga jalgratast teenimas
Veerikul oli krossirada, kuid Pikkuusid elasid vaeselt ning Aavo ei kuulunud õnnelike jalgrattaomanike leeri. See-eest oli isal igivana ja üsna logu Saksa päritolu ratas, millega ta tavatses tööl käia. Kui isa oli heas tujus, võis Aavo seda vahel laenata, vastasel korral tuli ratas sobival hetkel pihta panna.
Õpilane Aavo Pikkuus seisab tagareas vasakult kolmandana. Klassijuhataja on Aime Kesvatera, väheseid pedagooge, keda tulevane rattur imetles.
“Andsin ratta lõhkumisse tõhusa panuse,” muigab rattur, kes sõitis kuueaastasena raami alt ja pisut vanemana sobitas sadula asemele padja. “Palusin onul ratast aeg-ajalt remontida, sest isa võis olla mõnikord, küll õigusega, üsna karmi käega. Kui jalgrattal pidurid üles ütlesid, siis vajutasin jala kahvli ja kummi vahele ning pidur oligi olemas. Kord lükkasin varba õnnetult viltu, see jäi kahvli ja kodarate vahele. Varbaluu oli lihast lage. Kodus ei tohtinud juhtunut tunnistada, muidu poleks ma enam ratast saanud.”
Kevadel 1963 oli rattasõit juba nii armas, et Aavo ja poolteist aastat vanem, seni samuti isa ratast pruukinud Kalle otsustasid minna kogu suveks põllutööle. Igal hommikul sammuti kella kuueks turuhoone juurde ja lasti end värvata. Vääratusi tuli samuti ette. Näiteks esimese päevapalga, ühe rubla ja kümne kopika eest käis Aavo Tartusse sattunud tsirkuses ja veidi hiljem ostis emale kontserdipileti. Kuid üldjuhul püsis siht silme ees. Suvel kõblati ja sügisel võeti kartuleid. Vihmase ilmaga ei jaksanud Aavo täis kartulikorvi tõsta, nii hoidis ta end suurte meeste lähedusse ja need aitasid. Töö oli tüütu, aga rattakummide vilin kõlas kõrvus.
Vanaema lasi mõne oma vao Aavo nimele kirjutada ja ema andis pisut raha juurde, seega oli septembriks käiguvahetusega Sputniku jagu ehk 89 rubla koos. Kalle päris nii uhket ratast ei saanud, aga tema ostis 47-rublasele Minskile lisaks 21-rublase käekella Pobeda. Igatahes rahuldasid Sputnik ja Minsk esialgse vajaduse Veeriku krossirajal, mida poisid ise pidevalt täiustasid. “Ratas kui transpordivahend andis vabaduse,” sõnab Aavo. Soov saada kõvaks sõitjaks kasvas ajapikku.
“Mina teise mehe mootorratast ei pese!”
1966. aastal võitis Kalle oma Minskil Tartu noortekrossi ja Erik Randam kutsus ta Kalevisse päristreeningule, kus eraldati igasuguse kõplamiseta võidusõiduratas! Aavo laenas sageli uhket sõiduriista, mille sarnane oli juba ka mõnel teisel trennis käival poisil. “Nojah, kutid tegid mulle krossirajal ju võidukatega ära!” õigustab Aavo. “Kalle pani ette, et mis ma jaman, tulgu kah trenni ja saan oma ratta!”
Sügisel 1967 oli Aavo juba küpses eas ja astus sõbra kannul Kalevi baasi. Tegi esimesed treeningud, aga ratast esialgu ei paistnud. Selle asemel ulatas treener Erik Randam talle ühe harjutuskorra lõpul kaltsu ja käskis hakata mootorratast puhastama. “Viskasin selle kaltsu talle jalge ette. Puhastagu ise, kui ära määris! Mina teise mehe mootorratast ei pese! Lõin pea kuklasse ja klubiukse tagantkätt kinni.