ega kavatse jalgrattaga kuhugi kaduda. Pätipoisiks võis keegi teda pidada kulunud riiete pärast.” Kirsiaed nõustub: “Jah, me olime kõik vaesed, aga Avka oli teistest veel kehvemini riides. Ehk sellepärast pakkus Randam mootorrattakaltsu just temale. Juhtunuks see lugu siis, kui olime juba väga lähedased sõbrad, oleksin lahkunud solidaarsusest koos Avkaga.”
Emapoolne vanaisa Nikolai.
Ema Aleksandra ehk Alli ja vanaema Maria.
Pikkuus ise hindab Randami tagantjärele päris mõistlikuks meheks. Nimelt oli äkilise loomuga poiss virutanud pärast üht ebaõnnestunud võistlust ratta kraavi. Randam juhtus nägema ja noomis. Ega sõiduk mehe kehvas tulemuses süüdi ole! Selle õpetuse hindas noorsportlane õigeks ja järgis kogu elu.
Nii või teisiti oli isal ja apteegilao töötajast emal hea meel, et trenn poissi võlus. “Ju nad uskusid, et saan tänavakaakide karjast tulema!” arvab Aavo. “Nad jälgisid mu sporditeed ka edaspidi, aga eks nad olnud spordivõhikud. Ema ei mõistnud kuidagi, miks ma pean minema lõunalaagrisse, kui Tähtvere baasis on nii ilusad jalgrattapukid.” Kunagi hiljem küsinud reporter Vello Lään raadiosaates ema Allilt, miks poisile rattasõitu ei keelatud, kui koolis olid hinded kehvad. Ema vastanud teadjalt: “Sellepärast, et sport kasvatab meest.”
“Õiget spordimehe toitu ma kodust ei saanud. Kartul kasvas ju õues ja isa ehitajapalk polnud laita, kuid majaehitus läks kalliks. Püüdsin tõsta toonust suhkrusaiaga. Pistsin saiakannika korraks vette ja siis suhkrutopsi. Ema pragas vaid sellepärast, et suhkur sai märjaks. Ta nõudis, et võtaksin endale eraldi topsi. 1968. aastal tulid Otepää lähedal Insebergil esimesed laagrid ja 1970 isegi toidutalongid, siis sain juba hästi hakkama,” seletab Aavo.
Õpetajale pangest vett, sahtlisse lõke
Väljaspool treeningut ei andnud Aavo Pikkuusi rahutu hing asu. Kord ronis ta kaaslastega Toomemäel paarikümne meetri kõrgusele lossimüürile. Miilits tõi seltskonna alla ja võttis lastetoas arvele. “Sealsamas Toomemäel käisime venelastega kaklemas. Meil olid kokkulepitud päevaks ja kellaajaks varutud liivakotid, kaikad, tuhakotid ja mis veel. See oli mäng ja sõda korraga,” võdistab Pikkuus õlgu. “Kuklad ja riided olid katki ning verised. Kui sa ikka teist tuhakotiga otse näkku tabad, ei näe ta enam sedasama tuhkagi! Puutuhka põletasime ise!”
Kooliloo kokkuvõtet alustab Pikkuus rahulikult: “Mulle meeldisid ajalugu ja geograafia.” Siis tõmbub otsaesine kipra: “Aga keemia, kus kõik tuleb pähe taguda, oli huhh! kui vastik!” Õnneks kubises õppetegevus lõbusatest vahepaladest.
Kord olid Aavo ja tema pinginaaber Tiit Pihla korrapidajad.
“Tiit, sunnik, läks vetsu suitsu tõmbama ja kõik tööd alates tahvli pühkimisest jäid minu teha. Nägin ukseavast, et Pihla Tiit justkui tuleb tagasi. Kiiresti lasin ämbrisse veerandi jagu vett. Tõstsin ämbri pea kohale, et vesi karistuseks pinginaabrile kaela kallata. Aga enne Tiitu jõudis üle ukse kiigata füüsikaõpetaja Arved Kurits – suur ja turske mees, kes armastas õpilastele joonlauaga vastu näppe taguda ja keda seepärast kardeti. Kurits läks õlaga ämbri vastu ja sai paraja sahmaka. Muidugi panin üle laudade plagama. Ta viskas mind algul ämbriga – mööda. Siis kriiditükiga – pihta. Mul õnnestus temast mööda laveerides peaaegu ukseni jõuda, aga koolikell oli just kõlanud ja kõik tunglesid klassi. Jäi tee aknani ja ma hüppasin läbi klaasi kolmandalt korruselt alla. Maandusin viga saamata peenrasse ja klassikaaslased jõudsid aknale hetkel, kui mu tagumik nurga taha välkus.
Kooli ma pärast seda minna ei julgenud. Võtsin hommikuti koti nagu ikka, aga jõlkusin linnas. Klassijuhataja tuli koju kaebama ja ma sain isalt kõva jao peksa. Koolis ei võtnud õpetaja Kurits teemat enam üleski, ju sai aru, et vesi polnud temale määratud.”
“Aavo polnud üksnes nagu Joosep Toots, vaid Joosep Toots teab mitmendas astmes,” räägib klassivend, tulevane haridusminister ja maaülikooli rektor Mait Klaassen. “Ta oli koloriitne kuju, tema ümber juhtus kogu aeg midagi. Mäletan, et kord läks ta koolipingi sahtel põlema, nii et klapi alt lõi kõrge leek välja. Gruusia verd vene keele õpetajanna oli üsna rahulik kuju, aga seekord hüppas kõigepealt oma lauale ja jooksis siis üle muude laudade tulekahju likvideerima.”
“Ega mina süüdi olnud,” õigustab paharet end aastakümnete taha. “Pihla Tiit pani suitsule tuld ja viskas põleva tiku minu sahtlisse.”
“Seda ütlen küll, et vaatamata suuremale jõule ei kiusanud Aavo kedagi. Koolivägivalda tol ajal polnud, olid lihtsamad nääklemised,” lisab Klaassen.
Enne olümpiakuld ja maailmameistri kuld, siis küpsuseksamid
Kool võttis jalgrattatreeneritega ühendust ja nõudis, et õpilane Pikkuus löödaks treeningutelt minema, kuni õppimine korras. Tiit Eomõis ja hiljem ka Rein Kirsipuu püüdsid selgitada, et selline poiss läheb sootuks hukka, kui ta trennis ei käi. Õnneks oli õppealajuhataja Helve Raik lõpuks treeneritega sama meelt.
“Ma isegi ei mäleta, et treenerid oleks teinud mulle suuremat peapesu,” ütleb Pikkuus. “Nad ju teadsid, et see jutt on mulle nagu hane selga vesi. Võib-olla kord või paar öeldi, et ärgu ma enne tulgu, kui koolis sotid klaarid, aga ülejärgmisel päeval oli neil hea meel, kui olin kohal.”
“Kooli vahet tuli mul saalida küll. Koos õpetajatega hoidsime Aavot pisut joonel, et hinded lubaksid võistlema. Kui aga Aavo 8. klassis Rein Kirsipuu juurde tugevamate trenni läks, siis kuhjus laagreid nii palju, et kooliga oli päriselt lõpp,” räägib Eomõis.
Kirsipuule meenub, kuidas ta käis koolis õppealajuhatajaga aru pidamas ja seisis korra isegi linna alaealiste asjade komisjoni ees. “Püüdsin Aavot õppima mõjutada, aga ta ei kuulanud. Oma ratast Aavo remontis ja baasis hoidis liidrina hoolega korda, kuid õppimisest ei hoolinud.”
Kirsipuu aga usaldas noort sportlast sedavõrd, et abikaasaga õhtul välja minnes söandas vahel jätta noorhärra Pikkuusi kantseldada oma lapsed, tulevased rattaässad Tooma ja Jaani. “Ega see lastehoidmine keeruline olnud, mängisime niisama,” kostab Pikkuus tagasihoidlikult. “Söögid olid alati valmis, eriti head olid koogid.”
Tartu 5. keskkoolis võttis Pikkuus vastu seitsmenda klassi tunnistuse, kaheksas klass jäi kevadel 1971 paratamatult pooleli. Mõlemat jalga lonkava õppeedukuse juures oli ta astunud kolmanda õppeveerandi jooksul Eestimaa pinnal vaid paari nädala jagu päevi! Mida sa ikka õpid, kui oled aasta peale kodus umbes 50 päeva! Enam polnud suuremat sundi kodust ega trennist. Kõigile oli selge, et kool ei saa spordist jagu. Õige pea võis peret toita rattasõiduga.
Muide, Pikkuusi mantlipärija Riho Suun lõpetas 1978. aastal keskkooli hoopis Musta mere äärses Leselidzes. “Ma ise seda õppeasutust ei näinudki, mind esindasid koolis dokumendid. Lõpuks sain Gruusias väljastatud paberite alusel Tartu 10. keskkoolist Nõukogude Liidu koondisele olulise keskharidust tõendava dokumendi,” kirjeldab Suun oma haridusteed.
Ka Pikkuusi koolitunnistuse vastu tundis huvi eeskätt koondis, ent tema liikus 1977. aastal pisut mõistetavamaid teid pidi. Olümpiavõitja võttis isegi MM-i eelsesse Armeenia-laagrisse mõne õpiku kaasa. Sügisel asus värske maailmameister Tallinna 1. õhtukeskkoolis küpsuseksameid sooritama. Pea kohal oli tunda Dünamo asejuhi Bruno Jungi kaitsvat kätt. Ent ta ise oli samuti mehe eest väljas! “Muud hinded olid vist kolmed, aga kirjand neli! Ju arvutati see välja umbes nõnda, et sisu eest pandi viis ja grammatika eest stiilipuhas kaks ning nende keskmine ehk kolm ja pool ümardati reeglitekohaselt ülespoole,” naerab Pikkuus.
Riho Suun sooritas hiljem suurmeistrina edukalt isegi Tartu ülikooli sisseastumiseksamid, kuid ühekski õppepäevaks alma mater’isse ei jõudnud. Pikkuusile pakuti Kasahstanist tseremoonitsemata: “Tule Alma-Atasse elama ja meie eest võistlema! Korteri saad kohe ja siis ütled, mis fakulteedi tahad kõrgkoolis lõpetada. Toome diplomi koju kätte!”
Pikkuus kasutab Tartu koolis kogutut abivalmilt: “Ma võin selgitada, kuidas talvise koolipäeva varem läbi saab. Kui valmistada metallist kahe