karjääri lõppu: Aavo Pikkuus ja tema kunagine esimene treener Erik Randam. Toosama, kes käskis mootorratast pesta.
Pobeda küntud kapotikaas
Talviti panime, poisikesed, esiratastele ketid peale, et pidamist oleks. See käis nii, et enne läks kett ja alles siis lõime õhu sisse. Kord pimedas kihutasin trennist koju, et jõuda teleka ette Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu hokimatši vaatama. Hoidsin pea maas ega märganud tänava äärde pargitud Pobedat. Sõitsin üle katuse, maandusin kapotile ja käisin üle kaela. Ise jäin terveks ja ka ratast ei lõhkunud palju, aga andku autoomanik mulle andeks. Pobeda katusele jäid ketitriibud ja kapott oli lömmis.
Väikeste jalgadega suuri jälgi tegema
24. oktoober 1971, Tallinn. Esimene Eesti meestemedal, krossipronks.
1968, Dünamo jalgratturite laager Otepää lähedal Insebergil. Aavo Pikkuus on kõige noorem. Üks üle 100 km pikk treening sõidetakse Otepää ja Valga vahel, Pikkuus jääb teistest kaugele maha. Juba pimeneb. Treener Tiit Eomõis lööb mootorrattale hääled sisse, et sõita otsima. Samal hetkel hakkab poiss paistma. “Kõht läks vahepeal tühjaks. Koputasin ühe talu uksele ja palusin natuke süüa,” selgitab tulevane olümpiavõitja treenerile.
Esimese rattavõistluse peab 13-aastane Aavo Pikkuus samal aastal Sindis. See on eraldistardiga sõit. Eomõis õpetab, et pangu ta esimene ots vastutuules kõva tambiga, teist otsa aitab väsinud mehel tulla taganttuul! Pikkuus teeb nagu kästud ja alustab karjääri võiduga.
Kevad 1968, Sindi. Väidetavalt Aavo Pikkuusi esimene start. Toeks on treener Tiit Eomõis.
Kasvas üle kolm aastat vanematest
“See on üldse esimene spordiõpetus, mida mäletan,” muheleb Aavo Pikkuus. “Mäletan sedagi, kuidas Tiit sõitis ka vihmasajus meiega treeningutele kaasa, nahkkuub seljas. Vajadusel oli valmis minu kui kõige pisema rajalt mootorrattale korjama ja baasi viima.”
Esimest treenerit Tiit Eomõisa hindas Pikkuus vaatamata lühikeseks jäänud koostööle nõnda kõrgelt, et saatis talle hiljem igalt Rahutuurilt või muust võistluspaigast postkaarte, kus oli kirjas hinnang toimunule, kõrval uued plaanid. “Aavo rääkis mulle tollal, et kuulsaim jalgrattur belglane Eddy Merckx kutsus teda varakult oma profiklubisse. Ta muigas siis mõrult: “Ma läheks küll, aga ei taha auto alla jääda…”” räägib Eomõis.
Noored liiklusinspektorid õpivad liiklust, kardiroolis istub Aavo Pikkuus.
“Jah, hilisemad treenerid olid Tiidust kuulsamad, kuid A ja B õppisin tema juures. Ta tegi mulle kohe selgeks, et poisinagal on vara harjutada täismeeste mahtudega,” ütleb Pikkuus.
Kui Pikkuus 1967. aastal trenni tuli, oli 25-aastane meistersportlane Tiit Eomõis töötanud treenerina juba viis hooaega. Enne Pikkuusi harjutas tema juures Rein Pruuli, kes tuli paljukordseks Eesti meistriks.
“Tookord, kui Aavo trennis nälga jäi, arvasin tõsimeeli, et sellise jama peale ta enam ei tule, aga ta tuli ja jäi. Pidas treeninguaegadest hästi kinni ja tahtmist oli kõvasti,” meenutab Eomõis. “Aavo õppis spordis kiiresti, edaspidi pani ta pikaks treeninguks näiteks suhkrutükke taskusse. Trenniplaani täitis ta alati korralikult.
Temavanuseid poisse Dünamol sel ajal rohkem polnudki. Küll oli meil kolm väga head 1952. aastal sündinud tüdrukut. Need panid Aavole võistlustel esialgu ära ja see ei mahtunud poisi hinge. Käisime Viljandis koolinoorte spartakiaadil nii kehva varustusega, et Aavol tuli sõita veel tennistes. Ta nuttis pärast, jalad valutasid. Masseerisin jalgu natuke, aga sain aru, et põhiline oli hingevalu. Peagi sai ta esimesed korralikud sõidujalatsid.
Minu grupis kasvas Aavo peagi üle ja mööda kolm aastat vanematest poistest. Koos nendega polnud enam mõtet trenni teha. Ta tuli saata tugevamate hulka ehk Rein Kirsipuu juurde. See oli kahjuks meie aja töömeetod: üks pidi panema noorsportlasele jalad alla ja andma ta üle järgmisele treenerile. Mul sai sellisest tööst villand! Tahtnuks ise minna oma sportlasega edasi. Samal põhjusel lahkus ametist mitu teistki treenerit. Mina läksin 1974 Žiguli teenindusjaama, palk oli seal ka kõvem. Ning sain Aavot tema ralliaegadel veidi aidata.”
Pikkuus kinnitab, et Eomõis treenis teda just sel sportlaseelu etapil, kus temast sai õige jalgrattur. Hiljem, kõrgemas klassis, oli vaja rohkem administraatorit. Siis sobis Kirsipuu.
Muhe autojuht
Kogunesime poistega Tamme staadionil ja hakkasime sõitma Raadi parki rattakulli mängima. Laskusin Riia mäest täie lauluga. Äkki nägin, et üks onu pargib sealsamas ees autot ja avab just ust. Pidurdasin. Ei midagi! Sõitsin vastu ust ja põrkusin ise autosse, täpselt juhikohale. Onu ise jõnksatas istmel pool meetrit edasi. See oli vana tüüpi Volga, mille esiiste oli ühes tükis.
Kui keegi mulle seda räägiks, no ega usuks küll. Aga muhe papi oli. Vaatas, et mul jalgratas puha puru ja ma ise kah nats uimane, vahetasime kohad ja ta viis mu koju. Seal uurisin ratast lähemalt. Keegi kallitest kaaslastest oli nalja teinud, ratta pöiad tavotiga kokku määrinud. Sedasi muidugi pidurdada ei saa.
Uuris akna all kükitades välja trenniplaani
“Mehed ei tahtnud mind esialgu trenni, sest kippusin maha jääma ning pärast tuli mind peast ja tagumikust lükata, et ma üksi teele ei jääks. Vanemad sõitjad olid nolgist lausa tüdinud. Kord pärast seda, kui olime sõitnud 100 km mägede vahel ja mina omadega täiesti läbi, ütlesid nad, et ärgu ma enam nendega tulgu ja kõik! Käisin siis hüppega duši alt läbi, nagu kiirustaks koju. Tegelikult kükitasin vargsi akna taha ning kuulasin, mis kell ja kuhu järgmisel päeval minek on. Olin “vanadel” mingi maa peal vastas. Nad ei suutnudki välja uurida, kust ja kellelt ma iga päev infot sain!” rõõmustab Pikkuus oma kavaluse üle.
“See oli 1969, kui Tiit ütles, et Aavo kannatab juba vanematega sõita ja pole enam mõtet noorte seas olla,” meenutab Rein Kirsipuu, noorsoo spordikooli tollane treener, kelle käe alla pidid kogunema kõikide spordiühingute paremad.
Päris omavanustega Pikkuus palju ei võistelnud. “Olin kodus eakaaslastest sedavõrd üle, et ei näinud mõtet. Teadsin juba selgelt: mu siht pole saada jalgratturiks, vaid väga heaks jalgratturiks! Kõik oli allutatud sellele eesmärgile.”
Tola teevad vennad Toomas ja Jaan Kirsipuu, tulevased rattakuulsused, keda Aavo Pikkuus vahel õhtuti hoidmas käis.
1969 sõitis Pikkuus esimest korda maanteel võidu Eesti nimekamate meestega. See juhtus Elva lahtistel meistrivõistlustel. Paarkümmend kilomeetrit enne lõppu kihutas ta üksi eest. Esialgu ei arvatud sellest midagi, aga lõpuheitlust oodanud staarid vihastasid. “Nende rong läks minust ühel tõusul nõnda mööda, et mul polnud lootustki tuulde võtta,” kinnitab Pikkuus.
Ta ei leppinud kaotusega, vaid nõudis suuremaid treeningukoormusi. Eomõis ja Kirsipuu otsustasid, et kihutagu poiss aga pealegi ennast tühjaks. Tõsi, igaks juhuks tugevdati meditsiinilist järelevalvet. Kuigi treenerid said arstidelt sõidelda, pidas Pikkuusi tervis vastu.
1970. aasta juulis tuli ta kahekordseks Eesti noortemeistriks. Augustis teatas Ants Väravas Dünamo juunioride üleliidulistelt meistrivõistlustelt Siguldast, et paaril alal esikaheksasse jõudnud Pikkuus oli noorim osaleja. Samal kuul toimunud Tartu neljapäevatuuri täismeeste 180 km sõitu, Pikkuusi senist pikimat, meenutab Rein Kirsipuu: “Aavo kukkus mitu korda, oli verine ja väsinud. Tahtsin ta mootorratta peale võtta, aga kus sa sellega…”
Tamme staadionil 1970. Aavo Pikkuus on võitnud Dünamo lahtised võistlused.
Krossi püüdis