“Kalle, need on ju ainult asjad…” Ta oli suure südamega poiss.”
Sangla tänavas juhtus tihti nii, et kes esimesena üles ärkas, istus sadulasse ja siirdus teist äratama. Tund aega sõideti ratastel, ühtlasi arutati, kelle köögikapis mida on, ja siis otsustati, kumma juurde sööma minnakse. Näiteks sülti söödi lihtsalt ühest kausist, kummalgi lusikas ühes ja leivatükk teises käes. Siis peeti nõu, mis trenn hommikupoolikuks valida. Treener Kirsipuu oli pakkunud välja üsna laia valiku harjutusi. “Üks harjutus käis nii, et vaheldumisi tuli teine selga võtta ja joosta mööda Oru tänava pikka treppi üles Toomemäele. Siis tuli kibekiiresti alla liduda, et puhkeaeg jääks võimalikult lühikeseks,” kirjeldab Kirsiaed. “Ma arvan, et olime maailma kiireimad mäest alla jooksjad.” Õhtupoolikul tehti treeneri käe all õige trenn ja pärast seda mindi Tähtverre ujuma. Külmadel talvepäevadel kanti basseinis karvamütse, sest vesi oli soe, aga katust polnud.
“Me olime nii kokku kasvanud, et Dünamo juunioride koondise üleliidulises laagris tuba jagades oli meil rahagi kahe peale. Kel vaja oli, see sahtlist võttis,” muigab Pikkuus.
Kirsiaed täpsustab: “Kumbki võttis ettevaatlikult vaid hädapärase raha, kindlasti mitte rohkem. Aga turul käisime koos. Muide, vahel me teenisime ka koos. Võistlustel oli tihti nii, et osavõtumaksust jagati mingi summa esikolmikule auhindadeks. Me leppisime siis Avkaga kokku, kumb spurdib ja kumb spurti katab.”
Kord Gagras palus üks grusiin, et poisid teeks ta ratta korda. Poistel oli töö selge. Mees jäi rahule ja ütles, et annab tasuks kaks kolmeliitrist purki. Kas poisid soovivad mahla või veini? Kirsiaed pakkus, et võtaks kumbagi ühe, Pikkuus lõi käega. Ikka kaks veini! Kui nad töötasuga laagrisse jõudsid, astus Dünamo noortetreener Timofei Zlotnikov vastu ja küsis, mis seal kaenlas loksub. “Viinamarjamahl,” vastasid poisid ühest suust. “Tubli!” kiitis Zlotnikov, “tulen õhtul maitsma!” Poisid jooksid punase viinamarjamahla otsinguil ümberkaudsed poed läbi. Ei olnud punast mahla! Õnneks Zlotnikov ei tulnudki.
Treener ilmselt ei viitsinud oma toast kaugele minna, sest Pikkuus ja Kirsiaed elasid puhkekompleksi kõige kaugemas otsas. Noorukid olid teistest eraldatud kui pätipoisid, sest tegid eelnenud Vilniuse-laagris trikke. Esmalt käisid neil toas külas Läti rattapiigad Varja ja Galina, kes otsustasid nalja teha. Hiilisid pärast lahkumist tagasi ja keerasid ukse väljastpoolt lukku. Paraku vale ukse, luku taha jäi Dünamo koondise peatreener Vsevolod Makarenko. Veidi hiljem kostis seina tagant poiste tuppa venekeelsete roppustega pikitud röökimist, mille sisu oli: “Pikkuus, kurat, tee uks lahti!” Varsti hakkasid Pikkuus ja Kirsiaed toas vutipalli toksima. Isand Makarenko tuli keelama ja sai palliga kogemata kombel nõnda vastu pead, et prillid purunesid ja surmani ehmunud mees hüppas, selg ees, koridori tagasi.
Järgmises laagris komandeeris Makarenko kaks eestlast teistest tükk maad eemale. Paraku ei teadnud ülemtreener, et tagumine tuba oli ohvitseride luksusnumber ja pätipoisid elasid nagu kuninga kassid.
“Selle veiniloo ma tunnistasin Zlotnikovile mõnekümneaastase hilinemisega üles,” teatab Kirsiaed, “kui tähistasime 2004. aastal Tartu Atlantises Avka 50. sünnipäeva.”
“Tegelikult läksime Aavoga kord tülli ka,” meenutab Kirsiaed naerdes. “Käisime Gruusias postkontoris ega saanud kumbki oodatud kirja. Lihtsalt tusaseks tegi. Kõndisime pahuratena teine teisel pool teed. Ümisesin laulu “Metsa läksid sa ja metsa läksin ma…”. Jäin korraks vait ja kuulsin, kuidas Aavo laseb sama laulu. Tüli, kui see ikka oli tüli, sai läbi.”
Tulnud Eesti krossimeistrivõistlustel hõbedale, tõmbas Kalle Kirsiaed 26. oktoobril 1974 rattaspordile joone alla. Pikkuus oli sel ajal liidu koondise laagris ja Kirsiaial jäi kahetseda: “Sain ammu selgelt aru, et kunagisele andekusele vaatamata mina tippu ei jõua. Avarii oli teinud oma töö.”
Pärast rattasõitu asus treial-freesija-lihvija Kirsiaed tehases metallitööle. Sügisel 1976 läks Eesti koondis Taga-Kaukaasia velotuurile, kuid rattamehaanik Jaan Kodanipork pidi jääma hilisema olümpiamehe, poeg Raido haiguse tõttu kodumaale. Pikkuusi eestvõttel asendama kutsutud Kirsiaed tegi head tööd ja kevadeks leiti tema tarbeks juba korralik palgafond. Ta töötas Eesti ja vahel ka Nõukogude Liidu koondise juures 1993. aastani ning siis pisut aega USA-s. 1995. aastast on Kirsiaed Tartu kaupluse Jalgratas mehaanik.
Kahe noorpõlvesõbra kokkukuuluvus sai kinnitust Kuubas. 1970. aastatel astus Pikkuus ühes Havanna hotellis klirinal läbi suure pöördukse. 1980. aastatel järgnes sama teed sõber Kirsiaed.
Alatiseks on Kirsiaial meeles postkaart, mille Pikkuus saatis talle oma esimeselt Rahutuurilt: “Tead, Kalle, avastasin, et ka väikeste jalgadega võib suuri jälgi teha!”
Oskus huntide seas ulguda
Aavo Pikkuusile nii meelepärane kodune kross.
Tallinnas võisteldud, pedaalivad Rein Kirsipuu jalgratturid järgmisel hommikul Tartu poole. Jõuavad pärastlõunaks Tähtvere baasi, jätavad üksteisega hüvasti ja lähevad koju puhkama. Kõik peale ühe.
17-aastane Aavo Pikkuus võtab sealsamas Tähtveres vastu Euroopa korvpallimeistri Aleksei Tammiste ettepaneku mängida veidi tennist.
Kolmandal tunnil Tammiste väsib või tüdib, aga temast märksa nõrgem mängumees Pikkuus tahab jonnakalt jätkata. “Mis sa ähid! Mina tulin just rattaga Tallinnast,” teatab poiss suurele korvpallurile siiralt. “Oled sa lolliks läinud?” uurib niisama siiras Tammiste, kes ei usu esiti poisi sõnu. Ta peab enesega tibake aru, jääb siis uskuma ja võtab küsimuse tagasi: “Mis siin ikka küsida, muidugi oled loll!”
Kirsipuu õpetussõnadest valis sobivad
“Jah, selline vast viietunnine enam-vähem rahulik rattasõit oli mu meetod taastada organismi. Nägin kõrvalt ka Aleksei Tammiste ja Aavo tennisemängu ning mõtlesin, et see poiss ei väsi vist kunagi,” kiidab Kirsipuu. “Temas pulbitses hirmsasti tahtmist, kuid ületreening teda ei ohustanud. Aavo mootor oli suurepärane, taastumine väga hea, tervis täiesti korras. Vitaalsust oli küll ja küll! Nägin kohe, kui ta trenni tuli ja võistlema hakkas, et temas on uskumatult tugev sisu.”
Nimeka treeneri sõnul pole tema pojal, hilisemal profituusal Jaan Kirsipuul päris niisugust mootorit nagu Pikkuusil, võimsuse poolest võib neid aga võrrelda. “Mõlemad on head eraldistardis, temposõidus ja finišis. Aavo kogus auhindu ka mägedes, aga siin tuleb meeles pidada, et amatööride ja proffide mäed on kaks üsna erinevat mõistet. Vaevalt oleks raske kondiga Aavolgi olnud tõeliselt hulludel profitõusudel lihtne ronida.”
1933. aastal sündinud Rein Kirsipuu on tulnud jalgratturina Eesti trekimeistriks ja võitnud Spartaki üleliidulistelt meistrivõistlustelt hõbeda. Treeneritööd alustas ta 1959. aastal ning 1971–1991 oli Eesti alaliidu treenerite nõukogu esimees ja 1972–1988 Eesti koondise peatreener. Esimene maailmakuulus õpilane oligi Pikkuus ning 1974 anti Kirsipuule Eesti NSV ja 1977 NSV Liidu teenelise treeneri aunimetus.
Pärast Tiit Eomõisa õpetust oli treener Kirsipuu Pikkuusi administraatorina omal kohal. Ta oli lähedalt ja isegi perekonniti tuttav Nõukogude Liidu eri vanuseastmete treeneritega nii Dünamo spordiklubis kui ka kogu koondises. Paljud vajalikud inimesed olid käinud tal Tartus külas ja vastupidi, võõrustanud teda oma kodus. Nii oli Pikkuusi talenti ja töötahet uskudes ning hinnates võimalik suurema riskita soovitada noorukit laagritesse.
Kui Pikkuusist oli saanud täht, siis rääkis Kirsipuu pressikonverentsidel, et esialgu ei püüdnudki ta pühendada tulevikulootust suurematesse taktikakavalustesse: las rabeleb end parem tühjaks ja kogub rammu tähtsamateks aastateks.
“Umbes nii see oli,” nõustub treener. “Käisin enamasti treeningutel kaasas ja jälgisin autost ka võistlusi, pärast arutasime asjad läbi ja lihvisime üht-teist, näiteks meeskonnatööd. Aga nii-öelda puhas taktika tuleb ikka võistluste käigus. Õiged järeldused tegi Aavo kogemuste lisandudes ja konkreetsete olukordade põhjal juba ise. Suuri konflikte meil ette ei tulnud, sest kuulsusele vaatamata ei muutunud ta pujääniks. Ei usu, et ükski hea sportlane täidaks treeneri nõudmised täielikult, 100 protsenti. Aga kui