sõitsime baasi poole tagasi, kui kuulsin selja tagant kummide sahinat. Vaatasin kaenla alt. Ennäe, Judin tuli suure hooga, rattapump löögivalmilt õieli! Pidurdasin järsult ja ta oli jälle maoli!” naerab Pikkuus.
1973. Esimest korda Nõukogude Liidu meister.
Võitlusliku maneeri pärast sai Pikkuus hüüdnime Tšort Nerusskii ehk Mittevene Kurat. Nikolai Gorelov aina korrutas Novõi Afonis seda, kuni Pikkuus käratas: “Kui veel korra ütled, panen paugu!” Gorelov läks Pikkuusi nina alla ja ütles eriti selgelt: “Tšort Nerusskii!” 18-aastase noormehe rusikalöök oli kiire, täpne ja tugev. 24-aastane Gorelov kukkus seljatagusesse hekki. Kohe hakkas veel vanem olümpiavõitja Valeri Lihhatšov käiseid käärima, et selgitada uustulnukale elu seadusi. Veeriku kandi poiss oli õppinud neid seadusi juba lapsena. Mittevene Kurat haaras asfaldilt pooliku tellise ja sättis selle virutamiseks valmis: “Nagu tuled, saad sellega vastu vahtimist!” Lihhatšov rehmas käega. Kogukond mõistis, et uus hunt mõistab huntide seas ulguda. Ta jäeti igaveseks rahule.
“Eks sain aastate jooksul ka ise vastu pead, ikka juhtub. Arvasin mõistvat, et eestlastest räägitakse kui karmidest vendadest. Enne mind koondises olnud Olavi Ulm valitses hästi ratast ega lasknud endale liiga teha. Jutt sellest kandus uue põlvkonnani ja mind pandi proovile.”
Vastaste savivann
Krimmis oli sajuga eriti raske sadulas püsida, sest vihm uhtus savi lahti. Kord 1973. aasta kriteeriumisõidul ründasid armeemehed nagu kuradid, surusid mind pildilt ära. Tõmbasin end grupist välkspurdiga mööda, kandsin keharaskuse esirattale ja lasin tagumisel pori sees lihtsalt vänderdada. Esireas laamendanud armeelased pidurdasid ja hulk mehi sõitis omakorda neile sisse. Sai platsi mõnekümne sekundiga üsna puhtaks, pakun, et 70 meest oli siruli, kes asja eest, kes olude sunnil.
Tähtis ja täidetud lubadus
Varakevadel 1973 saabus Pikkuus Simferoopoli võistluste ajal linnast tükk aega pärast öörahu algust ja jäi hotelli õuel vahele treener Oleg Borissovile. Patustaja arutles viivu, kas kohtumine piirdub põhjaliku õiendamisega või läheb ka tegelikuks karistamiseks, aga treener, mõnus mees, küsis hoopis vaikselt: “Mis etapi sa, Aavo Nikolajevitš, siis Sotši viiepäevasõidul ka võidad?”
Pikkuus oli võitnud täismeeste rahvusvahelises konkurentsis seni vaid korra: eelmisel hilissügisel Dušanbe kriteeriumil, kus oli oluliselt nõrgem konkurents. Ta vastas rahulikult: “Kriteeriumi.”
Kriteerium on võistlus, kus arvukates vahefinišites jagatakse punkte, mille summas määratakse paremusjärjestus. Pikkuus mõistis alles tuppa jõudes, et oli andnud lubaduse.
Võistluspäeval, 14. aprillil juhtusid Borissovi poisid varjualusesse rattaid võtma koos liidu meestekoondise peatreeneri Viktor Kapitonoviga. “Vaata, Viktor Arsenjevitš, see sell võidab täna!” osutas Borissov Pikkuusile peaga. “Ta lubas mulle!” Kapitonov muigas, aga paar tundi hiljem pidid tema hoolealused hämmeldunult tunnistama, et Simferoopoli tänavail oli parim 18-aastane Aavo Pikkuus. Kohal oli kogu liidu paremik, lisaks hulk nimekaid külalisi! Hoolikalt tähti maalides kandis päevakangelane ise päevikusse: “Õhtul olin hoos ja võitsin kriteeriumi. See oli mulle üllatus. Aga see võib tähendada palju.” Kindlasti tähendas see üht: noore sportlase sõna võib uskuda!
Karjääri seni kaalukaimat võitu teenides edestas Pikkuus tookord ka Saksa DV rattureid. Teine oli Wolfgang Wesemann, kes sai peagi auhindu Rahutuurilt. Korraks kerkis isegi küsimus, kas noor eestlane võiks kuuluda liidu meeskonda, kes läheb Rahutuurile. Kandidatuur võeti siiski kiiresti maha. Ehk oli see isegi hea. Pikkuus sai hankida kogu suve rammu, oskusi ja auhindu.
“Olin tookord veel ise rumal ning lasin end nügida ja ajada endale ilusat juttu,” leiab Pikkuus. “Tegelikult otsustas Lihhatšov, et mind pole meeskonda vaja.”
Suur medal kodumaanteel ja – trekil
Maikuisel Rahutuuril kukkus Pikkuusi tulevane sõber ja võitluskaaslane Aleksandr Gusjatnikov teisel etapil raskelt ja viidi haiglasse. Peagi katkestas Aleksandr Judin ning lõpuks kaotas Nõukogude Liit Poolale suurelt. Individuaalselt teenis oma kolmanda üldvõidu neljast poolakate liider Ryszard Szurkowski.
Pikkuus aga võitis 24. ja 25. mail Leedus ajalehe Komjaunimo Tiesa kolmeetapilise võistluse. Sama kuu lõpul alanud liidu velotuur kulges mööda Leedu, Läti ja Eesti teid. Lõpu eel tõusis Pikkuus isegi viiendaks, kuid langes Eesti etappidega 12. kohale. Viimasel võistlusel Pirita ringrajal paduvihmas oli Pikkuus liider, kuni sõitis kino ees sügavas veeloigus vastu kivi ja kukkus. Dünamo meeskonna koosseisus tuli ta siiski esimest korda Nõukogude Liidu meistriks.
20. juuli 1973. Aavo Pikkuus (vasakult), Gaido Päär, Lehar Linno ja Margus Merisalu – noorsoomängude maanteesõidu pronksid.
22. juuli 1973. Urmas Tooma (vasakult), Ado Hein, Aavo Pikkuus ja Eiki Seller, noorsoomängude trekisõidu kullad.
Kodupublik sai Pikkuusi ja tema ametivendade kõrget lendu nautida juulis, kui Tallinnas peeti nii maanteel kui ka trekil liidu esimesi noorsoomänge. Mitmekülgsel Pikkuusil tuli jagada end kolme päeva kestel nii, nagu arvati olevat Eestile kasulikum.
Reede, 20. juuli. 100 km meeskondlikus maanteesõidus olid Aavo Pikkuus, Lehar Linno, Gaido Päär ja Margus Merisalu esimese 20 km järel teised, kuid siis lõhkes Merisalu rattakumm ja 40 km kohale jõuti kuuenda ajaga. Lõpuks tõusti pronksile, ees olid Kasahstan ja Ukraina.
Pühapäev, 22. juuli. Treki 4 km meeskondlikus jälitussõidus olid Pikkuusi kaaslasteks värske juunioride EM-i hõbe Urmas Tooma, Eiki Seller ja Ado Hein. Eestlased said eelsõidus parima aja ja kohtusid finaalis Vene NFSV-ga. Venelased läksid juhtima, kuid kolm ringi enne lõppu jäi maha nende liider Vitali Petrakov, hilisem olümpiahõbe. Mõni hetk hiljem taandus Seller. Ent kui Vene koondises lõppes ka Sergei Abrossimovi jaks, oli asi klaar. Tooma, Pikkuus ja Hein ületasid lõpujoone 4.45,09-ga, venelased 4.46,82-ga.
“Õigupoolest trekk mulle ei meeldinud. Liialt üksluine!” hindab Pikkuus. “Aga vahel tuli trekil kodumaa ning meeskonna huvides sõita ja kõik.”
Augusti hakul tegi Pikkuus head tööd Balti velotuuril. Pärast seitset etappi oli ta mitmeminutilises eduseisus, kuid pidi koos mõne kaaslasega tuuri lõpuosast loobuma. Nimelt tuli minna Poolasse, kust algas kõrgemat klassi Sõpruse tuur Gdansk–Klaipeda (12 etappi, 1370 km).
Eesti spordikomitee oli Pikkuusi meestevõite hinnanud ning eraldanud talle kõrgeklassilise Cinelli ratta. Suur meister mäletab, et Cinelli tõstis tuju, ehkki mitte kõigil. “Hulk aastaid vanem Kalle Kaupmees oli päris vihane, et nooruk saab kohe uhiuue tasemel sõiduki, millist polnud vanematelgi sportlastel. Ju ta ei mõistnud, kui suur talent Aavo oli,” arutleb Kalle Kirsiaed.
Tšaplõgini ja Pikkuusi üheaegne tõus
Poola pinnal asus Sõpruse tuuri juhtima Pikkuusist kaks ja pool aastat vanem Valeri Tšaplõgin, kes võistles liidu juunioride koondise sildi all. Eesti eest pedaalinud Pikkuus nihkus korraks esikolmikusse, ent kirus pärast kuuendat etappi päevikus Lehar Linnot: “Ta keeras kõik nässu, tõmmates grupi liidritele järele.”
Seitsmes etapp viis karavani Augustowist Kapsukasse ehk üle Poola–Leedu piiri. Piiril peatas ratturid tükiks ajaks Nõukogude Liidu piirivalve. Hea, et sel ajal jooksikuid polnud, muidu läinuks võistlus hukka.
Kaks etappi enne lõppu sõitis Pikkuus viiendana ja kirjutas päevikusse: “Raske on. Liidu koondis töötab minu vastu. Ei usu, et midagi veel tuleb. Või kui, siis eraldistardist…”
27 km eraldistardist sõideti eelviimasel päeval tugevas vastutuules. Venelaste peale tige Pikkuus sai selgelt parima aja ja tõusis kokkuvõttes teiseks. Pingutus oli meeletu, viimasel päeval segas sõitu tugev peavalu. Õnneks oli seltskond siis juba rahulik ja järjestus ei muutunud: 1. Valeri Tšaplõgin (NSVL juunioride koondis)