Poe teises ruumis, viiest-kuuest trepiastmest üles minna, pakuti ämbreid, nühkimisharju, potikraapimise nuustikuid ja muud kilakola. Mõnikord vist ka koledat tumepruuni linoleumi ja inetuid põrandariideid. Praeguses maailmas oleks selline kaup kohutav, tõeline Vene värk, aga vahest hoopis eksootika, sest mine tea, võib-olla oli seal pesupulbrite ja nõudepesuvahendite hulgas looduslikumaid ja tervisesõbralikumaid aineid kui nüüdsel ajal.
Alumise korruse lett oli kaetud klaasiga, mille all olid koha leidnud pudelid, purgid ja tuubid, kõigil nii ebakaubanduslik välimus, kui üldse olla saab. Müüja oli klaasi üles tõstnud ja sättis seal mingeid pudeleid paika. Et teisi ostjaid ei olnud, ei kiirustanud ta Bettit teenindama, küll aga pidas vajalikuks selgitada, millega ta parasjagu tegeleb.
„Sätin siin joodikute kraami,“ ütles ta ja naeratas kavalalt. „Vaadake, siin on kasevesi, siin aknool, siin kolmekordne, see ilus lillakasroosa on hambaloputusvedelik, roheline ka. Panen need kõik ühte kohta, kui mõni alkass tuleb, pakun talle valida, mida ta juua tahab. Hinnad ka kõik juures ja puha. Nagu päris viinapoes. Muidu tüütavad teised küsimustega, mis on kõige kangem, mis on kõige odavam ja mis kõige maitsvam. Maitse osas me nõu anda kahjuks ei oska.“
„Te teeksite oma töö veel kergemaks, kui paneksite hindadele juurde ka piiritusesisalduse protsendi.“
„Ma mõtlesin sellele, aga ma ei tea, kas see sobib.“
„Miks mitte, see pole ju mingi saladus, kangus on pudelisiltidel kirjas.“
„Jah, seda küll, aga nii otsest vihjet anda on siiski ka kuidagi imelik.“
„Aga mis te sellele väljapanekule pealkirjaks panete, noh, et asjast huvitatud siit oma joogid kohe üles leiaksid ja teid ilmaaegu ei tülitaks?“ päris Betti viisakusest. Ega talle see asi suuremat korda ei läinud.
„Seespidine,“ vastas müüja tõsiselt.
Jõuluküünlaid polnud. Eelmine partii oli ära ostetud ja uus pidi tulema oktoobri lõpus.
„Siis on küll targem peale passida, sest need ostetakse kiiresti ära,“ õpetas müüja ja sättis rohekaskollase vedelikuga kasevee pudeli seespidiste ekspositsiooni kõige nähtavamale kohale.
„Ma ei tea, millegipärast on mul tunne, et kasevesi kahjustab neist kõige vähem tervist, kask on ikkagi looduslik ja see vesi lõhnab tõesti natuke kaselehtede järele.“ Tõenduseks sirutas ta pudeli Bettile nina alla ja see püüdis keemiapoe aroomide seast eraldada kaselehtede lõhna, aga ei tundnud muud kui odava keemia magusimalat haisu.
„Milleks seda kasevett tegelikult kasutatakse?“
Müüja kehitas õlgu. „Ei tea, ükski normaalne inimene pole seda meilt kunagi ostnud.“
Et Harju kohvikus müügiletti ei olnud, siis tuli saiakesi ettekandjalt paluda ja talle nende jaoks plastikkotike anda. Ettekandjad olid erinevad, mõni oli tülitamise pärast pahur, viivitas ja lohises vastumeelselt saiadele järele, teine ruttas heal meelel ja kergel sammul tellimust täitma. Ühtmoodi vaeva nägi nii üks kui teine, saiade toomisest ei keeldunud siiski keegi. Mõnikord, kui neil kiire oli, lubasid nad saiatahtjal endal kohviku tagaruumi astuda, kus restidel lõhnasid öösel ja varahommikul küpsetatud saiad. Pagarite öine töö oli Bettile tuttav. Tema keskkooliajal, kui õpetajate ja õpilaste elu sisustasid Eestile tänapäevani nii omased koolireformid, leiti, et kool peab andma lisaks üldharidusele ka mingi eriala. Betti võis valida kommivabriku töölise, telegrafisti, pagar-kondiitri ja ei mäletagi, milliste erialade vahel, aga Betti kõrvus kõlas pagar-kondiiter ilmselt kõige ahvatlevamalt. Praktika toimus omaaegses kohvikus Tallinn. Kreemirooside vorpimise ja rummikookide veeretamise kõrval tuli ka vaadata, kuidas öösel tainas kerkib ja varahommikul sellest saiu küpsetatakse.
See öine saiategu suurte taignanõude ning kuumade ahjudega meenutas rehepapi askeldamisi Juhan Jaigi „Võrumaa juttudes“. Küpsetusruumi nurgad hajusid hämarusse, seina ääres oli vana madrats, millel keegi alatasa liikumatult magas või tukkus, määrdunud pagaripõll üle pea. Betti kahtlustas, et see võis olla ka sinna vedelema unustatud laip. Aeg-ajalt astus sisse igasugu kummalisi tüüpe pagaritega juttu puhuma, isegi mingid imelikud naised lehvisid läbi, kõik nõuetekohases sanitaarriietuses, valged kitlid seljas ja marlinartsud pähe seotud, tont seda teab, kes nad tegelikult olid.
Igatahes tundis Betti Harju kohviku saiategijatega mingit kollegiaalset lähedust, millest nendel kahjuks küll õrna aimugi polnud. Aga kui enamikule Betti kolleegidele Silueti toimetusest oli hommikune saiade järel käimine vastumeelt, siis Bettile see meeldis. Siit moraal, et ükski õpitud amet ei jookse mööda külgi maha.
Kuid keemiapoes ei jäänud Betti tol hommikul siiski ainukeseks ostjaks. Peagi sisenes tegelane, kes klappis täielikult ettekujutusega müüjanna poolt äsja tekitatud letikauba tarbijast. Mees astus surrogaatide leti juurde, silmitses rõõmsa üllatusega sinna koondatud kraami ja palus kaks pudelit kasevett.
„Ega teil klaasi ei juhtu olema?“ küsis ta siis ootamatult ja pilgutas Bettile kavalalt silma.
„Klaase müüakse üleval,“ nähvas müüja nipsakalt. Kaseveemees suunduski üles ja tuli peagi tagasi jõupaberisse keeratud klaasiga, hind kaks kopikat. Ta pakkis klaasi aeglaste liigutustega lahti, võttis taskust kasevee pudeli, keeras korgi pealt ära ja valas klaasi poolenisti täis. Sirutas siis selle müüja poole: „Noh, proovi, et teaksid, mida müüd.“
„Kuulge, mis te õige mõtlete, siin pole meil mõni baar! Me ei müü kasevett mitte joomiseks, vaid, vaid … Ma kutsun miilitsa, kui te kohe ära ei lähe!“
„Kas miilits on ka kasevee jooja?“
„Kaduge siit rutem kui muidu!“ oli müüjanna ärritatud ja vihane.
„Äkki sina maitsed?“ pöördus joodik oma klaasiga Betti poole.
„Pole minu mark,“ põlastas Betti ja tegi kiiresti minekut.
NÕUKOGUDE MOOD. MOSKVASSE, MOSKVASSE. NARKOMAANIDEST MANNEKEENID
KÕIGI LIIDUVABARIIKIDE ELANIKE PÜHA UNISTUS oli sõita Moskvasse. Vähemalt arvas nii suurem osa moskvalastest. Kui näiteks Taškendi või Alma-Ata moemajja läkitati Moskvast järjekordne kutse tulla tutvuma Nõukogude moe uusimate suundadega, läks kakluseks. Igaüks, kellel vähegi oli mingit kaalu, tundis, et just tema peab pääsema Moskvasse, maailma nappa, kus müüakse suitsuvorsti, krabikonserve, Poola lõhnaõli, Ida-Saksa juuksevedelikku, pärlmutterhuulepulki ja pöörases valikus käekotte, džempreid ja talvesaapaid. Just tema peab pärast igavat ja nüri koosistumist üleliidulises moemajas saama trampida mööda haisvaid ja poriseid inimesi täistuubitud tunneleid gummist tsummi1 ja läbi sõitma Vandad, Vlastad ja Leipzigid, võlupoed, kus oma kaupa, põhiliselt kosmeetikat, müüsid rahvademokraatiamaad. Mitte keegi poodlejatest ei mõelnud enam sellele, mida õieti tähendab rahvademokraatia, igal vähegi teadlikul Nõukogude naisel seostus see sõna eeskätt just nimetatud kauplustega Moskva kesklinna läheduses. Hommikul enne avamist looklesid kannatlike naiste järjekorrad nende imepoodide uste taga. Järjekord oli tegelikult alanud juba kodukohas – provintside moemajades oli Moskvasse sõita tahtjatest saba, enamasti tuli oma 3–4 aastat oodata, enne kui järjekord taas kätte jõudis.
Väikestviisi möllasid Moskvasse-sõidu kired ka Tallinna Moemajas, aga pigem just vastupidises suunas. Sest ikka juhtus nii, et mitte kellelgi ei olnud külmal kõledal aastaajal tahtmist loksuda rongiga Moskvasse, majutuda suurte ponnistustega mõnes hotellis, kuhu oli koht küll broneeritud, aga alati ei tarvitsenud sellestki piisata, tõmmelda sõbrannade ja kolleegide poolt kaasa antud tellimisleht näpus mööda kodumaa südame poode, läbides metroos ja trollides tohutuid vahemaid, tukkuda loengutel, kus näidati Moskva moekunstnike poolt ümberjoonistatud ning Nõukogude moele vastavaks stiliseeritud rõivamudeleid, mille juurde räägiti absurdset juttu sellest, millised on hetkel sellesama Nõukogude moe uuemad suunad. Tavaliselt olid need üks ühele vastavuses aasta varem läänes pakutud trendidega, ainult joonistel igavaks ja seksituks ümbersehkendatud. Moskvasse oli tore minna soojemal aastaajal ja siis, kui programmi