tolle aja kohta päris korralikku raha.
MOEMAJA OLI (ja oleks ilmselt ka praegu) vist üks väheseid paiku, kus loominguline inimene võis mõnusalt tegelda oma lemmikalaga, sai selle eest palka, võimaluse oma mõtteid rõivakollektsioonis materialiseerida ja tunnustust pälvida. Betti püüdis kujutleda luuletajaid, kes päevade kaupa sirvivad maailma tähtsamaid luulekogusid ja muud vaimuvara, mõtisklevad siis mõnda aega, käsipõsakil, pilk kauguses, lastes inspiratsioonil endast läbi voolata ja vaimul peale tulla ning panevad kõiki neid tundlemisi äraseedinuna kirja omaenese algupärast luulet, kus võõrad mõjud on vaid aimatavad ja küsitavad ja mille peatses trükkiminekus kenakese kogumikuna võivad nad kindlad olla. Igatahes ajal, mil tee käsikirjast valmis raamatuni kestis teinekord aastaid ja läks igas mõttes üle kivide ja kändude, oli selline luksus kättesaadav vaid harva, ja väga etableerunud kirjanikule. Teisalt ei suudaks luuletajad sellisel kombel vist endast ei tea mida välja pigistada. Samuti ei sobiks neile töötamine teiste poeetidega ühte ruumi topituna, olles pealegi segadusse aetud uusima maailmakirjanduse mõjudest.
Bettil oli targem niisugused võrdlused enda teada jätta. Keegi ei oodanud temalt ka arvamust maitse- või moeküsimustes, mis siis, et tal kunstnike looming Siluetis sõnadega lahti tuli seletada – sõna mõju, jõudu ja rolli hinnati Vene kultuuris juba ammu suuremaks kujutava kunsti või muusika omast ja see traditsioon oli sujuvalt üle võetud ka Nõukogude tavastikku. Kui Betti siiski mõnel korral suu ettevaatamatusest lahti tegi ja ühe või teise moekunstniku loomingu või moe kohta midagi ütles, nähvas talle Silueti järsu ütlemisega kunstnik Silvi, et filoloogil ei ole sobilik ennast kunstiasjadesse segada. Tal puudub vastav haridus, järelikult ka arusaam asjadest, tema diletantlikud mõtteavaldused ei oma mingit kaalu, keegi neid ei vaja ega oota.
Lõpuks sai Bettil Silvi ülbitsemisest villand. „Te vaesekesed, olete siia Moemajja laulatatud, sest kui te siin oma töö kaotaksite, siis tuleks teil minna kuhugi moeateljeesse, kus te kapriissete tellijate täiesti asjatundmatutele soovidele peate järele andma, aga mina filoloogina leian igal pool oma diplomiga tööd. Ma võin keeletoimetada ükskõik millist jama, peaasi, et tulemus oleks kooskõlas grammatikareeglitega. Aga teie, moekunstnikud! Mul on lausa valus mõelda, et te ei kõlbagi mujale kui õmblusvabrikusse, siia Moemajja või mõnda ateljeesse oma putkasse konutama, ja need kohad on kõik loetud. Nii et hoidke enda ülisoojast kohast siin kümne küünega kinni. Ülbuseks pole teil mingit põhjust. Pealegi,“ vahutas hoogusattunud Betti edasi. „Pealegi esindan mina, filoloog, siin tavalise rahva arvamust ja on mõeldamatu, et te sellega ei arvestaks.“
Betti oli kindel, et selle jutuga saab Silvist ta surmavaenlane ja ülejäänud kunstnikkond kohtleb teda siitpeale jäise põlgusega, aga läks hoopis teisiti. Silvi kuulas Betti ägedat ja lapsikut sõnavõttu elutargalt muiates. Jumal oli Silvit õnnistanud tubli annuse huumorimeele, paraja portsu iroonia ja särava vaimuga. Hiljem mõtles Betti Silvi väikest saledat figuuri ja kaunilt läikivat paksu juustekrooni silmitsedes, et Silvis oli kõik kooskõlas. Rohked juuksed olid otsekui jätkuks tarkadele ja vaimukatele mõttekäikudele, käbe väike keha oli aga saledaks jäänud just Silvi vaimumaailma kärme liikumise tõttu. Kästakse ju liikuda, kui soovitatakse saledamaks saada. Ega peagi tingimata mööda spordisaale lõhkuma, aitab, kui liigutada piisava energiaga ajusid, oli Betti kindel. Silvi ei olnud eriti sportlik.
Kunstnike seas oli mitu säravat isiksust, oli omamoodi ime see ande ja vaimu kontsentratsioon, mis ühte ruumi pressiti ja sinna äragi mahtus. Muidugi olid nad enamikus naised (peale Meli ei meenunud Bettile ainsatki meeskunstnikku, alles hiljem tuli Moemajja Orp Paganino), kellel tuli joosta mööda poode, et perele süüa hankida, seista apelsini- või viinamarjasabas, tuli igal hommikul mõelda, mida selga panna, ja igal õhtul, mida ja millest järgmiseks päevaks süüa teha, tuli õmmelda, kududa, koristada, keeta, nõusid ja pesu pesta, tuli kindla käega tüürida abielulaeva, mis ikka aeg-ajalt karile kippus, tuli katsuda elada nii, et ei satuks klatši ohvriks ja samal ajal osata vajadusel siiski ise taga rääkida. Teha seda vana õpetuse järgi, et hundid söönud ja lambad terved.
Muidugi oli kunstnike hulgas ka neid, kellel perekonda ei olnud. Või oli küll mees, aga puudusid lapsed. Need olid vabad, jõukad ja õnnelikud, enamasti ka kaunid, saledad ja isikupärased. Nad hõljusid Moemaja hallidel kivitreppidel kui säravad haldjad ning neid vaadates ei võinud kellelegi pähe tulla sellised elu orgaanilisele küljele vihjavad mõisted nagu menstruatsioon, higihais, kõõm, halb hingeõhk. Nad olid loodud maailma kaunimaks muutma ja nendega suutsid võistelda ehk ainult mannekeenid. Tegelikult needki mitte, sest mannekeene ümbritses küll ilu, aga mitte loomingu salapära.
Vilunud silm tundis kunstniku rahva hulgas kohe ära. Enamasti sirged, pisut allapoole kõrvu ulatuvad, sageli tukaga juuksed, vahel ka poisipea või vabalt lehvivad pikad lokid, must, rõhutatud moekuseta rõivastus, mis teatud ootamatuste, vaimukuse ja hoolitsetud hoolimatuse tõttu oli tegelikult alati moes.
HILJEM, KUI PIIRI TAHA REISIMINE juba Betti-suguselegi võimalikus sai, läkitati ta koos kolleegidega Helsingisse kuulsale Vateva messile. See oli rõivamess. Hiigelsuures hallis laiutasid erinevate firmade valmisriietest, kangastest ja aksessuaaridest tulvil boksid ning kõrvalsaalide lavadel käis firmati vahelduv lakkamatu moedemonstratsioon. Oma debüüdiks rahvusvahelisel moesündmusel rõivastus Betti erksinisesse trikotaažkleiti, mis talle tema arust oivaliselt sobis, aga rahvarohkes ruumis esimest tiiru tehes ja moesuundi uudistades tundis ta, et midagi on valesti. Tõepoolest, mitte kuskilt ei paistnud ribatki sinist värvi, ei ühegi mannekeeni, kunstniku, isegi mitte muidukülalise seljas, ei üheski boksis moevärvide paletil. Mööda poodiumi tampisid mannekeenid punases, mustas, valges, rohelises, aga sinist ei olnud, isegi mitte tumesinist. Bettile tundus, et inimesed vahivad teda nagu paraadtrepi kaudu mõisahäärberisse tunginud juhmi talupoega ja igaühel on juba kaugelt selge, et tegemist on õnnetukesega idablokist.
Betti seisatas ühe boksi juures, kus kebjade liigutustega, painduv meesterahvas pikkade sõrmede välkudes värvikaarti sirvis. Ta vaatas Bettile naeratades otsa, pilkav see naeratus siiski polnud, ja pidas vajalikuks eksinud naisterahvale moevärvide alast õpetust anda. „Jaa,“ ütles mees ja keeras värvid oma käes Betti poole, tõmmates värvikaardi lehvikuna lahti. „Pastelsed toonid muidugi,“ seletas ta kuidagi tüdinult, aga jätkas elavnedes: „Samblaroheline, põletatud tellis, vahtralehe kollane, pärnaõis,“ loetledes neid murtud toone, koputas ta iga kord kiiresti vastavale värvile. Sinist polnud. „Sinine on tulemas, tõsi küll, ilmselt alles ülejärgmisel hooajal,“ seletas ta natuke süüdlaslikult ja lohutavalt.
Betti kannatas lühiloengu vapralt ära, aga siis küsis mees sosinal, kustpoolt Betti siia tulnud on ja Betti oli sunnitud tõtt tunnistama.
„Ärge pahandage ja ärge mõistke mind valesti,“ jätkas moemees sosinal. „Aga alati on kindel kanda musta. Vaadake ringi, aina must, ega te siin suurt värve ei näegi. Muidugi, see on arguse tunnus ka, kõik kardavad eksida, eriti niisuguses kohas. Aga see on kõige kindlam. Alati. Igal pool. Igal sündmusel. Igal aastaajal. Ja kõige odavam ka, sest moevärvid on küll ilusad, pilkupüüdvad ja räägivad teie teadlikkusest, aga järgmisel hooajal on nad moest läinud ja te tunnete ennast nendes nagu valge vares.“
„Nagu mina praegu,“ sosistas Betti.
„Noh, ärge kurvastage, sinine sobib teile. Aga must, see sobib igaühele. Ja muide, pidage meeles, must on juba sellepärast kindel, et musta kannab terve merevägi,“ pilgutas ta Bettile silma. „Kui see teid lohutab, siis siin liigub ringi veel üks daam rukkilillesinises tualetis,“ mees madaldas oma hääle juba õige vaikseks sosinaks. „Proua V.“ Mees oli kindel et Betti-sugune „lähivälismaalane“ teab, kes on proua V ja Betti teadiski, tegemist oli kunagise peaministri naisega, sõnaka ajakirjanikuga, kellest Soome naisteajakirjad tihti kirjutasid ja keda üldiselt armastati, kuid kelle maitse seati sageli kahtluse alla. Proua armastas kanda valgeid sukki.
„Mõistan,“ ütles Betti, pea alandava õppetunni raskusest norus.
BETTI UNENÄOD. VENE VETERANIDE VIHA. PÜÜTIA JA DELFI ORAAKEL
PÄRAST MOEMAJAST LAHKUMIST ei suhelnud Betti oma kunagiste kolleegidega praktiliselt üldse. Üks järjekordne etapp Betti