lukustatuna. Tol päeval olid õuel ennast sisse sättinud lõbusad joodikud, nad kummutasid viina ja lähedalasuvast keemiakauplusest hangitud surrogaate, lärmasid ja roomasid mööda hoovi räpast munakivisillutist. Üks neist oli selja vastu plekist prügitünni toetanud ja luges valjul häälel mingit luuletust. Betti jäi meest vaatama ja tundis oma ehmatuseks ära kuulsa näitleja, ühe oma lemmiknäitlejatest. Mees oli pondunud, kasvatanud endale habeme, see oli hallisegune ja kräsus ning andis talle Betti meelest mingi vana assüürlase väljanägemise. Sülge pritsides luges näitleja, pea kuklas, silmad poolkinni, Schilleri ballaadi, mis Bettile kunagi plikapõlves suurt mõju oli avaldanud: „Timotheus, tee, mis sa teed, on Ibykose kured need!“ põrutas armastatud artist võimsal koolitatud häälel. Ta polnud oma professionaalsust kaotanud ja ballaadki oli tal tervenisti meeles, nii et Betti kuulas lummatult, nuttu tagasi hoides. Siis aga tuli kuskilt majahoidja, käes suur keti otsas tolknev taba, sättis selle värava külge ning keeras otsustaval ilmel lukku.
„Ma kutsun miilitsad, viivad teid kainestusmajja, seal on teiesuguste õige koht,“ ütles ta joodikutele, kes tema jutu peale ainult naersid ja ebamääraselt mörisesid.
„Mul on kõrini jotade räuskamisest ja nende sita koristamisest,“ teatas majahoidja Bettile.
„Oh palun, palun ärge tehke seda, ärge kutsuge miilitsat,“ kohkus Betti. „Kas te siis ei tunne seda meest, seda, kes Schillerit loeb, see on ju suur näitleja.“
„Mis näitleja, näitleja esineb teatris, mitte ei räuska võõras hoovis prügikasti najal.“
„Aga see on ju Thor Vares, igaüks tunneb teda, ta on ka filmides mänginud. Ta oli omal ajal väga kena mees, tõeline südametemurdja.“
„Võib-olla. Mina teda ei tunne ja kui tunnekski, minu südant ta igatahes ei murra. See joodikute terror peab ükskord lõppema.“
„Oh laske nad ometi välja, koperdavad koju, ma võin Thor Varesele takso võtta.“
„Pole talle mingit taksot vaja, miilitsakong käib neile küll, magab ennast kainestusmajas välja, tuleb ehk ka mõistus pähe ja jätab joomise maha.“
„Ei ta sellepärast joomist jäta… Kes teab, mis mured teda vaevavad, et joob. Võib-olla ei saanud osa, millest unistas, võib-olla on loominguline kriis.“
„Parem oleks siis juba joominguline kriis,“ võttis majahoidja Betti hädaldamise elutargalt kokku.
Bettil oli valus lemmiknäitleja alandust vaadata, ta pööras pilgu väravast välja, teisele poole kitsukest vanalinnatänavat, kus kangi all seisis mees, keda Betti teadis – see oli liputaja, kes aeg-ajalt sealsamas passis, et toimetuse naised tema poole vaataksid, ehmataksid, karjuksid ja tema oma rahulduse kätte saaks. Liputajale olid nad küll kerge südamega miilitsa kutsunud, aga mehike oli alati enne minema lipsanud, kui võimuesindajad temani jõudsid. Nüüd, nähes, et Betti tema poole vaatab, hakkas liputaja kiiresti oma püksilukku lahti kiskuma.
JAH, NEED OLID OLNUD need ajad. Siis oli siin nurga peal kuulus viinapood, selle kõrval lillekauplus, siis vist kodumasinate remont ja keemiline puhastus, peente poodide ja kohvikute tulekut, mida see tänav nüüd täis oli, ei osanud keegi ette aimata. Betti oli käinud ka selles poes, mis ennast nende toimetuse ruumidesse sisse oli seadnud. Seal müüdi Betti meelest täiesti mõttetut kaupa, müüja, ostjate nappusest närbumas, oli talle kohe ukse juurde vastu tormanud, andmata Bettile võimalust nostalgitsemiseks, vana tuttava paiga silmitsemiseks. Imelikul kombel ei olnudki Bettist „tulvanud üle mälestustelaine“, nagu tavatsetakse sellistel puhkudel kirjutada, ta oli vaadanud poodi ükskõikselt ja tuimalt nagu iga teinegi ostja, silmitsenud varjamata halvakspanuga seal pakutavat ning ignoreerinud müüja siristamist ja indu talle selgeks teha, et Bettil puudub just see või teine väärtuslik ja moekas firmamärgistatud rõivatükk, ilma milleta tema garderoob on kaugel täiuslikkusest.
ROHKEM BETTI SELLESSE POODI ei läinud. Oli vastumeelne, isegi piinlik mõeldagi, et selles armetus ruumis oli möödunud viisteist aastat tema noorest, jah, just noorest elust, et siin olid möllanud kired, lennanud vaimukused, hõljunud kohvilõhnad, sündinud ideed. Mitte kuhugi polnud talletunud kunstnike loominguline mõte, poe seinad olid tumedad, ebameeldivad, Bettile täiesti võõrad ja tähenduseta. Kõik oli igaveseks kadunud, nagu poleks midagi olnudki, paarikümne aastaga olematusse varisenud. Toona olid kõik pidanud endastmõistetavaks ja ilmselt kuskil alateadvuses lausa igavikuliseks seda, mis oli, praegu pidasid müüjad samamoodi igavikuliseks ja endastmõistetavaks oma krääsapoodi, mõtlemata sellele, et juba kümne aasta pärast võib kõik olla muutunud. Betti imestas isegi, millise osavõtmatusega ta muudatustesse suhtus. Oli ju omamoodi uhkegi, et ta oli saanud aegade muutumist nii selgesti näha, igal tasandil, mõnel isegi aegade kummalist, moonutatud kordumist …
Seda vähem mõistis Betti, mis teda nüüd mineviku jälgedele ajab, nii et ta isegi Reisibüroosse läks, kus suurem osa toonase Moemaja ruumidest tema arvates paiknenud oli. Neisse oli mahtunud ka Moemajast hoopis sõltumatu, ent sama pretensioonika nimega rõivakauplus Mood, millest kunagi ostetud mantel Bettil veel praegugi kapis rippus.
Kristiina koht Reisibüroos oli tühi, aga ühe teise klaasist luugi taga istus üks teine tütarlaps, kes seletas midagi kliendile, saledale naisele, kelle selg tundus Bettile miskipärast närviline. Betti ei hakanud enam järjekorranumbrit võtma, ta seisis hetke närvilise naise kõrval, mispeale too veel enam närvi läks ja Betti poole vihase pilgu saatis.
„Ma oleksin tahtnud ülemusega rääkida, mulle öeldi, et ta peaks pärast kolme majas olema.“
„Oleks tahtnud,“ osatas närviline naine sarkastiliselt. „Oleks tahtnud, aga ei tahtnud.“ Betti ei teinud naisest väljagi, vaid jäi äraootavalt Reisibüroo tüdruku otsa vahtima.
„Kuidas teie nimi on?“ küsis see ja sirutas käe telefoni järele.
„Oh, sellel ei ole küll mingit tähtsust,“ pomises Betti, kohmetudes närvilise naise mürgise pilgu all. „Ega teie ülemus mind nagunii ei tunne.“
„Muidugi,“ ütles Reisibüroo näitsik külma naeratusega, „aga ma pean ju kuidagi teist temale teatama.“
„Ütelge siis, et tema jutule soovib Betti Parklai.“
„Is it a joke?“2 küsis tüdruk vihaselt.
„Ei, mispärast? Ütelge, et Parklai, kõva peega ja kaaga, lõpus on i.“
„OK,“ tüdruk võttis telefoni, vajutas vaid ühele nupule ja teatas: „Ma ei tea, kas te ootate külalisi, aga siin on keegi Betti Parklai, Parklai kõva peega ja kõva kaaga, lõpus on i, kes tahab teie juurde pääseda. Just, Betti kõva peega Parklai. Noh, nii ja naa. OK, jah, ei, kindlasti mitte. Jah.“ Tüdruk pöördus uuesti Betti poole, too võis vaid aimata, et direktor küsis tema selgelt pilkavate kõvade peede ja kaade peale, kas Betti on mingi veidrik ja tüdruk vastas, et nii ja naa, aga kui ta küsis, kas ka ohtlik, siis, et kindlasti mitte. Igal juhul ütles tüdruk, kelle nime ei vaevunud Betti rinnalipikult lugemagi, et direktor ootab teda, trepist üles, paremat kätt.
JA NÜÜD RONIB Betti aeglaselt trepist üles, mõeldes, mida ta õieti sellelt juhatajalt tahab ja kas üldse tasub kogu asja ette võtta. Too direktor ei pruugi mitte midagi teada sellest, mis Bettit huvitab, seda esiteks. Teiseks, kui ka teab, ei pea ta vajalikuks oma teadmisi Betti ees laiali laotada. Kolmandaks, kui ta on paras kavalpea ja suli, siis võib ta kõik liikvel olevad legendid Bettile ette laulda ja raske on neid siis tõest eraldada.
Kuid mis tähtsust on üldse tõel? Keda huvitavad need möödunud aegade tõed? Legendid ongi põnevamad. Aeg on ammu saanud ajalooks – ja kuivõrd ajalugu tõene on, ehk ainult niivõrd, et aastaarvud peavad paika, kui sedagi. Kui palju legende on aastakümnete jooksul turule paisatud vaarao Ehnatonist või tema alles hiljaaegu tõendamist leidnud pojast Tutanhamonist! Viimane alustas oma ringlemist maailma teadvuses kidura rinnahaigusesse kustunud poisikesena, siis arvati tükk aega, et poiss mürgitati või löödi maha, nüüd väidavad viimased uurimisandmed, et tegemist olevat olnud väga sportliku noormehega, kes jäi põdema alles pärast jahil saadud rasket vigastust. Muidugi, Tutanhamonil ei olnudki