teda on võetud tõsiselt, tema kirjutistega arvestatud. Aga arvata võib, et kui Betti tahab meenutada mõne kümnendi taguseid aegu, siis leidub kohe terve hulk tegelasi, kes teavad paremini, mäletavad täpsemalt, süüdistavad Bettit laimus ja vales. Betti ei ole Vana Morgenstern, kelle versiooni Tartu vaimu jüngrite ja kiibitsate rabelemisest ja tema enda rollist selles võtavad kõik miskipärast kui viimast tõde, peavad teda üdini ausaks ja tema mälestusi siiraks pihtimuseks. Vana Morgensterni hinnangud ühe või teise inimese kohta nagu ei kuulukski vaidlustamisele, kõigile on tema päevikute lugemisel selge, kes oli tegelikult lurjus, kes aga aus mees. Kuigi ega peale lurjuste seal palju kedagi ei kohtagi. Betti ei ole tahtnud seda enesehaletsevat halisemist läbigi lugeda, kuid teab, et egoistlikku ja Betti arvates lausa kitsarinnalist teksti võetakse tõsiselt, sest, mis kõige tähtsam – Vana Morgenstern ei ilustavat seal ennast, olevat enda vastu „halastamatult aus“. Aus? Kuidas võtta. Tegelikult oli Vana Morgenstern kaval, hingearstina teadis ta täpselt, mismoodi lihtsameelseid enda poole võita ja, tõsi ta on, see halastamatu aususe demonstratsioon ongi pöördunud Vana Morgensterni kasuks. Ei, see ausus ei räägi lähedastele tehtud ülekohtust, Vana Morgensterni sügavale peidetud ja osavalt maskeeritud väikekodanlikkuse ihalusest ega tema väärastunud tundeelust, vaid tema õnnetust viinalembusest ja siseheitlusest, mille olemusse ei vaevuta süvenema, aga mis lähemal vaatlusel osutub üpris küsitavaks või äärmiselt egoistlikuks. Ja ongi pealiskaudsetel kergeusklikel silme ees ausa mehe portree, kelle kõiki meenutusi, hinnanguid, sõnu ja arvamusi võetakse puhta kullana.
Muidugi võib igat moodi, võib ka nii. Betti on otsustanud teisiti, ta jätab enda mängust välja, taandub tühiseks kõrvaltegelaseks, ta ei kavatsegi olla halastamatult aus iseenda või oma toonaste kaasteeliste vastu. Tegelikult on see ju endastmõistetav, kui hakatakse kirjutama memuaare, pigem püüab ta olla aus ajastu käsitlemisel, ajamata samas asju ilmaaegu liiga keerulisteks. Ülesanne pole kerge. Võib-olla oleks Betti paljastavam ja hoolimatum, aga ta ei taha kellelegi liigselt haiget teha, kedagi ülearu solvata. Muidugi on see nõrkus ja eks halastamatus lähedaste vastu ole ju üks Vana Morgensterni niinimetatud aususe mõõdupuu. Kuid Vana Morgensterni ego rahuldamiseks on need ohvrid Betti meelest liiga suured, Betti ego selliseid ei vaja. Ja ega Bettil ole põhjustki kellelegi väga kuri olla, ajad olid küll, eriti eemalt vaadates, süngevõitu, aga tagantjärele võib Betti öelda, et nalja sai ikka ka päris kenasti, ning rohkem kui õelust, oli inimeste vahel soojust ja kaastunnet. Kuigi jah, inimesed omas kummalises ajas muutusid korrati ka ise kummalisteks. Või mis on üldse kummaline? Võib-olla on kummaline see rämpsupood, mis nüüd Betti kunagise töökoha ruumides laiutab, selle pugejalik müüjanna, Reisibüroo oma jultunud plikadest teenindajatega, ilmselt ka see juhataja, kelle uksele Betti kohe-kohe koputab, jõudes enne veel mõelda, et tema ajal olid inimesed tegelikult tõesti sõbralikumad, seltsivamad, üksmeelsemad ja abivalmimad. Eks me näe, mis inimene see on.
Aga enne veel, kui Betti sõrmenukid jõuavad ust puudutada, peatub ta käsi, otsekui oleks keegi sellest kinni haaranud. See on nii ootamatu, et Betti jääb jahmunult oma kätt silmitsema. Muidugi on see märguanne, et Betti ei torgiks ammumöödunud aegu või nähtusi, mida keegi päriselt seletada ei taha. Igaüks saaks nagu oma sisimas aru, miks nii on, miks istub seal all keldris see … Aga seda ei räägita teistele, see on nagu see kõrgem võim, kelle olemasolu tunnistavad ka uskmatud. Kes igaüht aitab, kaitseb, nõustab, ja kui asjad ei lähe hästi, siis on, kelle peale vihastada, kellele oma kibedus välja valada.
Külmavärin on ebameeldiv, see käik on ebameeldiv. Betti on liiga vana, et teha ebameeldivaid asju, Bettil ei ole kohustusi, tema jaoks ei ole käske, keelde ja kellaaegu. Bettil ei ole ka mingit vajadust selle juhatajaga kokku saada, minevikust rääkida.
Kõrvaluks naksatab ja keegi asutab sealt väljuma, Betti tõmbub juhataja uksest eemale ja suundub kiirel sammul tagasi treppide juurde.
MOEKUNSTNIKUD. MOEVÄÄRATAJAD. BETTILE ANTAKSE ÕPETUST
MOEKUNSTNIKE (Betti ei mäletanud, et neid tol ajal keegi disaineriteks oleks teadnud kutsuda) jaoks oli teisel korrusel suur ruum, kus nad igaüks oma laua taga istusid ja välismaa ajakirju sirvisid ning sealt uuemaid suundumusi enda jaoks üles joonistasid. Seda viimast tegevust ei saanud neile pahaks panna. Tegelikult jätkus peaaegu kõigil lõputult fantaasiat, mida neil õnnestus kaks korda aastas toimuvateks moedemonstratsioonideks valmistudes ka suuremal või vähemal määral ellu viia. Ometi ei saanud nad ignoreerida seda, mida lääne mood, olgu siis mõne kunstniku kapriisile või turu ja õmblustööstuse vajadustele toetudes, välja käis. Selle selekteerimine kõige hinnatumatest moelehtedest ei olnud tavalisele inimesele enamasti jõukohanegi, selleks läks vaja kunstniku haridust, annet ja silma. Lõiked, siluetid, õlgade laius, jakkide pikkus, revääride kuju, raglaan-, kimono- või otsapandud varrukad – kõik see peitis ennast moefotodel salakavalalt keerukate ja lausa võimatutena mõjuvate rõivaste varju, millest suurem osa tundusid lihtsalt ilupiltidena. Arusaamatuks jäi, kuidas need riided õieti õmmeldud olid ja mismoodi nendesse sai sisse pugeda. Koolitamata pilku püüdsid pigem mannekeenid, nende ilu või inetus, haprus, meik, soengud, kaela, käsivarte, jalgade pikkus ja sihvakus, silmade värv ning näo ilme, sest need tütarlapsed, kuigi hullumeelsuseni värvitud, olid ikkagi midagi arusaadavat ja konkreetset.
Aga kunstnikud lugesid moepiltidelt välja just seda, mis pidi hakkama iseloomustama eelseisva hooaja suundi, näitama ka raudse eesriide tagustele kätte eksimatu tee õige ja uue moe juurde. Nagunii rääkis lääs anekdoote Nõukogude naiste mitu aastat moest maha jäänud rõivastest, kohutavast aluspesust, lõhnaõlidest, mis haisesid nagu odav seep, lootusetult inetutest ning kohmakatest jalatsitest, kempsupaberit täis kandevõrkudest ja muudest õnnetutest aksessuaaridest. Eesti naised olid ehk küll natuke läänelikumad, aga vähene kangavalik poodides, valmisrõivaste enamasti troostitu üheülbalisus ja kummalised hood, mis trendidest eemale tõrjutud karja aeg-ajalt haarasid – nagu üleüldine krimpleenihullus, valgete barettide või pilotkade massiline levik, obligatoorsed nailonmantlid –, mida võis võrrelda kergesti nakkava taudi epideemiaga, tabasid ka muidu keskmisest Nõukogude naisest tublisti rahulikumaid, trenditeadlikumaid ja vaoshoituma maitsega eestlannasid.
Muide, maitsevääratustele püüdis Siluett mõnda aega karmilt tähelepanu juhtida, fotograaf kõmpis koos kunstniku või peatoimetajaga mööda Tallinna tänavaid, suvel käisid nad isegi supelrandades, kunstnik näitas maitse vastu eksinule näpuga ja fotograaf suunas õnnetu peale oma massiivse fotoka objektiivi. Halastati vaid nii palju, et kui „maitsetu“ inimese foto ajakirja paigutati, kaeti ta silmad pildil musta ribaga, nii et neil, kes teda ei tundnud, oligi võimatu teda ära tunda. Betti oli paaril korral olnud seltskonnas, kus just taolisi „patuste“ lehekülgi kõige enam vaadati ja kommenteeriti. Suurima pilke alla sattusid need paksud, kes ei raatsinud ennast ilmetusse pikitriibulisse kottkleiti rõivastada, nagu hea maitse ette nägi, vaid lasksid läbi liibuva džempri paista suurtel rindadel ja mõnusatel rasvavoltidel ning paljastasid siivutult lühikese seelikuga oma jämedaid reisi ja tugevaid valgeid põlveõndlaid. „Vaata seda paksu!“ kilkas nii mõnigi vaid pisut saledam daam ja sorkas ümara sõrme plaažil salamahti näpatud fotol pahaaimamatult poseeriva täidlase naise paljale kõhule. „Lihtsalt jube, inimestel pole kohe üldse maitset ega häbitunnet.“
Betti punastas alati pahameelest, kui nendel lehekülgedel kujutatud inimeste üle naerdi, sest tema meelest ei olnud need fotoobjektiivi ette sattunud ja maitsevastasteks kurjategijateks tembeldatud naised (mehi eksinute seas vist polnudki, ja kas neid üldse kuskil oli?) sugugi nii koledad, selliseid olid tegelikult kõik kohad täis, enamikku rahvast oleks võinud niiviisi üles võtta ja häbiposti naelutada. Betti pigem imetles paksukeste julgust kanda moekaid riideid ja näidata ebakohti oma kehal. Eks mingil hetkel tuli enamasti kõigil, ka kehavigade varjajatel, kottkleit seljast maha ajada, veniv sukahoidja – midagi tagumiku ümber sätitud korseti taolist, mis jättis mulje, et selle kandjal on vaid ühest kannikast koosnev kompaktne istmik – seljast ära kiskuda ja lasta rasvavoldid vallale, ning tavaliselt just selle mehe ees, kellele kõige enam meeldida taheti. Eks olnud ju palju ausam kohe oma figuuri vead välja käia, et kellelgi ei oleks ütlemist ega ebameeldivaid üllatusi. Kuid ajad olid sellised, kus kõike, mis polnud täiuslik (ja seda oli tohutult palju) peeti paslikuks maha vaikida, peita