kaptenipaberitega mees pardal oli Rootsi-poolse laevaomaniku inspektor.
Pihti nägi mitu laevapere liiget paarkümmend minutit hiljem paaditekil päästevarustuse jagamist korraldamas ja parvesid lahti päästmas. Andressoni ja teiste kaptenipaberitega meeste kohta andmed puuduvad.
Edasi rääkis Linde komisjonile, et ta pani oma telefoni laadima ja kohe seejärel helistati tüürimehele, et altpoolt kostavad mingisugused paugud. Sillale neid pauke ilmselt kuulda ei olnud, sest tüürimees ütles Lindele, et too läheks koos pootsmaniga uuesti autotekki kontrollima. Pootsman magas ja Linde ei saanud temaga ühendust. Tüürimees lubas pootsmanile helistada ja ta üles ajada. Pootsman ei pidanud tööl olema, aga tema vastutas rambi ja visiiri eest. Linde ei saanudki pootsmaniga kokku. Linde ei läinud alla viiendale tekile valvelauda liftiga, vaid kõndis treppe mööda. Valvelaua ees seisis üks soomlane, kes oli hunniku metallraha võitnud ja leti taga olev neiu vahetas seda paberrahaks. Linde jäi ootama, sest valvelauast sai lahti teha autoteki uksed, muidu ta poleks sinna pääsenud.
Just sel ajal, kui Linde seal seisis, tekkis äkki tugev kreen paremasse pardasse ja raha lendas mööda ruumi laiali. Linde käskis neiul kiiresti autoteki ustelt blokeeringud maha võtta ja hakkas alla minema. Tunnistuses on ta väitnud, et inimesed tormasid paanikas üles ja ta ei pääsenud enam neljandast tekist allapoole.
Laur toob jälle näite, et viimast Linde tunnistust ei saanud nad arvesse võtta, kuna teiste tunnistajate ütluste järgi ei olnud sel ajahetkel veel koridorides paanikat ega treppidel massiliselt inimesi.
„Üksikud inimesed jooksid treppidest üles. Nende inimeste käest oli Linde kuulnud, et all on vesi. Vett sel ajal autoteki all palju ei olnud, aga seda valgus igasugustest avadest ja treppide kaudu autotekilt allapoole ja see hirmutas. Enamik tunnistajaid on öelnud, et põrand oli märg.”
Seejärel helistas Linde komandosillale, et all on vesi ja tema ei saa alla minna. Tüürimees vastas, et see on käsk ja tuleb autotekile minna.
„Linde oli enda sõnul vastanud, et sa oled kuradi loll. Ta sai aru, et laevaga on halvasti, viskas või kaotas raadiotelefoni ära ja jooksis üles seitsmendale tekile.”
Laur rõhutab, et Linde näol oli neil tähtis tunnistaja, kes oli olnud enne laeva uppumist ka komandosillal. Kui Linde oleks sillalt saadud käsu täitnud ja alla läinud, poleks komisjonil olnud ühtegi asjakohast tunnistajat.
Uno Laur on isiklikult küsitlenud kõiki võtmetunnistajaid. Motorist Hannes Kadakut ja kolmandat mehaanikut Margus Treud küsitlesid Eesti-poolse komisjoni liikmed koos.
Ta mäletab masinameeste süütunnet, miks nad kohe komandosillale ette ei kandnud, kui nägid rambi servadest autotekile vett tulemas. Aga nad teadsid, et masinameeste asi ei ole ette kanda ja pealegi olid nad raadiost kuulnud Linde sellekohast ettekannet. Laur mäletab, kuidas komisjon lohutas neid, et varem vee sisseimbumisest teadasaamine poleks enam suurt midagi aidanud, sest pärast visiiri eemaldumist täitus laev veega väga kiiresti. Need mehed said meeskonnast esimesena aru õnnetuse suurusest, sest Treu ütles Kadakule, et laine on vist rambi ära lõhkunud, ja viimane nägi monitorilt, et autotekile tulvab vett.
Neile, kes aastaid on uskunud, et vesi tuli laeva keres olevast pommiaugust ja kõigepealt autoteki alla, ütleb Laur, et kreeni tekkides oli masinaruumis süsteemimehaanik Henrik Sillaste. See ruum asus autoteki all ja oli sel ajal absoluutselt kuiv. Seejärel läks Sillaste kontrollruumi, kus olid kolmas mehaanik Treu ja motorist Kadak. Ka Sillaste nägi monitorilt, kuidas rambi äärtest vesi autotekile tungib, ja nad arutasid kolmekesi, kas visiir võib olla avanenud.
„Me ju kõik teame seda teooriat, et laev jäi Tallinnast välja sõites 15–20 minutit hiljaks, sest oodati kaht suurt veoautot, mis sõitsid laevale viimastena ja sõjaväe valve all. See kõik on lora. Autoteki vööripoolses otsas ei olnud mingeid veoautosid, seal olid ainult sõiduautod. Tegelikult ei olnud sadamas mingit sõjaväevalvet ja veoautod sõitsid laeva enne väikseid autosid.”
Laur on rääkinud sel teemal ka Tallinna reisisadama turvaülemaga, kes ütles, et tol õhtul enne laeva väljumist oli kõik tavapärane ja rahulik ning et veerand tundi väljumisega hilinemist oli täiesti tavaline asi. Suureks muutus see fakt vandenõuteooriates.
Mõned meremehedki on väitnud, et Estonia läks küljeli ja uppus ebatavaliselt kiiresti. Laur räägib, et ka komisjonis arutati ja analüüsiti seda palju. Peamine põhjus oli just selles, et väga suur kogus vett tungis lühikese ajaga mitte laeva põhja, vaid autotekile. Arvutuste järgi piisas 20 cm veest autotekil, et laev püstuvuse kaotaks. Kui see veekogus vajus laeva kõikudes paremasse pardasse, hakkas püstuvus vähenema ja laev vajus kiiresti tugevasse kreeni.
„Me peame arvestama, et veel on tohutu jõud. Me ei tea, kas laevas murdusid ka mingid vaheseinad, mis vee liikumist veelgi kiirendanuks, aga ka teadaolevat arvestades ei ole nii kiire uppumine loogikavastane.”
Uno Laur mäletab komisjoni suuri vaidlusi õnnetuse ajatärminite üle ja eriti selle üle, millal tekkis kreen.
„No lõpuks saime ühiselt paika, millal kreen tekkis. Aruandesse sai kirja, et tuntav kreen tekkis kell 01.15. Inimesed ja asjad hakkasid kukkuma. See ei tähenda, et see ei võinud tekkida minut varem või hiljem. Tuukrid vaatasid vrakis käies ka roolikambri kella ja see oli jäänud seisma 35 minutit peale ühte. Kui kell jäi seisma, pidi laev olema juba täiesti külili ja sillal vesi. Enne olid seiskunud ka mootorid. Selle kohta tunnistusi kuulates ja võrreldes pidime lähtuma usutavatest faktidest. Kahjuks ei olnud meil sillalt ühtegi tunnistajat, et me teaks, mis seal juhtus. Side järgi me teame, et vahis olid teine ja neljas tüürimees. Me ei tea, kas kapten Andresson oli sillal või mitte. Kindel on see, et kapten oli sillal siis, kui Linde läks sillalt ära ehk umbes seitse minutit pärast ühte. Mis edasi sai, selle kohta tõendeid ei ole. Kas kapten läks sillalt ära ise midagi uurima või kukkus ta kreeni tekkides vastu parempoordi end oimetuks ega suutnud enam tõusta? Sillal oli mingi aeg peataolek, kuni sinna jõudis vanemtüürimees Juhan Herma.”
Uno Laur mäletab, et algul püüti kreeni tekkimise ja uppumise vahelist aega nihutada pikemaks. Siis oli üleval ka probleem, miks meeskond midagi ette ei võtnud.
„Kui me saime aja paika ja kõik olid sellega nõus, siis olid kõik nõus ka sellega, et laev uppus nii kiiresti, et midagi selle päästmiseks ei saanudki ette võtta.”
Estonia ümber oli neli suurt Soome ja Rootsi laeva, aga nende tüürimehed ei saanud ka aru, kui tõsine olukord Estonial on. Muidu poleks ju Silja Europalt korduvalt palutud, et Estonia annaks oma koordinaadid, kuigi tüürimees oli öelnud, et neil on voolukatkestus ja ta ei saa koordinaate anda. Kui avariigeneraator tööle hakkas, sai Estonia lühikeseks ajaks voolu tagasi ja suutis teatada koordinaadid, aga kohe seejärel vajus laev küljeli ja side laevaga katkes. Siis hakkasid laevad omavahel suhtlema, kas keegi näeb Estoniat, aga see oli juba pooleldi uppunud. Ilmselt keegi lihtsalt ei suutnud uskuda, et juhtumas on enneolematu katastroof.
Uno Laur ütleb, et teiste laevade tüürimehed toimisid eeskirjade järgi, aga tegelikult nad ju teadsid, kus Estonia on, ja nägid radaritelt ka seda, kui see kell 01.48 veepinnalt kadus.
„Väga palju auru läks sel ajal rutiinsete tegevuste peale, nagu üksteise kutsumine ja koordinaatide küsimine, samal ajal oli Estonia aga vee alla vajumas.”
Paljud tunnistajad mäletavad, et laev andis vee alla kadudes sireeni. Kuna kapten neil hetkedel enam sillal ei tegutsenud, arvab Laur, et seda andis vanemtüürimees.
„See on meremeeste appikutsesignaal, pikk-pikk vile.”
Laur ütleb, et muidugi arutati komisjonis ka vandenõuteooriaid, mis hakkasid kohe pärast laevahukku levima. Kõige lennukamad teooriad olid, et laevapere hakkas sõidu ajal kahte ohtliku lastiga veoautot merre lükkama ja tegi visiiri ise lahti või et Estonia põrkas kokku torpeedo või allveelaevaga. Kõige rohkem uskujaid leidis teooria, et Estonial plahvatas lõhkeaine ja rebis kas autoteki alla pardasse augu või siis paiskas visiiri eest. Viimase teooria uskujad unustavad, et visiir on maa peal ja seda uuriti ülipõhjalikult.
„Muidugi me rääkisime sellest, aga laevaehituse ja merenduse eriala inimesed, kes pealegi teavad laeva uppumise kohta nii palju tõendeid, arvutusi