Pärnu tüdrukutel päev varem tööle hakata.
„Muidugi olime me nõus, sest kõik tahtsid juba laeval tantsida.”
Kui Ester Hellerma nendega Pärnus proove tegi ning rääkis, kuidas laevas käituda, ja manitses, et õhtul hilja ei tohi laeva välistekile kolama minna, küsis Marge: „Aga mis siis saab, kui laev põhja läheb?” On loomulik, et kõik hakkasid naerma.
27. septembri õhtu oli tuuline ja merel muutus torm järjest tugevamaks. Marge oli laevale minekust saati hirmul, sest ta polnud kunagi varem nii suure tormiga sõitnud.
„Ütlesin tüdrukutele, et mõelge, mis siis saab, kui laevaga midagi juhtub. Hanka-Hannika Veide vastas mulle: „Marge, mine õige…”
Me pidime tantsima õhtul täistundidel viisteist minutit korraga. Laev hakkas iga tunniga rohkem õõtsuma. Vaheaegadel oli õudne tunne. Lamasime tagaruumis selili maas, sest nii oli kergem kõikumist taluda. Meile öeldi, et viimase osa kesköösel võib ära jätta, aga me tantsisime ikka. Olime ju nii palju trenni teinud. Publikut oli ka.”
Kui progamm läbi sai, pakkisid neiud oma kostüümid kokku, võtsid meigi maha ja läksid umbes poole ühe ajal kajutitesse neljandal tekil. Marge jagas kajutit Heddi Männistega.
„Tundsin ja kuulsin, kuidas lained peksavad vastu laeva. Riiulitelt hakkas asju kukkuma. Ma ei julgenud öösärki välja võttagi, panin dressid selga ja lamasin teki peal. Heddi võttis riidest lahti ja puges teki alla. Imelik, ma rääkisin Heddile vanast Titanicu-filmist, mida hiljuti olin näinud. Seda uut DiCaprioga polnud siis veel tehtud. Kui laev hetkega paremale poole viltu vajus, kargasin kohe voodist püsti. Kui laev jäigi umbes paarkümmend kraadi kaldu, oli see nagu stardipauk minu jaoks. Mõtlesin, et siit peab välja saama. Heddi tõusis oma voodis istuli ja hakkas riideid otsima. Ütlesin, et mina lähen. Uks oli ülespidi ja kui sealt välja sain, siis vajusin vastu koridori seina. Üks mees astus minu poole. Mõtlesin, et äkki ma kardan ilmaasjata ja jään teiste ees lolliks oma hirmuga. Vaatasin mehele otsa ja nägin, et ta on väga hirmunud näoga. Järelikult on pahasti. Nägin, et Heddi tõusis püsti ja teiste tüdrukute kajutite uksed läksid lahti. Anneli Kondrad rääkis mulle hiljem, et ma hüüdsin koridoris: „Ruttu üles!”.”
Üles tähendas kolm korrust kõrgemale avatekile. Edaspidi mäletab Marge koridorides, treppidel ja välistekil tegutsemas ainult mehi.
Marge jõudis dressides ja paljajalu kajutikoridorist suurde fuajeesse vasakpoolse ukse kaudu. Fuajee keskelt viis lai trepp üles. Ta seisis üleval kallaku peal, sest laev oli paremale kaldu. Kunstpalmid sõitsid mööda põrandat alla ja kiviklibu lendas.
„Kohe, kui ma trepi poole hakkasin astuma, libisesid jalad alt ja ma lendasin alla vastu fuajee parempoolset seina. Instinktiivselt sirutasin käed ja jalad välja ja kukkusin ilusasti tagumiku peale täpselt seinasoppi. Sain kõva põmaka, aga õnneks ei tabanud ühtegi teravat serva, milliseid oli seal fuajees palju.”
Tema lähedal lamas verine administraatorineiu, kes oli samamoodi kalde tõttu vastu seina lennanud ja ilmselt pea millegi vastu ära löönud. Laev oli ikkagi 24 meetrit lai ja kukkumine kõrge. Marge mäletab, et tol hetkel ei tekitanud verine neiu muud emotsiooni, kui et ta peab edasi pääsema. Ta vinnas end trepini ja hakkas üles ronima. Hetkekski ei tohtinud käsi trepi käsipuust lahti lasta, sest laeva kreeni tõttu oleks siis kohe rängalt kukkunud.
Marge trupikaaslane Anneli Kondrad rääkis hiljem, et pidas kogu aeg silmas Marge selga ja püsis ta kannul laevas ülespoole ronides.
Marge mäletab praegugi selgelt, kuidas inimesed olid klammerdunud käsipuude külge. Laeva kalle võis olla juba 45 kraadi.
„Rippusin seal meeste vahel. Kõik andsid endale kehadega hoogu ja haarasid jälle kõrgemalt kinni, nagu mööda köit üles ronides. Äkki tundsin, et rivi ei liigu enam edasi. Minu ees üks suur mees oli liiga aeglane. Ei jäänud muud üle, kui haarasin trepivarbadest ja roomasin tema harkis jalgade vahelt läbi temast ette.”
Lõpuks, kui Marge jõudis avateki ukse lähedale, jäi meeter käsipuud puudu, et uksest välja saada. Laeva kalde tõttu meenutas see uks juba pigem ülal asuvat luuki. Õnneks seisis väljaspool üks mees, kes järjest andis kõigile kätt ja tõmbas neid läbi ukseava. Kes ei jõudnud käest kinni hoida, kukkus alla vastu treppe ja laevakeret vigaseks või surnuks.
„Ma ütlesin talle aitäh. Tagantjärele paneb nii imestama, et ma kogu aeg tänasin, kui keegi mind aitas. Aga enne, kui minu kord tuli, lendas sealt alla üks alasti mees. Ma lihtsalt vaatasin järele, et siis selline kole asi juhtus. Tegutsesin edasi, sest muule ei saanud mõelda.”
Seitsmendal ehk avatekil oli reelingu ja keskel asuvate päästevahendite kabiinide vahel umbes meeter vaba maad. Enam polnud allakukkumise ohtu ja sai selga toetada või laeva kalde tõttu pooleldi juba lamada.
„Siis äkki tundsin, et väga külm tuul on ja hambad plagisevad. Vaatasin, et päästevestid. Võtsin vesti kätte, aga käed hakkasid kõvasti värisema. See oli nii õudne olukord, et ma ei tahtnud enam midagi teha. Tundsin ainult seda, et ma ei taha siin olla. Isegi vesti ei tahtnud selga panna. Siis üks aktsendi järgi väliseestlane hüüdis mulle, et pane vest selga. Tema ütlemise peale panin tuimalt vesti selga ja sidusin sõlme mingitmoodi eest kinni. Siis see poiss ütles, et lähme siit üle ääre.”
Üle ääre tähendas seda, et nad ronisid üle reelingu aina enam küljeli vajuva laeva välisküljele. Poiss aitas Marget ronida ja Marge jälle tänas.
„Siis kadus poiss minust eemale ja ma ei teadnud, mida edasi teha. Mõtlesin, et peab vaatama, mida mehed teevad, sest küll nemad teavad. Nägin, et kõik jooksevad päästeparve, mis oli avanenud laeva välisküljele. Kõik hüppasid sinna sisse ja mina ka. Seal oli kakskümmend kuni kakskümmend viis inimest. Keegi oli väljaspool ja lükkas parve üle kerekumeruse vee poole. Aga siis jäi see mingi ääre taha kinni. Ma ei saanud üldse aru, miks me edasi ei liigu. Siis karjuti, et tulge välja. Mina teadsin ju, et olen pääsenud, aga nüüd ajavad parvest välja. Ronisin välja uuesti laeva kere peale ja olin täiesti nõutu: mida küll nüüd tegema peaks? Mehed hakkasid sealt vette hüppama. Hetke mõtlesin ja hüppasin neile järele. See oli vist ikka väga kõrge koht, kust ma alla hüppasin, aga siis ma ei mõelnud, et hirmus on. Mõtlesin, et nüüd peab hüppama. Praegu, kui vaatan ülevalt laeva äärest alla, siis mõtlen, et ohoh, kui kohutavalt kõrge…”
Marge hüppas vette ja tundis, et ei tule ega tule pinnale. Õhk hakkas otsa saama, aga äkki kerkis ta pinnale õnneks otse ühe päästeparve kõrval. Parve külge oli klammerdunud nii palju inimesi, et ta ei pääsenud sellele ligi. Marge haaras ühe mehe selja ümbert kinni.
„Keegi võttis omakorda minu kannast kinni, aga ma rebisin kanna lahti. Ta andis kohe järele. Parvel tegutses üks pikk mees laevameeskonnast. Hiljem selgus, et see oli vahimadrus Silver Linde, kes seisis seal püsti ja tõmbas inimesi kättpidi parvele. See parv oli nagu suur ümmargune platvorm, aga pehme põhjaga, nii et inimese alla tekkis lohk ja sellepärast sai ka seista. Täiesti vaikne oli, keegi ei rääkinud mitte midagi. Mina ütlesin siis sellele pikale mehele vaikse häälega: „Palun aidake mind peale!” Ta tuli kohe minu poole ja tõmbas üle selle mehe selja mind üles. Parve peal järsku ehmatasin, et appi, püksid on alla vajunud ja tagumik täitsa paljas. Tagantjärele on see naljakas, aga nii piinlik hakkas. Kaapisin pükse ülespoole, et kõik oleks viisakas, ja siis märkasin, et pagan, vesti polegi enam. Ma polnud seda korralikult kinnitanud ja eks see tuli vettehüppamisel kohe ära. Sellepärast kerkisingi nii kaua pinnale, sest vest pidi ju üles tõstma. Siis nägin parvel sedasama väliseestlast ja sosistasin talle mitte hirmuga, vaid täiesti eufooriliselt: „Kuule, mul ei ole vesti!” Ta lihtsalt vaatas mind. Ma kordasin: „Mul ei ole vesti!” Tema lihtsalt vastas, et ahah, ei ole vesti. Sel hetkel tundus kõik väga hullusti sellepärast, et p… on paljas ja vesti ei ole.”
Tegelikult oli Marge suures ohus sellepärast, et ta on halb ujuja. Parvel oli üle kümne inimese, aga keegi ei rääkinud rohkem ühtegi sõna, kõik võitlesid oma ellujäämisvõitlust. Äkki nägi Marge, et parve teises servas hoitakse köitega kinni katusega parve ja nii-öelda tema parve omad ronivad läbi avause sinna sisse.
Alles