pidanud filmima, aga see ei olnud snorgeldamine madalas läbipaistvas merevees.
Tuukrite lõigatud auke on vandenõuteoreetikud laevakere videoid või fotosid vaadates pidanud ka plahvatuse tagajärjeks. Laevakere küljes paistvaid keevitamise jaoks kaasa võetud elektroodipakke on peetud plahvatamata jäänud lõhkelaenguteks. Ometi on ühel videol näha, kuidas tuuker sealt niinimetatud lõhkeainepakist elektroodi võtab.
Pardaarvuti liiga pealiskaudset otsimist on vandenõuteoreetikud pidanud olulise tõendi ignoreerimiseks. Tuukrid küll uurisid kohta, kus see pidi asuma, aga ilmselt oli see maha kukkunud ja eemale lennanud ning seda ei leitud.
„Mida meile oleks näidanud pardaarvuti, mis on mitu kuud merevees ligunenud? Pardaarvuti ei olnud komisjonis kõneks, sest sellest poleks mingit kasu olnud. Tõsisemalt oli komisjonis juttu sellest, et teleriekraan, mis oleks pidanud näitama sillale, et autotekil on vesi, oli kaardikambris suunatud parda poole. Ilmselt ei olnud sillal olijad seda märganud, sest see ekraan ei olnud silme ees, vaid nurga taga. Süsteemimehaanik nägi vett autotekil masinakontrollruumi monitorist, sest vahimehaanik Treu oli selle fikseerinud visiirile, lootes, et seda ka sillal märgatakse. Tema teada pidi sama pilti nägema ka sillal. Sellepärast masinavaht ei teatanud silda. Niisugune oli ka meeskonna käsuliin, et masinamehed ei räägi.”
Rootsi valitsuse 1995. aasta 2. märtsi otsust hauarahu huvides Estonia vrakk betooniga katta nimetab Laur mõtlematuks. See plaan tekitas palju kahtlusi, et ju siis on vrakis midagi varjata. Otsuseks see siiski jäigi.
Ka laeva ülestõstmist peab Uno Laur täiesti ebatõenäoliseks.
„See on ülikallis ja seda ei hakka kindlasti keegi tegema. Mida ülestõstmine annaks? Kindlasti seda, et kõik saaks veenduda, et keres pole ühtki plahvatuse auku. Küllap tuleks välja ka üksikasju, mida me ei saanud teada. Näiteks mis sai kaptenist. Või mis sai neist, kes algul olid päästetute nimekirjades. Saaks mõne vandenõuteooria ümber lükata. Kindlasti ei leiaks me laevast kapten Pihti, sest uppumise ajal avatekil olnud pühiti kõik merre. Aga mõelgem ka sellele, mis 20 aasta jooksul vees surnukehadega juhtub.”
Muide, kapten Andressoni lesk Veronika on Uno Lauriga õnnetuse üksikasjad läbi arutanud ja temal ei ole ametlikule laevahuku versioonile vastuväiteid.
Laevahuku uurimise rahvusvaheline komisjon lõpetas oma kolm aastat kestnud uurimise 1997. aasta lõpus. Selle kohta valmis 200-leheküljeline detailne suureformaadiline aruanne inglise, eesti, soome ja rootsi keeles. Aruande juurde kuulub ka kaks paksu telefonikataloogi mõõdus lisa dokumentide, uuringute ja arvutustega. See on komisjoni ja kümnete ekspertide kolmeaastane töö.
Laur kinnitab, et tema teada ei sekkunud kolme aasta jooksul komisjoni töösse ükski poliitik ja ka mitte keegi teine ei politseist ega laevafirmast püüdnud uurimist mingis suunas mõjutada.
„Jah, Lennart Meri küll helistas vahel ja tundis huvi, kuidas meie töö edeneb. Käisin päris tihti Kadriorus rääkimas, kui kaugele me jõudnud oleme.”
Laur imestab väga nende süüdistuste üle, et kolm riiki nagu sundisid komisjoni varjama tõde. Kuidas saaks korraga sundida vaikima sadu tunnistajaid, kolme riigi kümneid spetsialiste ja politseiuurijaid ning mujalt riikidest kaasatud eksperte?
„Mida meil varjata oleks? Meil ei ole mitte midagi varjata ja ma ei ole kohanud ka kedagi, kellel oleks huvi midagi varjata. Me pidime välja selgitama, miks laev uppus, ja seda me tegime. Me saime küsitleda kõiki tunnistajaid, keda soovisime. Peamiselt huvitasid meid meeskonnaliikmed. Politseile antud reisijate tunnistusi me lugesime. Kõigi riikide komisjonid said küsitleda tunnistajaid ka eraldi.”
1997. aasta detsembris esitles kolme riigi ühiskomisjon Estonia huku ametlikku aruannet. Sellele olid alla kirjutanud kõik liikmed, et nad on nõus kõigega, mis seal on ära trükitud. Kõigepealt esitleti raamatut president Lennart Merile Kadriorus. Järgnes pressikonverents Kadriorus. Seejärel toimus pressikonverents Sakala keskuses. Uno Laur tegi mõlemas kohas suure ettekande. Kõik komisjoni liikmed vastasid küsimustele ja näidati ka laevamudeliga tehtud videot, kuidas Estonia uppus.
Seejärel toimus emotsionaalselt väga raske kohtumine hukkunute omastega. Laur mäletab, et osa omakseid näis rusutuna ja nad nagu oleksid oodanud hoopis teistsugust, võib-olla mõnegi arvates põnevamat tulemust. Aruanne oli aga kuiv, faktide ja nendest tulenevate järelduste kirjeldus.
„Mind täiesti hämmastas meedias levima hakanud vaenulik suhtumine meisse ja aruandesse, mida paljud kriitikud, vandenõudeteooriate pooldajad, pole ilmselt tänapäevani lugenud. Nende laialt levinud arvamustest selgus, et komisjon ei oska ega tea midagi või kui teab, siis on meelega kirjutanud valet. See oli katse meie kolme aasta töö nulliks teha. Usun, et üheks peamiseks kahtluste põhjuseks on meie aruande liiga igav sisu. Oodati vast palju sensatsioonilisemaid tulemusi, oli ju Estonia laevahukk ikkagi väga erakordne sündmus.”
Kõiki komisjoni liikmeid tegi kurvaks, et kümned asjatundjad kolmest riigist töötasid kolm aastat, aga ajakirjanikud või poliitikud, kes ei teadnud pisikestki osa komisjoni uuritust, tunnistasid ühe hetkega nende töö nulliks.
Pärast aruande avalikustamist on aastate jooksul ilmunud mitu raamatut vandenõuteooriatega Estonia hukust. 2000. aastal tellisid USA ärimees Gregg Bemis ja Saksa ajakirjanik Jutta Rabe Estonia vrakile sukeldumised, et otsida plahvatusest tekkinud auku laevakeres ja plahvatuse jälgi visiiri ümbruses. Nad ei leidnud tõendeid plahvatusest.
Kuna vandenõuteooriad ei tahtnud vaibuda, pani Eesti valitsus prokurör Margus Kurmi 12 aastat hiljem aastal 2006 uuesti uurima, kas Estonia võis uppuda muudel põhjustel, kui ametlikus aruandes on esitatud.
„Kurm korraldas endale reisid Saksamaale, Rootsi ja Soome. Saksamaal kohtus ta kõige tuntuma vandenõuteoreetiku Jutta Rabega, kes Estonia vraki küljest plahvatuse jälgi ja pommiauku otsis, aga midagi ei leidnud. Kui me prokuratuuris kohtusime, siis esitas Kurm mulle Jutta Rabe küsimusi. Me vaidlesime poolteist tundi, mille käigus ma ütlesin, et tema esitatud väited on juba kümme aastat varem ametlikus aruandes ümber lükatud.”
Pärast seda käis Laur veel valitsuse istungil küsimustele vastamas ja vastas Riigikogus Evelyn Sepa komisjoni küsimustele. Seal küsiti peamiselt sõjatehnika veo kohta.
„Ma vastasin, et kui laev oleks ka otsast otsani olnud täis sõjatehnikat või isegi laskemoona, ei mõjutanud see absoluutselt õnnetuse käiku.”
Lauri viimane kord Estonia hukust aru anda oli justiitsministeeriumis minister Rein Langi küsimustele vastates. Kõigi riikide esindajad komisjonis said seitse küsimust, kus nähti ametlikus aruandes probleemi. Komisjoni liikmed vaidlesid kõik asjad meili teel läbi ning koostasid ühise vastuse. Valitsus jõudis komisjoniga ühisele arusaamisele.
Pingeline töö rahvusvahelises komisjonis liitis selle liikmeid sedavõrd, et Eesti-poolse komisjoni liikmed suhtlevad seniajani.
„Kohtume, veedame koos aega ja meenutame. Olen suhelnud ka soomlaste ja ühe rootslasega. Käisin Soome-poolse komisjoni esimehe Kari Lehtola juubelil. Seal oli ka teine Soome-poolse komisjoni liige Tuomo Karppinen. Karppinen ja Lehtola käisid mu 75. sünnipäeval. Lehtola koos komisjoni asjaajaja Pirjo Valkama-Joutseniga on mul külas käinud. Suhtlen ka Rootsi poole asjaajaja Gunnel Göranssoniga. Saadame uusaastakaarte. Ta käis siin külas ja viisime ta ka oma suvekodusse. Rootsi komisjoni liikmetest suhtleb tema ainult Ann-Louisega, teistest ei tea ta midagi ja meie ka ei tea. Eks nad ole kõik pensionil, nii nagu enamik meistki.”
Uno Laur ütleb, et teda ei häiri enam inimesed, kes Estonia hukkumise aruannet valeks peavad. Tema ei saa kedagi panna midagi uskuma, aga komisjoni liikmed muud tõde ei tea.
„Meie ülesanne oli selgitada, miks laev uppus, kuidas see uppus ja mida teha, et enam niisuguseid asju ei juhtuks. Seda me ka tegime. Lõpetuseks pean rõhutama, et mitte keegi pole nende paljude möödunud aastate jooksul suutnud tõestada midagi, mis lükkaks ümber meie kolmeaastase töö tulemused.”
„Mina olin viimane, kes sealt kummuli parvelt teise pääses.”
