piisavalt mehi, et neid takistada.” Vana rüütel pöördus istmel ja vaatas rangelt Branile otsa. „Ja millega sina mu äraolekul tegelesid, aulik prints? Käskisid meie sõdalastel ennast mitte pesta? Kas sa tahad, et nad hakkaksid samamoodi haisema nagu see Tõhk?”
„Meri tuleb siia,” ütles Bran. „Jojen nägi seda kaemisunenäos. Õllevats upub ära.”
Meister Luwin sikutas oma kaelaketti. „Noor Reed arvab, et näeb oma unenägudes tulevikku ette, ser Rodrik. Ma olen Branile rääkinud, kui ebakindlad on säärased ennustused, kuid ausalt öelda on lood Kivisel Rannikul tõepoolest halvad. Röövlid pikklaevadelt rüüstavad kalurikülasid. Vägistavad ja põletavad. Leobald Tallhart saatis oma vennapoja Benfredi neid puruks lööma, aga küllap pagevad nad relvakandjaid nähes kohemaid oma laevadele ja panevad plehku.”
„Jah, ja ründavad kusagil mujal. Ebalased võtku kõiki sääraseid argpükse. Nad ei söandaks seda kunagi, nagu poleks söandanud ka Boltoni Sohik, kui meie peajõud poleks tuhande penikoorma kaugusel lõunas.” Ser Rodrik vaatas Branile otsa. „Mida see poiss sulle veel rääkis?”
„Ta rääkis, et vesi voolab üle meie müüride. Ta nägi, et Õllevats on uppunud, ja Mikken ja seitsmik Chayle ka.”
Ser Rodrik kortsutas kulmu. „Kui mul peaks tekkima tarvidus ise nende rüüstajate vastu sõtta minna, siis ma Õllevatsa kaasa ei võta. Ega Jojen mind uppununa ei näinud? Ei? Tore.”
Need sõnad julgustasid Brani. Võib-olla ei upu nad siis ära, mõtles ta. Kui nad merest eemale hoiavad.
Ka Meera arvas sedasama, kui ta koos Joniga hiljem samal õhtul Brani tuppa tuli, et kolmekesi lauamängu mängida, kuid tema vend vangutas pead. „Neid asju, mida ma kaemisunenägudes näen, ei saa muuta.”
Need sõnad vihastasid tema õde. „Miks peaksid jumalad hoiatuse saatma, kui meil pole võimalik seda kuulda võtta ja tulevasi sündmusi muuta?”
„Ma ei tea,” vastas Jojen nukralt.
„Sina hüppaksid Õllevatsa asemel vist ise kaevu, et see ükskord teoks saaks! Ta peaks võitlema, ja Bran samuti.”
„Mina?” Bran lõi äkitselt kartma. „Mille vastu ma peaksin võitlema? Kas mina upun ka ära?”
Meera vaatas talle süüdlaslikult otsa. „Ma poleks pidanud seda ütlema…”
Bran mõistis, et tüdruk varjab tema eest midagi. „Kas sa nägid mind kaemisunenäos?” küsis ta Jojenilt kartlikult. „Kas ma olin uppunud?”
„Ei olnud.” Tundus, nagu valmistaks iga sõna Jojenile piina. „Ma nägin unes seda meest, kes täna siia toodi – keda hüütakse Tõhuks. Sina ja su vend olite surnult tema jalge ees pikali maas ja ta nülgis pika punase noaga teie nägudelt nahka.”
Meera tõusis püsti. „Ma võiksin vangikotta minna ja oda talle otse südamesse torgata. Kuidas ta saaks Brani tappa, kui ta on ise surnud?”
„Vangivahid peaksid su kinni,” vastas Jojen. „Valvesõdurid. Ja kui sa neile ütleksid, miks sa tahad teda tappa, ei jääks nad sind uskuma.”
„Minul on ka valvesõdurid,” tuletas Bran neile meelde. „Õllevats ja Tühi-Tym ja Õlepea ja teised.”
Jojeni samblakarva silmad olid täis haletsust. „Nad ei suuda teda takistada, Bran. Ma ei näinud küll, miks, aga ma nägin, kuidas see kõik lõppes. Ma nägin sind ja Rickonit teie krüptides, seal all pimeduses, kõigi nende surnud kuningate ja nende kivist huntide juures.”
Ei, mõtles Bran. Ei. „Aga kui ma siit ära läheksin… Hallveele või varese juurde, kuhugi kaugele, kust nad mind üles ei leia…”
„See ei aita midagi. See oli kaemisunenägu, Bran, ja kaemisunenäod ei valeta.”
TYRION
Varys seisis söepanni juures ja soojendas selle kohal oma pehmeid käsi. „Näib nii, et Renly mõrvati koletul viisil otse oma väe keskel. Tema kõri lõikas kõrvuni läbi mõõk, mis tungis läbi terase ja luu, nagu oleksid need pehme juust.”
„Mõrvati kelle käe läbi?” päris Cersei.
„Kas te pole kunagi mõelnud, et liiga palju vastuseid on sama hea kui mitte ühtegi vastust? Minu keelekandjad ei ole alati nii kõrgel positsioonil, nagu meile meeldiks. Kui mõni kuningas sureb, löövad väljamõeldised vohama nagu seened pimeduses. Üks tallipoiss ütleb, et Renly tappis keegi tema enda Vikerkonna rüütlitest. Üks pesunaine väidab, et Stannis hiilis oma võlumõõgaga otse oma venna väe südamesse. Mitu sõdurit arvavad, et seda tegi naine, kuid nad on eriarvamusel, missugune naine. Üks väidab, et neiu, kelle Renly oli ära põlanud. Teine ütleb, et see oli laagrilibu, kes toodi lahingu eel talle naudingut pakkuma. Kolmas söandab arvata, et see võis olla emand Catelyn Stark.”
Kuninganna ärritus. „Kas te peate raiskama meie aega iga kuulujutuga, mida lollpead suust välja ajavad?”
„Te maksate mulle nende kuulujuttude eest hästi, mu armuline kuninganna.”
„Me maksame teile tõe eest, isand Varys. Hoidke seda meeles või muidu jääb see väike nõukogu veel väiksemaks.”
Varys itsitas närviliselt. „Kui teie ja teie vend nii jätkate, siis ei jää Tema Majesteedile varsti enam mingit nõukogu.”
„Küllap saaks kuningriik ka ilma paari nõunikuta hakkama,” sõnas Pisinäpp naeratades.
„Kullakallis Petyr,” ütles Varys, „kas te ei karda, et teie nimi võib olla Käe väikeses nimekirjas järgmine?”
„Enne teid, Varys? See ei tuleks mulle unes ka pähe.”
„Võib-olla saavad meist koos teiega vennad Müüril.” Varys itsitas uuesti.
„Varem, kui teile meeldiks, kui ma teie suust järgmiseks midagi kasulikku ei kuule, eunuhh.” Cersei pilgu järgi otsustades oli ta valmis Varyst uuesti ära kohitsema.
„Kas see võib olla mingi riugas?” küsis Pisinäpp.
„Kui nii, siis on see ülimalt nutikas riugas,” lausus Varys. „Ja mina täieliku pimedusega löödud.”
Tyrionile piisas kuuldust. „Joff pettub kindlasti väga,” ütles ta. „Tal oli Renly pea jaoks imekena ora tallel hoitud. Kuid tegi seda, kes tegi, me peame eeldama, et selle taga oli Stannis. Tema lõikab sellest ilmset kasu.” See uudis ei meeldinud talle; ta oli lootnud, et vennad Baratheonid purustavad teineteise verises lahingus. Ta tundis tuikeid küünarnukis, mille oganui oli lõhki rebinud. Vahel rõske ilmaga andis see tunda. Ta mudis seda tulutult teise käega ja küsis: „Mis Renly malevast sai?”
„Suurem osa tema jalaväest püsib Vaevasillal.” Varys lahkus söepanni juurest ja istus oma kohale laua ääres. „Enamik ülikutest, kes koos isand Renlyga Tormiotsale ratsutasid, on koos oma rüütlitega Stannise poole üle läinud.”
„Vean kihla, et Florentite eestvedamisel,” ütles Pisinäpp.
Varys naeratas talle tehtult. „Te võidaksite selle kihlveo, mu isand. Isand Alester oli tõepoolest esimene, kes poolt vahetas. Paljud järgisid tema eeskuju.”
„Paljud,” ütles Tyrion rõhutatult, „aga mitte kõik?”
„Mitte kõik,” kinnitas eunuhh. „Mitte Loras Tyrell ega Randyll Tarly ega Mathis Rowan. Ja Tormiotsa pole veel alla andnud. Ser Cortnay Penrose kaitseb kantsi Renly nimel ja keeldub uskumast, et tema maaisand on surnud. Ta tahab näha tema maiseid jäänuseid, enne kui väravad avab, kuid Renly laip on seletamatul moel kadunud. Tõenäoliselt viis keegi selle kaasa. Viiendik Renly rüütlitest keeldus Stannisele allumast ja lahkus koos ser Lorasega. Kuulu järgi olevat Lillede Rüütel oma kuninga surnukeha nähes marru läinud ja tapnud raevuhoos kolm Renly ihukaitsjat, nende seas Emmon Cuy ja Robar Royce.”
Kahju, et ta kolmega piirdus, mõtles Tyrion.
„Ser Loras suundub arvatavasti Vaevasillale,” jätkas Varys. „Seal