lisaks nelikümmend või kakskümmend rüütlit ja sama palju kannupoisse. Kui ma saabun ilma kuningliku saatjaskonnata, peavad Tyrellid mind tähtsusetuks tegelaseks.”
See oli kahtlemata tõsi. „Nõus.”
„Ma võtan Loraski ja Toobri oma salka ja saadan nad pärast edasi nende auliku isa juurde. Hea tahte märgiks. Meil on Paxter Redwyne’i tarvis, ta on Mace Tyrelli vanim sõber ja täieõiguslik suurvalitseja.”
„Ja äraandja,” tõrkus kuninganna. „Lehissaar oleks koos kõigi teistega Renlyle truudust vandunud, kuid Redwyne teadis väga hästi, et tema kutsikad maksaksid selle eest.”
„Renly on surnud, Teie Hiilgus,” tähendas Pisinäpp, „ja ei Stannis ega isand Paxter pole unustanud, kuidas Redwyne’de galeerid Tormiotsa piiramise ajal nad merest ära lõikasid. Anname kaksikud tagasi ja võib-olla võidame sellega Redwyne’ poolehoiu.”
Cerseid see ei veennud. „Tema poolehoiu võivad ebalased endale saada, mina tahan tema sõjamehi ja laevu. Ja kõige kindlamini saame need siis, kui nendest kaksikutest kümne küünega kinni hoiame.”
Tyrionil leidus sellele vastus. „Siis saadame ser Hobberi tagasi Lehissaarele ja jätame ser Horase siia. Ma arvan, et isand Paxter on küllalt taibukas, et selle tähendust mõista.”
Selle ettepanekuga nõustuti vastu vaidlemata, kuid Pisinäpp ei olnud veel lõpetanud. „Me vajame hobuseid. Kiireid ja tugevaid. Sõja tõttu on vahetushobuseid kindlasti raske leida. Tarvis läheb ka kaunikest kullavaru, nende kingituste jaoks, millest me ennist rääkisime.”
„Võtke nii palju, kui tarvis. Kui linn langeb, paneb Stannis sellele nagunii käpa peale.”
„Ma tahan kaasa ka volikirja. Ürikut, mis ei jäta Mace Tyrellile vähimatki kahtlust minu volituste suhtes ja mis annaks mulle täie õiguse temaga selle kosjatehingu ja teiste vajalike asjakorralduste osas läbi rääkida ning anda kuninga nimel siduvaid lubadusi. Sellele peaksid alla kirjutama Joffrey ja kõik meie nõukogu liikmed ning see peaks kandma meie kõigi pitsereid.”
Tyrion niheles rahutult. „Sobib. Kas nüüd on kõik? Tuletan teile meelde, et siit Vaevasillale on pikk tee.”
„Ma asun teele enne koitu.” Pisinäpp tõusis püsti. „Ma loodan, et kui ma tagasi jõuan, kannab kuningas hoolt, et need sangarlikud jõupingutused, mida ma tema huvides teen, saaksid kohaselt tasutud?”
Varys kihistas naerda. „Joffrey on ülimalt tänumeelne valitseja. Ma olen kindel, et teil ei saa olema põhjust nurisemiseks, mu tubli vapper isand.”
Kuninganna oli otsekohesem. „Mida te soovite, Petyr?”
Pisinäpp heitis Tyrioni poole kelmika pilgu. „Ma pean selle üle veidi aru pidama. Küllap ma midagi välja mõtlen.” Ta tegi põgusa kummarduse ja lahkus ruumist sama sundimatult, nagu seisaks tal ees minek mõnda oma pordumajja.
Tyrion vaatas aknast välja. Udu oli nii paks, et ta ei näinud isegi ringmüüri hoovi vastasküljel. Läbi selle halli hägu paistsid ähmaselt üksikud tuhmid tuled. Vilets päev teeleminekuks, mõtles ta. Ta ei kadestanud Petyr Baelishit. „Me peaksime nüüd need ürikud valmis kirjutama. Isand Varys, laske tuua pärgamenti ja kirjutussulg. Ja keegi peab Joffrey üles äratama.”
Oli ikka veel hall ja pime, kui see koosolek lõpuks läbi sai. Varys sibas üksinda minema, pehmed tuhvlid põrandal sahisemas. Lannisterid peatusid viivuks ukse juures. „Kuidas su kett edeneb, vend?” küsis kuninganna, kui ser Preston kinnitas tema õlgadele hõbedaga tikitud kangast mantli, mida palistas oravanahk.
„Kasvab lülihaaval pikemaks. Me peaksime jumalaid tänama, et ser Cortnay Penrose on nõnda kangekaelne, nagu ta on. Stannis ei marsi mingil juhul põhja, kuni Tormiotsa vallutamatult tema selja taha jääb.”
„Tyrion, ma tean, et me ei ole alati ühte meelt, kuidas mida teha, aga mulle tundub, et ma eksisin sinus. Sa ei ole nii suur lollpea, nagu ma arvasin. Tõtt-öelda saan ma nüüd aru, et sinust on olnud suur abi. Ma tänan sind selle eest. Anna andeks, kui ma olen sulle varem halvasti öelnud.”
„Mille eest?” Tyrion kehitas õlgu ja naeratas. „Kulla õde, sa pole teinud midagi sellist, mis nõuaks andestamist.”
„Sa mõtled – täna?” Nad naersid koos… ja Cersei kummardus lähemale ja vajutas Tyrioni laubale kärme õrna suudluse.
Sõnatuks jahmunud Tyrion ei osanud teha muud, kui vaadata, kuidas tema õde mööda eesruumi eemale sammus, ser Preston tema kõrval. „Olen ma mõistuse kaotanud või suudles mu õde äsja mind?” küsis ta Bronnilt, kui Cersei oli silmist kadunud.
„Oli see väga magus?”
„See oli… ootamatu.” Cersei oli viimasel ajal kummaliselt käitunud. Tyrioni meelest oli see väga rahutukstegev. „Ma üritan meenutada, millal ta mind viimati suudles. Ma polnud siis vanem kui kuuene või seitsmene. Jaime õhutas teda seda tegema.”
„See naine on lõpuks märganud, kui veetlev sa oled.”
„Ei,” ütles Tyrion. „Ei, see naine haub midagi. Katsu välja uurida, mida, Bronn. Sa ju tead, et ma ei salli üllatusi.”
THEON
Theon pühkis sülje käeseljaga põselt maha. „Robb laseb sul soolikad välja, Greyjoy,” kisendas Benfred Tallhart. „Ta söödab su reeturisüdame oma hundile, sina lambapabul.”
Aeron Märgjuukse hääl lõikus läbi solvangute nagu mõõk läbi juustu. „Nüüd pead sa ta tapma.”
„Mul on kõigepealt talle mõned küsimused,” kostis Theon.
„Käi persse oma küsimustega.” Verise ja abituna rippus Benfred Styggi ja Werlagi vahel. „Sa lämbud nende kätte, enne kui ma sulle midagi vastan, argpüks. Ülejooksik.”
Onu Aeron jäi vankumatuks. „Kui ta sinu pihta sülitab, sülitab ta meie kõigi pihta. Ta sülitab Uppunud Jumala pihta. Ta peab surema.”
„Minu isa määras siin käskijaks minu, onu.”
„Ja saatis minu sulle nõu andma.”
Ja mind valvama. Theon ei söandanud oma onu liialt ärritada. Jah, tema oli siin käskija, kuid tema mehed uskusid Uppunud Jumalasse rohkem kui temasse ja nad pelgasid Aeron Märgjuust. Seda ei saa neile süüks panna.
„Selle eest jääd sa peast ilma, Greyjoy. Varesed nokivad su silmavalgeid.” Benfred üritas uuesti sülitada, kuid suutis vaid pisut verd üle huulte pritsida. „Nussigu ebalased sinu märga jumalat.”
Tallhart, sa sülitasid praegu oma elu maha, mõtles Theon. „Pane tal suu kinni, Stygg,” ütles ta.
Mehed surusid Benfredi põlvili. Werlag tõmbas oma vöö küljest jänesenaha ja toppis selle tema hammaste vahele, et ta rohkem ei kisendaks. Stygg tõmbas oma kirve välja.
„Ei,” kuulutas Aeron Märgjuus. „Ta tuleb jumalale ohverdada. Vana kombe kohaselt.”
Mis tähtsust sel on? Surnud on surnud. „Siis viige ta ära.”
„Ka sina tuled kaasa. Sina oled siin pealik. Ohver peaks tulema sinult.”
See oli Theoni jaoks juba liig. „Sina oled preester, onu, ja jumalaasjad jätan ma sinu hooleks. Osuta mulle vastuteene ja jäta sõdimine minu hooleks.” Ta viipas käega ning Werlag ja Stygg hakkasid vangi eemale ranna poole lohistama. Aeron Märgjuus heitis vennapojale etteheitva pilgu ja järgnes siis neile. Et minna veerkividega kaetud rannale ja uputada Benfred Tallhart soolases vees. Vana kombe kohaselt.
Võib-olla ongi nii parem, mõtles Theon endamisi, teisele poole astudes. Stygg polnud peade maharaiumises kaugeltki kõige vilunum ja Benfredi lihaseline ja rasvane kael oli jäme nagu kuldil. Ma narrisin teda tihti selle pärast, et näha, kui vihaseks ta läheb, meenutas Theon. Millal see oligi – kolm aastat tagasi? Kui Ned Stark Torrheni Kantsi ser Helmaniga kohtuma sõitis, oli Theon temaga kaasas