ei usu ma, et see mees neile meeldiks, muidu oleksid nad juba kohe alguses tema leeri läinud.”
„Kas meie meeldime neile rohkem?” küsis Cersei.
„Vaevalt,” vastas Tyrion. „Kindlasti armastasid nad Renlyt, kuid Renly on tapetud. Võib-olla leidub meil nende jaoks häid ja piisavaid põhjendusi, miks Joffreyd Stannisele eelistada… kui me kähku tegutseme.”
„Ja millised need põhjendused oleksid?”
„Kullapõhised,” soovitas Pisinäpp otsemaid.
Varys naksutas keelt. „Kulla Petyr, te ei taha ju ometi väita, et neid vägevaid isandaid ja õilsaid rüütleid saab ära osta, nagu turult kanu ostetakse.”
„Kas te olete viimasel ajal meie turgudel käinud, isand Varys?” küsis Pisinäpp. „Ma tihkan väita, et üliku saaks sealt kergemini osta kui kana. Ülikud kloksuvad küll uhkemini kui kanad ja panevad pahaks, kui neile kaubitseja kombel raha pakutakse, aga neil on harva midagi kingituste vastu… tiitlid, maad, lossid…”
„Meeleheaga võib kallutada mõnesid vähemtähtsaid isandaid,” ütles Tyrion, „Mägiaeda aga mitte kunagi.”
„Tõsi,” möönis Pisinäpp. „Lillede Rüütel on siin võtmekuju. Mace Tyrellil on kaks vanemat poega, kuid Loras on alati olnud tema lemmik. Kui me ta enda poolele võidame, on Mägiaed teie.”
Jah, mõtles Tyrion. „Mulle tundub, et me võiksime kadunud isand Renlyst eeskuju võtta. Me võime Tyrellid samal moel oma liitlasteks teha. Abielu läbi.”
Varys mõistis teda esimesena. „Te mõtlete kuningas Joffrey Margaery Tyrelliga naita.”
„Just.” Tyrioni mäletamist mööda polnud Renly noorel kaasal aastaid rohkem kui viisteist või kuusteist… Joffreyst vanem, kuid paar aastat ei tähendanud midagi, see plaan oli nii osav ja kena, et ta nautis selle edu juba ette.
„Joffrey on kihlatud Sansa Starkiga,” vaidles Cersei vastu.
„Abielulepet annab tühistada. Mis kasu on sellest, kui kuningas abiellub surnud reeturi tütrega?”
Pisinäpp sekkus vestlusse. „Majesteedile tasuks rõhutada, et Tyrellid on Starkidest palju rikkamad ja et Margaery kuulukse olevat ilus… ja ihar pealekauba.”
„Jah,” nõustus Tyrion. „Joffile peaks see üsnagi meeldima.”
„Minu poeg on liiga noor, et sellistest asjadest hoolida.”
„Sa arvad nii?” küsis Tyrion. „Ta on kolmteist täis, Cersei. Mina võtsin sama vanalt naise.”
„Sa häbistasid meid kõiki selle armetu seiklusega. Joffrey on etemast puust tehtud.”
„Nii palju etemast, et lasi ser Borosel Sansa kleidi lõhki kiskuda.”
„Ta oli tüdruku peale vihane.”
„Ta oli vihane ka selle kokapoisi peale, kes eile õhtul supi maha ajas, aga ei lasknud teda paljaks kiskuda.”
„Siis polnud asi mingis mahaaetud supis…”
Ei, asi oli kenades tissides. Pärast toda juhtumit hoovil oli Tyrion Varysega arutanud, kuidas nad saaksid korraldada Joffreyle käigu Chataya lõbumajja. Ta lootis, et meherõõmude maitsmine võib poisi meelt mahendada. Joffrey võib selle eest isegi tänulik olla, jumalad hoidku, ja pisut rohkem tänulikkust oma ülemvalitseja poolt oleks Tyrionile ära kulunud. Loomulikult tuli seda asja korraldada salaja. Kõige keerulisem oli teda Hagijast lahutada. „Peni püsib kogu aeg oma isanda kannul,” oli Tyrion Varysele märkinud, „kuid kõik mehed magavad. Ja mõned mängivad õnnemänge ja hooravad ja käivad ka joomaurgastes.”
„Hagijas teeb kõiki neid asju, kui te seda küsite.”
„Ei,” ütles Tyrion. „Ma küsin, millal.”
Varys puudutas sõrmega põske ja naeratas mõistatuslikult. „Mu isand, mõni kahtlustavam mees võiks arvata, et te püüate leida hetke, mil Sandor Clegane kuningas Joffreyd ei kaitse, et poisile segamatult midagi kurja teha.”
„Te peaksite mind küllalt hästi tundma, isand Varys,” vastas Tyrion. „Ma tahan ju ainult Joffreys enda vastu poolehoidu äratada.”
Eunuhh oli lubanud asja uurida. Paraku esitas sõda oma nõudmisi; Joffrey mehekstegemine tuli nüüd edasi lükata. „Kahtlemata tunned sa oma poega minust paremini,” oli Tyrion sunnitud Cerseile ütlema, „kuid sellegipoolest räägivad paljud asjad mõne Tyrelliga abiellumise kasuks. Ainult tänu sellele võib Joffrey oma pulmaööni üldse hinges püsida.”
Pisinäpp nõustus temaga. „Starki tütrel pole Joffreyle anda midagi peale oma keha, olgu see kui tahes mõnus. Margaery Tyrell annab viiskümmend tuhat sõjameest ja kogu Mägiaia toe.”
„Tõepoolest.” Varys asetas oma pehme käe kuninganna käisele. „Teil on ema süda ja ma tean, et Majesteet armastab oma väikest kullakest. Ometi peavad kuningad õppima riigi hüvesid oma ihadest ülemaks seadma. Mina toetan seda pakkumist.”
Kuninganna vabastas ennast eunuhhi puudutusest. „Te ei räägiks nõnda, kui te oleksite naised. Rääkige, mida tahate, head isandad, kuid Joffrey on liiga uhke, et Renly riismetega leppida. Ta ei nõustu mingil juhul.”
Tyrion kehitas õlgu. „Kui kuningas kolme aasta pärast täisikka jõuab, võib ta oma suva järgi nõusoleku anda või mitte anda. Senikaua oled sina tema asevalitseja ja mina tema Käsi ja ta abiellub sellega, kellega me tal abielluda käsime. Kas või riismetega.”
Cersei nooletupp sai tühjaks. „Tee siis oma pakkumine, aga hoidku sind jumalad, kui see tüdruk Joffile ei meeldi.”
„Mul on väga hea meel, et me suutsime kokku leppida,” sõnas Tyrion. „Aga kes meist Vaevasillale läheb? Me peame oma pakkumise ser Lorasele tegema enne, kui ta veri maha jahtub.”
„Sa kavatsed saata mõne nõukogu liikme?”
„Ma ei saa ometi eeldada, et Lillede Rüütel Bronni või Shaggaga läbi rääkima hakkab, või kuidas? Tyrellid on uhked.”
Tema õde üritas silmapilkselt olukorda enda kasuks pöörata. „Ser Jacelyn Bywater on ülikusoost. Saada tema.”
Tyrion raputas pead. „Meil on tarvis kedagi, kes suudaks enamat, kui meie sõnu korrata ja vastus tagasi tuua. Meie saadik peab rääkima kuninga ja nõukogu eest ning asja kärmelt lahendama.”
„Käsi kõneleb kuninga häälel.” Küünlavalgus helkis Cersei silmades roheliselt nagu turmatuli. „Kui me saadame sinu, Tyrion, siis on see sama hea, nagu läheks Joffrey ise. Kes siis veel? Sa käid sõnadega sama osavalt ümber nagu Jaime mõõgaga.”
Sa tahad siis nii kangesti, et ma siit linnast kaoksin, Cersei? „Sa oled ülimalt lahke, õde, kuid mulle näib, et ühe poisi ema sobib paremini tema abielu korraldama kui ükski onu. Ja sul on sõprade võitmiseks anne, millele mul pole midagi võrdväärset vastu panna.”
Cersei silmad tõmbusid vidukile. „Joff vajab mind enda kõrval.”
„Teie Hiilgus, mu isand Käsi,” ütles Pisinäpp, „kuningas vajab teid mõlemaid siin. Las mina lähen teie asemel.”
„Teie?” Mis kasu tema sellest loodab? imestas Tyrion.
„Ma kuulun kuninga nõukokku, kuid pole tema sugulane, mistõttu ma oleksin nigel pantvang. Ma sain ser Lorasega üpris hästi läbi, kui ta õukonnas viibis, ega andnud talle vaenuks mingit põhjust. Mace Tyrell ei kanna minu teada minu peale vimma ja ma pean enda kiituseks ütlema, et ma pole läbirääkimistes vilumatu.”
Me oleme tal peos. Tyrion ei usaldanud Petyr Baelishit ega tahtnud, et see mees tema silma alt lahkub, kuid mida muud tal üle jäi? Minema pidi kas Pisinäpp või Tyrion ise ja kääbus mõistis liigagi hästi, et kui ta Kuningalinnast vähegi kauemaks lahkub, nurjab see kõik, mida tal oli õnnestunud korda saata. „Kuningalinna ja Vaevasilla vahel käivad lahingud,” sõnas ta ettevaatlikult. „Ja te võite