oli jõudnud uusarenduste äärele, kus linn iga päevaga kasvas. Töötulede rivid tuhisesid mööda nagu erkoranžid komeedid ja villasuurused kopad vaid vilksatasid korraks. Loodus oli kohe nende ees, selle pime laotus oli ainus, mis seisis paigal selles tulede, lärmi ja tuhiseva tuule keerises.
Siis sähvis mööda viimane ehitusplatsi kuma ja rong sukeldus pimedusemerre. Kui linna võrk maha jäi, kaotas Aya nahantenn ühenduse linna sidekeskusega. Maailm oli kiiresti tühjaks tehtud: ei mingeid kanaleid, näotasemeid ega kuulsust.
Kriiskav tuul oleks justkui kõik minema pühkinud.
Aga millegipärast ei tundnud Aya kõigest sellest puudust – ta naeris. Ta tundis end suure ja pidurdamatuna nagu pisike hobuse seljas kaelamurdval kiirusel galopeerimas.
Rongi muljetavaldav jõud voogas läbi tema käte. Kui ta peopesad maaga paralleelseks pööras, tundis ta, kuidas õhuvool teda kergitab, kisub teda vastu pahkluid ümbritsevaid rihmasid – ta oli kui lind, kel ei õnnestu lendu tõusta. Iga liigutuse peale viskus tema keha uude asendisse, tuul oli kui tema tahte täidesaatja.
Aga kohe tema ees Miki tume kogu kükitas. Tal oli midagi käes…
Kollane tuli.
„Pagan!” Aya pööras peopesad allapoole ja kõverdas põlved.
Kui ta rongi katusele kokku vajus, läbistas õhku tema pea kohal miski suur ja nähtamatu, mis sisises nagu vihisev mõõk. Selle lööklaine kajas tema kehas nagu tugev hoop.
Siis oli see läinud. Aya isegi ei näinud, mis see oli.
Ta neelatas ja kissitas vastu tuult silmi. Tema ees sirutus kollaste tulede rivi kuni rongi esiotsani. Ükshaaval need kadusid, oht oli möödas.
Kuidas ta need maha magas?
„Ära liialt erutu,” oli Jai hoiatanud. „Muidu kaotad pea.”
Värisedes tõusis ta aeglaselt püsti, tema ajutine peadpööritava võimsuse tunne kadus. Pimedus ulatus nii kaugele, kui silm seletas.
Äkki tundis Aya Fuse end väga väikesena.
TUNNEL
Aya taipas looduse kohta nelja asja.
Sel puudub kuju. Mets tuhises mõlemal pool mööda, ähmastudes üheks suureks läbimatuks massiks, häguseks tühjuseks.
See on lõputu või ehk oli aeg murdunud. Tal polnud aimugi, kas ta oli surfanud paar minutit või paar tundi.
Kolmandaks katab loodust tohutu taevas, mis ei tundnud mõistuspärane – võiks arvata, et taevas on kõikjal ühesuurune. Aga pimedus tema pea kohal laiutas – seda ei lõhestanud linna sakiline siluett, seal polnud tulede peegeldusi –, see oli tähti täis ja mõõtmatu.
Ja viimaseks, loodus on külm. Kuigi seda põhjustas tõenäoliselt kolmesajakildine tuul Aya näol.
Järgmisel korral võtab ta kaasa kaks joppi.
Mõne aja pärast nägi Aya Miki kogu kükki vajumas. Ta vaatas murelikult teisi tüdrukuid eespool, kuid näha polnud ühtegi kükitamise märguannet.
Miki näis tegelevat oma pahkluu ümber oleva võruga – siis äkki oli ta ahelatest vaba ja libises tagumiku peal mööda rongi katust tahapoole, teda kandis metsik vastutuul.
„Miki!” karjatas Aya, põlvitas ja sirutas käe välja.
Kui Miki Aya käeulatusse jõudis, virutas ta avariikäevõru jõuga vastu katust ja jäi keereldes seisma. Ta naeris, tuul keerutas tema juukseid meeletult ümber pea.
„Tere, Aya-chan!” hüüdis ta. „Kuidas läheb?”
Aya tõmbas oma käe tagasi. „Sa ehmatasid mind!”
„Vabandust.” Miki kehitas õlgu. „Tuul kannab sind alati otse mööda rongi tahapoole. Kas sul on lõbus?”
Aya hingas sügavalt sisse. „Muidugi. Aga see on üsna jääpurikaid-tekitav.”
„Muidugi on.” Miki tõmbas oma tavalise Tarvetest saadud särgi üles ja paljastas metsavahtide siidpesu. „Aga nendest on abi.”
Aya hõõrus käsi vastamisi ja soovis, et Jai oleks teda külma kohta hoiatanud.
„Ma tulin siia sellepärast, et me jõuame kohe mägedesse,” karjus Miki ühele põlvele tõustes. „Seal aeglustab rong jälle hoogu.”
„Ja meie hüppame maha?”
„Jah. Aga kõigepealt tuleb tunnel.”
„Aa, õige.” Aya värises. „Punane märguanne. Ma oleksin peaaegu selle esimese kollase maha maganud.”
„Ära muretse. Mäge on päris keeruline mitte märgata.” Miki pani käe ümber Aya. „Ja seal sees pole nii tuuline.”
Aya värises ja nihkus Mikile lähemale. „Ma ei jõua seda ära oodata.”
Mäestik kerkis pikkamisi silmapiiril, mustad servad tähistaeva taustal.
Kui nad lähemale jõudsid, taipas Aya, kui suur mäestik on. Mägi otse ees tundus laiem kui linna jalgpalliväljak ja palju kõrgem kui linna kesktorn. Nende lähenedes see justkui sõi taeva ära nagu nende poole veerev must sein.
Nüüdseks hakkas Aya harjuma, et kõik siin on ebahariliku suurusega. Ta mõtles, kuidas oli üldse keegi läbi looduse rännanud roostekate ajal, kui polnud veel magnethõljukronge, hõljuklaudu ega isegi maa-autosid. Ainuüksi mõõtkavast piisas, et igaüht arust ära ajada.
Pole ime, et roostekad seda sillutada püüdsid.
„Seal see ongi,” ütles Miki osutades.
Rongi esiotsas välkus punane tuli. Veel üks ilmus selle järel ja veel seitse süttisid kui säraküünalde rivi.
Miki võttis taskust taskulambi ja lülitas selle sisse. Ta pööras selle punase peale ja lehvitas seda siis rongi tagumise otsa poole.
Aya sidus juba võru oma pahkluu küljest lahti. Ta tahtis, et tema mõlemad randmed oleksid magnetitega varustatud, kui nad tunnelisse jõuavad.
„Kas kõik on korras?” küsis Miki. „Sa näed imelik välja.”
„Kõik on korras.” Aya värises. Äkki tundis ta end taas väikesena nagu siis, kui rong esimest korda loodusse sööstis.
„Sellest pole midagi, kui sa veel kindel pole,” ütles Miki. „Mina ei surfa ainult selle pärast, et see on lõbus, kas tead? See ka muudab mind. Ja selle mõistmine võtab veidi kauem aega.”
Aya raputas pead. Ta ei tahtnud jätta muljet, et ta eriti ei innustu. Sly tüdrukud pidid uskuma, et ta on üks nendest, et ta on nende hullumeelsuse piisavalt omaks võtnud, et igaveseks tõukamisest loobuda.
Aga see oli tõsi – miski oli Aya sisemuses paigast nihkunud ja ta ei saanud sellest veel päris täpselt aru. Sõit oli ta nii kiiresti hirmust vaimustuseni viinud ja siis sama ootamatult tähtsusetuseni…
Ta jõllitas pimedat maastikku ja püüdis oma tundeid lahti harutada. See tunne polnud võrreldavgi tumeda paanikaga, mis valdas teda linnatulesid nähes, kohutava veendumusega, et ta ei saa kunagi kuulsaks, et kõik need inimesed ei hooli temast kunagi karvavõrdki.
Kuidagiviisi tundis ta pimedusse vaadates rahulolu, et maailm on temast nii palju suurem. Ta oli hämmingus, kuid rahulik.
„Ma tean, mida sa mõtled… siin olemine on kuidagi mõistust-nihutav.”
„Tore.” Miki naeratas. „Nüüd tõmba pea alla.”
„Aa, õige. Tunnel.”
Nad lamasid ja surusid oma avariikäevõrusid tugevasti vastu rongi katust. Mägi tuli muudkui lähemale, kuni kõrgus nende kohal nagu tohutu laine, mis veereb mustavale merele.
Silmi kissitades vaatas Aya, kuidas punased hoiatustuled ükshaaval kadusid, tunnelisuu neelas alla need kõik ja ka rongi esimese poole.
Siis neelas pimedus õhu tohutu vappumise saatel alla ka nemad. Rongi