rääkima.
„Kuus perekonda on igatsenud seitsmeks saada nüüdseks juba peaaegu terve sajandi. Ma olin kaheksateist, eks ole. Aastal 1942. Viimane kord, kui nõukogu üritas trooni vallutada. Nad ei tahtnud siduda mind lõimega, kuhu ma oleksin loogiliselt kuulunud, ja seepärast kasvasin ma salaja Ameerikas – see polnud esimene kord ega jää ka viimaseks. Siis toodi mind tagasi, harjutati kohaliku kultuuriga ja pandi kolmandale pojale mehele, kui ma täisealiseks sain. Hiljem ta vanemad vennad surid – vastavalt õnnetus jahil ja palavik. Maaomanike nõukogu – laandsknee – vandus tulist kurja ning ähvardas abielu ebaseaduslikuks kuulutada, aga siis hakkasid need kuus üksteisel soolikaid välja laskma ning sellega kõik vähemalt ühe põlvkonna jaoks ka lõppes.”
Lambivalgus võbeles ja Miriam tundis, kuidas üks jäine mõte ta sisikonda pigistas. „Te räägite Klannist?” küsis ta. „Te olete ilmarändur?”
„Olin.” Hämaras valguses paistsid Angelini silmad tumedate lohkudena. „Rasedus muudab sind, eks ole. Ja ma ei usu, et ma ellu jääksin, kui ma seda täna prooviksin. Mu vanad luud pole enam need, mis nad olid. Ja ma usun, et ka teine maailm on muutunud. Aga aitab minust.” Krimpsus naeruvirvendus. „Ma tunnen su vanaema. Ta neab sind, nagu sa tead. Noh, ta neab ka sinuga seoses, mis teeb sama välja – see tähendab, et ta mõtleb sinu peale. Ta on samuti jäärapäine.”
„Ma ei saa temaga eriti hästi läbi,” ütles Helge pingsalt. Paruness Hildegarde oli teda isehakanuks pidades saatnud agente teda tapma või häbistama; sunnitud tunnistama, et tal polnud õigus, oli ta taandunud pahurasse mossitamisse, katkestades seda vaid oma põlguse väljendamiseks. Milline armastav perekond – me ei ole.
„Ta ütles seda mulle ise ka,” lausus kuninganna-ema üleolevalt. Ta silmad kumasid Helgele otsa vaadates. „Ma tahtsin sind oma silmaga näha, enne kui otsustan,” ütles ta.
„Otsustate?” Miriam kuulis, kuidas ta toon ebameeldivalt tõusis, kuigi kõik, mida ta Helgena oli õppinud, kinnitas, et kuningliku isiku läheduses tohtis ta välja näidata ainult maitsekat aukartust. „Mida? Just äsja ähvardas mind teie lapselaps…”
„Ära selle pärast muretse.” Angelini suust kõlas see peaaegu lõbusalt. „Egoniga tegelen ma hiljem. Sa võid nüüd lahkuda. Viisakusavaldusi pole vaja. Thurman, juhata daam välja…”
„Mis siis ikkagi on?” uuris Miriam kaeblikult.
„Hiljem,” ütles kuninganna-ema, kui üks ihukaitsjatest – Thurman – Helget ukse poole suunas. „Omadus on retsessiivne,” lisas ta veidi valjemini. „See tähendab…”
„Ma tean, mida see tähendab,” vastas Miriam teravalt.
„Me veel räägime. Mine nüüd.” Kuninganna-ema vaatas kõrvale, andes selgelt mõista, et jutt on lõppenud. Uks sulgus Helge järel ja noorem naine leidis end tantsupõranda äärest, kus paarid ringlesid ümber üksteise mingi keerulise mustri kohaselt, mis ei allunud seletustele. Miriam – sel hetkel tundis ta end läbinisti Miriamina; tema teisest minast Helgest, kes võinuks mingi seltskondliku kaitsekihiga aidata ees haigutavat kuristikku ületada, polnud alles jäänud isegi mitte kaja – hingas katkendlikult sisse. Ta tundis, et lämbub mitmekihilistesse riugastesse, kõigisse neisse seltskondlikesse nõuetesse, mis kaasnesid aadlidaami eluga – nüüd tuli tal aga toime tulla ka kuningliku perekonna ähvarduste, mõistujuttude ja vihjetega? Tal oli korraga palav ja külm ja kõht valutas.
Omadus on retsessiivne. Kuningas on selle kandja. Mis tähendas, et igal ta pojal oli üks võimalus neljast samuti kandjaks osutuda. Oled sa mõelnud abiellumisele? Ilmselt mitte õige nurga alt, sest sa oled olnud liiga edukas, liiga kiiresti. Kas polnud prints Egon – kuldne nooruk ebamäärase pilguga, milles oli midagi inetut – juba mitte kihlatud mingi võõramaise printsessiga? Kasvanud salaja. Kas tema võis olla kandja? Ma tunnen su vanaema.
„Emand Helge!” See oli Kara kahe teenijanna saatel, kes näis pahasena ja samas ka kergendust tundvat. „Kus te olite? Me olime nii mures!”
„Hoia seda,” ütles Miriam ja surus talle pihku tühja klaasi. Tormas siis nii kiiresti välja, kui suutis, et leida põõsas, mille taga oksendada.
„Mis sa arvad, kas see vana hani on liiga palju joonud?”
„Kuss nüüd! Ta kuuleb sind!”
„Oh, ära muretse. Ta mõistab ainult ühte sõna kümnest. Ma arvan, et sinna pole midagi parata. Ta kasvas üles haldjamaal, kandis pükse ja lõikas surnud mehi lõhki, et saada aru, kuidas nad toimivad. Ei jäänud lihtsalt aega, et teda ka rääkima õpetada.”
„Mis, sa mõtled…” (šokeeritud itsitamine) „Vanaeidega?”
„Ei, nii lolliks ma teda ei pea. Aga tal on seda tüüpi iseloom, et ta mõtleb järele. Temaga sa ei taha valele poolele sattuda, eks ole.
Oota, sealt ta tuleb…” (inglise keeles) „…kas sooviksite veel klaasikese, emand?”
(Klõps.)
„Fui, seal ta jälle läheb, kargleb mingi pikajuukselise kehkenpüksi poole. Vaata, kuidas see tõmbleb – nagu oleks tuhkru alla neelanud.”
„Kiheleb kiimast vana hane järele.”
„Kuss! On see sul kolmas klaas?”
„Kes neid loeb, emand? Kuule, võta see endale. Oh, näe, seal!
Ära nii ilmselgelt jõllita. See pruunide juustega mees seal, ja siis see, hmm, kas ta pole eriline?”
„Ta…”
(Klõps.)
„Mitte et mu emand oleks loll, aga ta on veider. Nõiamoori moodi veider, nagu kõik Kuue hulgast, aga veel rohkem kui teised, kui sa mõistad. Kannab pikki pükse ja räägib kogu aeg ingleesi, välja arvatud siis, kui ta püüab õppida. Aga see ei tule tal üldse välja! Vaata ta kehahoiakut. Keelepeksjad lobisevad, et ta võrgutas sieur Rolandi, aga kui temasugune suudaks midagi ära võrgutada, siis olen ma suveinglite kuninganna. Mis sa ütled, Nicky? Kuiv sinisukk või…”
„Ära alahinda teda, ta pole loll, isegi kui ta asjadest eriti aru ei saa.
Ta ei näe ehk sisaliku moodi välja, aga ta pärineb vanast ussisoost.
Sieur Roland on surnud, nagu mulle on räägitud, kas pole? Imes mehe tühjaks ja viskas kondid minema, just nagu ämblik.”
„Nicky! See on vastik!”
„Mitte nii vastik kui see, mida too vinniline poisu sinult magamistoas tahtis, kui emandat kodus polnud.”
„Ära sa mõtlegi minust selliseid asju rääkida…”
„Siis ära nimeta mind vastikuks, preilike.”
(Ohe.) „Ma ei nimeta sind vastikuks.”
„Siis on ju hästi, et ma sind hooraks ei nimetanud, kas pole? Inimesed võiksid valesti aru saada.”
„Näe, võta veel – joo siis, kui ta ei vaata. Kes see pikakoivaline veidrik üldse on?”
„See või? Üks neist õukonna armuleivasööjatest. Küllap tal on kuninga magamistoas mingi ülesanne. Püksilapikinnitaja või midagi niisugust.”
„Sa ei tea, jah? Häh, ta ei tea!”
„Lollus, see on sieur Villem du Praha, abielus emand Jainiga Coursist, ja ta kuulub kuninga jahiseltskonda. Ja vaata, mis nägu on meie preili Kara tema läheduses.”
„Kara? Ta on…”
„Pane tähele, kui ta satub temast vähem kui kuue jala kaugusele, peab ta oma põlved korsetinööriga kokku siduma, et need laiali ei vajuks. Loll väike lita, ei saa aru, mis pilguga mees oma naist vaatab.”
„Emand Kara ei ole selline, kes kaotusseisus loobuks. Aga mida auväärne vana hani seal teeb? Mis asja on tal selle mehega?”
„Kes … seda teab, vabandage mu loewsprache’t,