Tulundusühing Klann. Vürstkaupmehed. Kolmas raamat. Charles Stross

on mõte. Oota siin.”

      (Klõps.)

      „Noh? Mis lugu seal oli?”

      „Anna mulle see sealt.”

      „Pidi olema pikk lugu, kui su kurgu nii kuivaks võttis.”

      „Pikk? Sa pole veel algustki kuulnud…”

      „Kas ta püüab Karale armukest ära rääkida?”

      „Kas ta – häh! Isegi nõiamoorist vana hani pole nii loll – mida inimesed ütleksid, kui ta õuedaam rasedaks jääks? Ma kahetsen, et ma üldse küsisin. Ma arvasin, et see on midagi sellist. Ja mida ma lubama pidin!”

      „Lubama?”

      „Jah, ma ütlesin, et küsin sinult, kas sa kohtuksid Osweltiga – see on see kõhukesega – poole tunni pärast telgi taga, et teha üks kesköine jalutuskäik.”

      „Libu!”

      „Pea nüüd, pea – vali ikka väljendusi! Mäletad, ma ütlesin, et sa ei ole hoor? Ma ei lubanud, et sa lähed, ma lubasin küsida.”

      „Sa siis…”

      „Nii et kui sa tahad…”

      „Aga tema kõrgus? Mida sa teada said?”

      „Noh, ongi hea, et ma küsisin, sest mul on tunne, et meid hakatakse tulevastel kuudel sagedasti siia ja tagasi vedama – kui ma majapidamisest üldse midagi tean.”

      „Tõsi? Miks? Mida vana hani temast tahtis?”

      „Ta pole kuninga magamistoast vaid printsi omast. Ja sa tead, mida see tähendab.”

      „Oh!”

      „Jah.”

      „On libu!”

      „Läbinisti liiderdaja.”

      „Enne kui kuu mööda saab, hakkame öö jooksul kolm korda siin käima.”

      „Kahtlemata.”

      „Hmm. Nii et mida sa isand Osweltile minu kohta veel ütlesid… ?”

      (Klõps.)

PROTOKOLLI LÕPP