kui nii, siis on see üks kuradima veider moodus selle korraldamiseks. Mu otsene ülemus kas ei teadnud sellest või ei öelnud mulle. Mis toimub?”
„Ta ei saanud luba nende materjalidega tutvumiseks,” ütles ametnik ning lahkus, rohkem midagi lisamata.
„Mis see on?” uuris Frank, kes näis olevat segaduses. „Tähendab, mis koht see on?”
Tuled hämardusid.
„Palun teie tähelepanu.” Hääl kostis ruumi seintele paigutatud kõlaritest ja oli kergelt nohisev, nagu oleks rääkija mikrofonile liiga lähedale kummardunud. „Järgnev videolõik on salvestatud eile turvakaameraga ühes New Yorgi osariigi vanglas.”
Teraline hall-valge video täitis auditooriumi ees paikneva ekraani. See oli salvestatud laenurka peidetud kaameraga, mille kalasilm vaatas alla umbes kuus korda kümne jala suurusse kongi. Mike kummardus ettepoole. Ta peaaegu tundis desinfektsioonivahendi lõhna. See polnud tavaline joodikute kong. See oli üksikkong: tuhaplokkidest seinad üle krohvitud, ilma akendeta, mööbliks põranda külge kruvitud koiku, metallist tualett ja kraanikauss seina külge kruvitud ning rohkem seal eriti polnudki. Üks asukas, kõrge julgeolek. Ja see on piisavalt tähtis, et mind voodist välja ajada ning kuuesaja miili kaugusele lennutada? imestas ta.
Kongis oli mees. Ta kandis tumedaid peene triibuga pükse ja triiksärki, kuid lipsu ja pintsakut polnud; ta nägi välja nagu mürgeldamise eest kongi toimetatud börsimaakler või Wall Streeti advokaat, juuksed sassis, ilme metsik. Ta vaatas pidevalt ukse poole.
„See mees arreteeriti eile kell kaks viisteist, kui ta astus Bostoni rongist välja mõningaid üsna huvitavaid esemeid sisaldava kohvriga. Agentidel Flemingil ja Garfinkle’il on kindlasti hea meel kuulda, et arreteerimiseni viis teave, mille nad edastasid pärast allikas Rohevarruka esialgset küsitlemist. Mister Morganile, keda te siin näete, esitati süüdistus viie kilogrammi üheksakümne viie protsendise kokaiinisisaldusega vesinikkloriidi omamises, mis mõneti seletab tema närvilisust. Kohvris oli veel, hmm, esemeid. Nendest hiljem. Esialgu öelgem vaid, et kuigi ükski neist pole salakaup, on need siiski veel murettegevamad kui kokaiin.”
Mike keskendus ekraanile. Meest kongis häiris miski päris ilmselgelt, aga mis see võis olla? Üksikkongis. Teades, et ta on valve all. Veidi aja pärast tõusis mees püsti ja hakkas edasi-tagasi kõndima, uksest kongi kaugema otsani. Vahel peatus ta poolel teel, nagu püüaks midagi meenutada.
„Meie huviobjektil pole varem politseiga tegemist olnud – pole süüdimõistmisi, sõrmejälgi ega midagi muud, mis võiks talle meie tähelepanu tõmmata. Ta pole isegi valijate nimekirjas. Tal on juhiluba ja krediitkaardid ning see on nüüd huvitav koht – põhjalikum uurimine näitab, et nimi kuulub lapsele, kes suri kolmekümne ühe aasta eest üheteistkümne kuu vanusena. Näib, et tegemist on väga õnnestunud identiteedivargusega, mis on andnud talle vähemalt kümne aasta pikkuse eluloo. See James Morgan, vastupidiselt sellele, kes on maetud Buffalo lähistel perekonna hauaplatsile, käis Minnesotas kolledžis ja lõpetas selle äri ja majanduse alal keskmiste hinnetega, kolis seejärel New Yorki ning leidis töökoha väikeses impordi-ekspordi firmas Livingstone & Marks, kus ta on töötanud üheksa aastat ja kuus kuud. Nagu teatavad meie sõbrad maksuametist, oli ta katseaja aastapalk kolmkümmend üheksa tuhat kuussada viis dollarit aastas, igal aastal on ta kolm päeva haige, kuid tööleasumisest saadik pole ta palk tõusnud, ka pole ta võtnud päevagi puhkust.”
Mees ekraanil näis jõudvat mingi otsuseni. Ta lõpetas kõndimise, kääris varruka üles ja pistis vasaku randme kraanikausi kohale kuuma vee alla. Näis, et ta hõõrub midagi – võib-olla sidet või plaastrit.
„James Morgan elab korteris, mida ta üürib sajaprotsendiliselt Livingstone & Marksile kuuluvalt kinnisvarafirmalt,” jätkas nähtamatu kommentaator kuivalt. „Ta maksab üüri kuussada kolmkümmend dollarit kuus ja – nagu te arvata võite – pole üür üheksa aasta jooksul kasvanud. Ning see pole ainus asi, mis tal puudub. Ta pole registreeritud liige üheski võimlas, terviseklubis, kohtinguklubis ega kirikus, ka puudub tal haiguskindlustus. Tal pole autot, lemmiklooma ega telerit, ta ei telli ühtegi ajalehte ega ajakirja. Ta kasutab oma krediitkaarti, et kohalikus Safeway poes kaks korda nädalas sisseoste teha ja siin on ta eksinud – tal on kliendikaart, millega soodustusi saada. Selgub, et ta ei osta mitte kunagi tualettpaberit ega lambipirne. Ent ta ostab DVD-sid uute filmidega, mis on ehk pisut veider, kui arvestada, et tal pole DVD-mängijat, telerit ega arvutit. Kord kuus, iga kuu, regulaarselt nagu kellavärk sõidab ta kaheks päevaks osariigist välja, kasutades Delta Airlinesi Dallas-Fort Worthi lendu. Ära olles peatub ta Hiltonis ja teeb kõrvalepõike, et osta Glock 2 °C, neli varusalve ja neli kahesajast karpi padrunitega – kuid ta ei too neid kunagi koju. Selles osas tal veab, sest tal puudub New Yorgi osariigis kehtiv relvaluba.”
Ekraanil koorus Morgani randmelt midagi maha. Ta hõõrus seda veel, keeras siis kraani kinni, tõstis käe ja uuris plaastri varjus olnut.
„Raamatupidamist uurides selgub, et mister Morgan on sel moel hankinud üle kuuekümne püstoli ja kulutanud neile mõneti rohkem raha kui üüri maksmiseks. Seda siis lisaks oma muudele kohustustele, mille hulka näib kuuluvat farmatseutilise kvaliteediga narkootikumi salakaubavedu tööstuslikes kogustes. Nüüd läheb huvitavaks. Jälgige ekraani.”
Mike pilgutas silmi. Ühel hetkel seisis Morgan kraanikausi ees ja uuris oma randme sisekülge. Järgmisel hetkel polnud teda enam kusagil näha. Kong oli tühi.
Auditooriumi teises servas hakkas maamõõtja Frank hädaldama. „Mis see siis on? Ma ei näe, et see kuidagi mind puudutaks. Noh, teil on valvur, kes saab kaifi maakonna vangla turvalindiga lollitamisest…”
Tuled süttisid ja uks avanes. „Ei.” Uksel seisev mees oli kõhetu kehaehitusega. Veidi üle neljakümne, hõrenevad pruunid juuksed olid lühikeseks lõigatud. Ta naeratas sisse astudes kergelt ja jäi seisma ekraani ette. Tema ongi, taipas Mike huviga. See kuiva huumorimeelega kommentaator. „See polnud mingi töödeldud lint, vaid salvestus sellest, mida kaamera näitas. Ja ma kinnitan, et kui need andmekandjad olid siia jõudnud, ei jännanud nendega enam keegi.”
Mike limpsas huuli. „Mis klapib kokku sellega, mida Rohevarrukas rääkis, kas pole nii?” kuulis ta end nagu kusagil eemal küsimas.
„Klapib tõepoolest.” Mees auditooriumi ees näis rahul olevat. „Ja seepärast te oletegi siin. Teie kõik olete mingil moel selle asjaga seotud.” Ta noogutas Mike’ile. „Mõned rohkem kui teised – kui poleks olnud teie kiiret mõtlemist ja kui Bostoni erioperatsioonide osakond poleks sündmuste käiku niiviisi eskaleerinud, siis oleks meil kulunud veel mõni päev, enne kui me oleksime mõistnud, kui väärtusliku teabe otsas te istute.”
„Rohevarrukas?” küsis Pete kahtlevalt kulmu kergitades. „Sa mõtled seda hullu?”
Mike raputas pead. Allikas koodnimega Rohevarrukas, kes ise nimetas end Matthiaseks, andis hulgimüügiringe välja nii kergelt, nagu oleks tegemist nurgapealsete kräkimüüjatega, ülejäänud aja aga ajas mingit udu varjatud salanõudest ja teistest maailmadest…
„Jah, ja ma kardan, et ta ei ole hull. Lubage, ma tutvustan ennast. Ma olen kolonelleitnant Eric Smith õhujõududest, saadetud NSA/ CSS-i käsutusse, ebaharilike programmide osakonda. Ma allun tehnikadirektori asetäitjale. Alates ajast tund aega tagasi, olete te kõik vabastatud oma tavalistest ülesannetest ja komandeeritud uue särava komitee alluvusse, millel puudub küll veel nimi, kuid mis kannab ette otse Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu direktorile – seni paika määramata isiku kaudu, kellest saab minu otsene ülemus. Et meie tööst üldse midagi kasu oleks, tuleb meil murda läbi ametkondlikest barjääridest. Üks põhjustest, miks te siin olete, on see, et te olete läbinud põhjaliku kontrolli juba oma igapäevase töö tõttu. Õigupoolest olete kõik, ühe erandiga, riigiteenistujad rahvusliku julgeoleku või kuritegevuse tõrjumise valdkonnast. Teie ülemustele on kirjad juba välja saadetud ja igaüks teist saab pärast seda tutvustavat istungit, homseid koosolekuid ja suunavaid loenguid tagasi koju Massachusettsi või New Yorki minnes kaasa sellekohase kirjaliku konfirmatsiooni.” Smith nõjatus vastu seina. „Kas on küsimusi?”
Energiamajanduse mees Bob tõstis pilgu. „Mida