olen Teie Majesteedi teenistuses, nagu alati,” pomises peaminister. Ta tõusis aeglaselt püsti. Eriolukordade minister tõusis samuti, Farnsworth liikus aga sujuvalt paigast, et kindlustada kuningale ladus tagasitee tema riietusruumi.
Samal õhtul, pärast parlamendi istungjärgu avamist ja kuninglikku rongkäiku Brunswicki paleest parlamendihoonesse Manhattani saare kaugemas otsas, tõmbas Farnsworth paksu mantli selga ja lipsas palee tagauksest välja, et ühes Gloriana tänava kandis asuvas kõrtsis vana tuttavaga kokku saada.
Puutahveldisega seinad ja pruun, peitsitud katus osutasid Arendi Pesa hollandi päritolule; kõrtsi fassaadiaknad vaatasid linnamüüri ääres seisvatele kõrgetele hoonetele – kaheksateistkümnendal sajandil oli bastion kaitsnud New Yorki sisemaalt tulevate rünnakute eest. Päeva ajal oli see lemmikpaigaks paljudele börsimaakleritele ja jõukamatele ettevõtjatele, kelle kontorid asusid uutes büroohoonetes valitsusele kuuluva kvartali taga, kuid õhtuti oli Pesa üsna tühi. Farnsworth lipsas läbi baari ja jäi seisma tagumise kabiini kõrvale, krae külma meretuule pärast ikka veel üleval ja kübar kõrvadeni pähe tõmmatud.
„Te ei peta niiviisi kedagi,” ütles tuttav hääl. „Te näete välja nii, nagu tahaksite end peita, ning jääte sellisena meelde, kui politsei peaks tulema küsimusi esitama. Ja mis kell on – teie meelest?”
Farnsworth raputas ennast. „Kahju küll, kuid mu taskuauster on rikkis,” ütles ta robotliku tooniga.
„Sel juhul tuleb teil mulle öelda, mida see näitab?”
Ta tõmbas kella taskust ja klõpsas kaane lahti. „Kümne pärast üheksa.”
„Väga hea.” Ohates ja riietesahina saatel astus mees kõrvale, et teda kabiini lasta. Farnsworth istus tänulikult lauda.
„Ma võtsin endale vabaduse teile juba kruus ära tellida.” Mees oli töntsakas ja pisut kulunud välimusega, Farnsworth tundis teda lihtsalt kui Jacki. Farnsworth oli surunud maha soovi temast midagi enamat teada saada. Jack kandis tumedat ülikonda, mille küünarnukid läikisid, ta punane siidlips oli küll puhas, kuid vajas selgesti triikimist. Tema kõrval istus veel üks, Farnsworthile tundmatu mees: pikliku näoga mees varases keskeas, tiisikusest kahvatu ja sellise ilmega, nagu oleks talle osaks saanud rohkem solvanguid kui ühele elueale kohane. Farnsworth võttis kübara peast ja salli kaelast ning riputas need kabiini ülemises servas oleva konksu otsa.
„Kas teil on midagi ette kanda?”
„Kelle kõrvadele?” Farnsworth võttis kruusi. Täis kruus seisis ka pikanäolise ees; tundus, et tegemist on korraliku porteri häbematu raiskamisega. „Ma ei taha sellega kedagi solvata.”
„See on, hmm, Rudolf,” ütles Jack. „Ta on peakontorist. Te mäletate, me oleme sellest varem rääkinud.”
„Ah, jah.” Farnsworth nihutas end närviliselt istmel. Peakontor tegeles paljude pattudega, millest suurem osa oli Kodumaa Julgeoleku Büroo silmis väärt surmanuhtlust. Selle ettevõtmised olid palju riigivastasemad kui ühelgi hullunud pilguga, pomme loopival demokraadil või kahtlasel litsenseerimata kirjastajal, kes levitas valesid ja laimu tema kuningliku kõrguse vaimustusest kitsastes pükstes ratsaväelaste vastu… kuid paroolide vahetamine oli läinud ladusalt. Jack polnud kasutanud hoiatavat sõnastust. Mis tähendas, et kõik oli ametlik.
„Ei midagi uut. Tema Majesteet püüab säilitada rahulikku nägu, aga on mandri despootia pärast üsna närviline. Nad panid seal korpuskulaarrelva plahvatama mitu kuud varem, kui meie spioonide ettekanded seda võimalikuks pidasid. Sir Roderick tolmutab toolide ja laudade all hiireauke otsida, nagu sõltuks sellest ta pea – mis võib ka tõsi olla, kui Douglass tahab vastutuse tema kaela ajada. Kestab tavaline kriis selle ümber, kellel on eesõigus pääseda kuninglikku magamistuppa, ja leedi Frazier kahtleb, kas ei peaks mitte looma ametikohta… oh, see ei paku tõenäoliselt huvi? Igatahes, Douglass on samuti närviline. Ta näib tavalisest süngemana ja pomises midagi kartusest, et sõda teeb viletsusest vooruse, ning me peaksime tagama, et prantslased peaksid loobuma oma uute relvade – ta nimetab neid korpusteks – kasutamisest hirmust mõlemapoolse täieliku hävingu ees.” Samal ajal pistis Farnsworth käe põue ja tõmbas kuue sisetaskust väikese ümbriku. Ta libistas selle üle laua. „Nagu tavaliselt.”
Jack ulatas selle võõrale. Ümbrik kadus silmapilkselt ja kohe tundis Farnsworth koormat õlgadelt kadumas. Ta ohkas ja jõi ühe hooga pool kannutäit. Jack naeris pilkavalt. „Fredericki laagris me nimetasime seda mängu silmuse üleandmiseks.”
Rudolfiks nimetatud võõras pilgutas ilmetu näoga oma punetavaid silmi.
„Me vajame täpsemat majandusalast informatsiooni,” ütles ta ootamatult haritud inimese kõnepruugis. „Riigikassa näitarvud V1 ja V2, igasugune informatsioon, mida teil õnnestuks hankida Kuninglikus Rahapajas kasutatavate kullalisandite ja konfiskeeritud kulla kohta, riigivõla suhe sisemajanduse kogutoodangusse, sõjalaenuobligatsioonide järgmise väljalaske planeeritud tagasimaksetingimused ja kõik, mida te võiksite avastada uue riigieelarve kohta.”
Farnsworth nõjatus seljatoele. „See on rahandusministeeriumi rida,” ütles ta aeglaselt. „Ma ei tööta seal ega tea sellest midagi. Ei tunne ka kedagi, kes teaks.”
Rudolf noogutas. „Me mõistame. Ja me ei oota imesid. Me tahtsime vaid, et te teaksite, mida me vajame. Douglass pole palees just haruldane külaline, ja kui ta peaks eksikombel jätma oma portfelli mõneks minutiks valveta, hmm.” Rudolfi näole ilmus naeratuse vari. „Kas te olete selliseid asju enne näinud?” Ta libistas üle laua tikutoosist pisut suurema karbikese.
Farnsworth põrnitses seda. „Mis see on?”
„See on fotoaparaat.”
„Ärge nüüd ajage,” Farnsworth kummardus selle kohale, „keegi ei suudaks valmistada nii väikest fotoaparaati! Või suudab? Ja millest see tehtud on – lakitud kartongist?”
„Ei.” Rudolf lükkas seda talle lähemale. „See on tehtud umbes sellisest materjalist nagu foramiin või tsellulaat või fenoplast – isegi läätsed. See on veekindel ja piisavalt väike, et peita näiteks saapakontsa sisse. Sellega saab teha kaheksa pilti, siis te peate selle meile tagasi tooma, et me saaksime kujundiplaadi välja võtta ja alla laa… tähendab, ilmutada. Te sihite näidikuga, nõnda, ja pildistamiseks vajutate sellele nupule, nõnda. Jah, see töötab ka ilma päikesevalguseta, see on niiviisi kohaldatud. Hoidke seda … ei, mitte seda, seda,” ta võttis teise fotoaparaadi ja ulatas Farnsworthile, „endaga kaasas, mingis niisuguses kohas, kus seda poleks kerge märgata, kuid kust te saaksite selle hetkega kätte. Kübarapaela vahel näiteks, kui liigute linnas, või parukas, kui olete Tema Majesteeti teenindamas.”
„Ma…” Farnsworth vaatas tillukest masinavärki, nagu oleks see elus skorpion. „Kas see pärineb konnaõgijatelt?” kuulis ta nagu kusagilt eemalt end küsimas. „Sest kui nii…”
„Ei.” Rudolfi põsed lõid punetama ja esimest korda näitas ta välja mingit emotsiooni. Selleks oli viha. „Me ei ole Bourbonide türannia etturid, isand. Me kõik oleme vabad demokraadid, patriootidest inglased võitlemas esireas kogu maailma haaravas lahingus inimeste õiguste nimel, vabaduse ja võrdõiguslikkuse nimel – ning me vabastame ka Prantsusmaa ja selle dominioonid, kui jõuab kätte aeg ühineda üheks humanistlikuks vennaskonnaks ja idakaar põlema süüdata! Kuid meil on liitlasi, keda te ei tunne ning loodetavasti ei saa niipea tundma, sest muidu võiks see üritust ohustada.” Ta puuris Farnsworthi oma pilguga. „Kas te mõistate?”
Farnsworth noogutas. „Ma… jah.” Ta pistis tillukese aparaadi kiiruga taskusse ja lõpetas siis oma õlle. „Veel üks kruus?” küsis ta Jackilt. „Usaldusväärsuse huvides…”
„Aga muidugi.” Jack tõusis püsti. „Ma lähen toon baarist.”
„Ja mina pean peldikusse kiirustama,” ütles Rudolf ning noogutas Farnsworthile sõbralikult. „Ma usun, et rohkem me ei kohtu. Pidage meeles – kaheksa, ja siis Jacki juurde. Ta annab teile asenduse. Head õhtut.” Ta võttis oma kübara ja lipsas välja, jättes Farnsworthi üksi istuma – üksildase ja ehmununa, kuni naasis Jack