ta põiele mõjub. Ta nööpis palitu kinni ja astus raskel sammul tagauksest välja ning õlakõrgustesse virnadesse laotud puuvaatide vahelt läbi, pidi siis aga summutama ragisevat köha. Miski oli ta rinnus jälle liikuma hakanud, andes aimu sellest, mida saatus oli tema jaoks varunud. „Seda rohkem põhjust pigem varem kui hiljem asjaga ühele poole saada, poja,” pomises ta endale, keeras värava lukust lahti ja lipsas tõrksalt põiktänavale telliskiviseinte vahel.
Põiktänav oli prahti täis, selle äärde jäid lagunenud kuurid, majade tellismüürid moodustasid selle ja peatänava vahele ühtse seina. Rudolf möödus ettevaatlikult roostes tuletõrjeredelist ning toetus siis puust uksele lekkivast äravoolutorust tekkinud rõske limalaigu kõrval. Uks läks vaikselt lahti. Ta puges sisse, sulges siis ukse ja lükkas riivi ette. Oli pime, ainult ühest keldriaknast paistis ähmast valgust. Nüüd kiiremaid liigutusi tehes läks Rudolf järgmise ukseni ja koputas kolm korda. Sekund hiljem läks uks lahti. „Ah, see oled sina.”
„Mina jah,” nõustus Rudolf. Pahura näoga mees näis rahule jäävat ja pani püstoli ära. „Mantel,” nähvas Rudolf ja puges oma pealisrõivast välja. „Kübar.” Uus varustus oli palju parema lõikega kui see, mille ta maha võttis, sobis tagasihoidlikumale ooperikülastajale – ministeeriumi ametnikule näiteks, või siis juriidilisele nõustajale – ning selle selga tõmmanud, sundis „Rudolf” end selga sirgeks ajama, lisas sammule vetruvust ja silmadele sära.
„Ma arvan, et mul on aeg minna. Pärast näeme.”
Ta lahkus trepi ja hämara esiku kaudu, aga nüüd valgustas ta samme elektriline öövalgustus. Lõpuks väljus „Rudolf” lukustamata esiuksest. Mantel ja kübar, millega ta oli saabunud, kaovad ahju, mis soojendab päeval advokaadibürood. Mõne minuti pärast ei ühenda teda kuninglikku majapidamisse kuuluva mehega enam miski peale põgusate kuulujuttude ahela – mitte et see peataks Kodumaa Julgeoleku Büroo hagijaid, kuid iga katkenud lüli tegi ahela taastamise raskemaks.
Peatänav maja ees oli sisisevatest gaasilaternatest heledalt valgustatud, taksod mürisesid edasi-tagasi, katlad pahisemas, kui juhid endale kohvikute ja moekate restoranide eest kõnniteelt kliente püüdsid. Veidi kaugemal valgusid inimesed välja varieteest, meeste ja naiste salgakesed naljatasid rämedalt või laulsid mälu järgi kuuldud laulukesi – vahelduva eduga, sest salmid olid vallatud ja toredad, meelelahutus ise polnud aga peenema, hillitsetud maitse jaoks. Peade kohal vilkusid neoontuled nagu uue sajandi lubadus, eredad kaubanduslikud meelitused ja värske uudiste lint jooksmas ümber teatri varikatuse.
„Rudolf” astus sõiduteele, põikas takso eest kõrvale ja läks üle tee teisele poole. Õhulaeva mootorite kõmin pea kohal kajas vastu tänava kivisillutiselt, tuletades meelde, et mõne miili kaugusel asub kuninglik isik. „Rudolf” sundis end keskenduma, kõndis sihikindlalt mööda kõnniteed, vältides lõbutsejaid ja üksikuid hulkureid. Armsad sõbrad, mõtles ta, rahvahulga näod. Ta vaatas ringi, ärev hirm korraks mööda selgroogu jooksmas. Ma loodan, et me jõuame õigel ajal.
Ulatades penni punapõsksele poisile, kes hõikas homse hommikulehe olulisemaid uudiseid, võttis „Rudolf” The Timesi eksemplari ja lasi kõndides pilgul üle pealkirjade libiseda. „Nader taastab oma võimu Afganistanis”. Maailma sellest nurgast ei tule iial midagi head, mõtles ta, eriti veel šahh Nadiri janust musta kulla järele, mida ta võiks siis Jaski naftaterminalist kuninga laevastikule müüa. „Breasilis vahistati sabotöörid”. Paratamatu kild suuremast pildist. „Kroonprints James külastab Santa Cruzi” kõlas nagu riikliku tähtsusega visiit, mitte aga meeleheitlik lootus, et Vaikse ookeani soojus leevendaks lapse vaevusi. „Rudolf” pööras ümber nurga kitsamasse tänavasse. „Preisimaa suursaadik halvustab hooaja avaballil Prantsusmaa saadikut” – see ei kõlanud just väga aruka teona, eks ole? Liikus anekdoot, et kui Prantsusmaa diplomaat ütles: „Konn,” krooksusid kõik Saksamaad kooris. „Murdocki kohtuasi: Malcolm eitab oma seotust”. Kõige paremad advokaadid vaidlesid tasuta selle suure laimusüüdistuse üle – kõhetu mehe näole ilmus põgus naeratus, kui ta lambivalgel silmi kissitades esimest lõiku luges. Siis keeras ta ajalehe kokku, peitis midagi selle külgede vahele ja pistis kaenla alla, kiirustades Uue tänava ristmiku poole. Siin liikus rohkem inimesi, ja kui ta teisel pool tänavat kõnniteele astus, jooksis üks mees talle lausa otsa.
„Vabandust, isand, ega te haiget ei saanud?” küsis mees mantlit pühkides eemale astudes. „Te pillasite oma ajalehe.” Ta kummardas ja ulatas kokkukeeratud lehe „Rudolfile”.
„Kui te oleksite ette vaadanud, poleks seda juhtunud,” mühatas „Rudolf”, surus ajalehe kaenla alla ja kiirustas sihikindlalt edasi. Alles siis, kui ta oli möödunud Romanovi poe hirmkallist klaasplaadist vaateaknast, aeglustas ta sammu, köhatas paar korda tasurätikusse ja veendus kõõritades, et ta vasakusse kätte surutud ajaleht oli The Clarion.
„Kuninganna Nõunik Eitab Kõike, Ähvardab Laimu Eest Kohtusse Anda!” hüüdis pealkiri esilehel. „Rudolf” muigas endamisi. Seda ta peakski tegema, mõtles ta, seda ta peakski. Kui juba Farnsworth ütles, et neil kuuldustel pole mingit alust – mitte et ta lojaalsus oleks olnud väljaspool kahtlust, sest mitte keegi polnud väljaspool kahtlust, kuid tema vastumeelsus Tema Majesteedi kuninganna vastu oli nii suur, et kui neil kuulujuttudel oleks olnud vähimgi tõepõhi, siis oleksid tema poolt Jacki kaudu saadetud ettekanded neid kinnitanud. „Rudolf” hingas aeglaselt ja sügavalt sisse, püüdes kopse mitte ärritada, ja sundis end lõdvestuma, vana mehe ebakindla sammuga edasi astuma. Iga mööduv sekund tähendas nüüd, et süütõendina mõjuv kiri kaugenes allikast ja lähenes luurerakukesele, kus seda analüüsitakse, enne kui Kongressi järeldustest teavitada.
„Rudolf” peatus minutiks Leiva tänava nurgal trammipeatuse juures, siis viipas endale takso. „Hogarthi villade juurde,” ütles ta napilt. „Ülemisele Stepfordi tänavale.”
„Muidugi, ja eks selleks ole ka sobiv õhtu, isand.” Peeglist oli näha, kuidas taksojuht silindrisse auru lastes laialt irvitab, siis lisas auto kõnniteeservast kaugemale sõites kiirust. Reisija noogutas mõtlikult, kuid ei püüdnudki vastata.
Hogarthi villadeks nimetati raudaia taga asuvaid, värviliste laternatega kaunistatud, laia fassaadiga maju. Need võtsid enda alla pool kvartalit, kummalgi pool neist olid suletud luukidega kauplused, mis magasid, kui villade asukad töötasid (ja vastupidi). Üks suuremaid ja tuntumaid litsenseeritud bordelle Manhattani saare lõunaosas oli sel kellaajal kõike muud kui vaikne. „Rudolf” maksis arve, andis taksojuhile helde jootraha, astus sisse avatud välisuksest ja lähenes kahele turskele härrasmehele, kes seisid fuajee teises otsas klaasukse kõrval.
„Mu nimi on Rudolf,” ütles ta. „Madam Bishop ootab mind.”
„Jahah, isand, astuge palun siiapoole.” Lühem kahest, kelle kehaehitus meenutas liinilaeva, nägu aga katsid selgesti äratuntavad rõugearmid, avas talle ukse ja sisenes ka ise. Maas oli punane vaip, heledad elektrilambid särasid vastu ka kullatud raamidega peeglitest. Järgmises toas mängis keegi klaveril mahlakat meremeeste laulu; plikalikud hääled lobisesid ja naersid klientide rämedamate toonide taustal. Päris kindlasti polnud tegemist madalamate klasside ajaviitepaigaga. Uksehoidja juhatas „Rudolfi” koridori mööda edasi ja siis külguksest trepialusesse ruumi, kus tiikpuust põrandalaudadel puudus vaip ning kalli siidi asemel kattis seinu ainult taevasinine värv. Maja nagises ja värises nende ümber, pidutsemise ja muude spordialadega seotud helid kostsid läbi krohvimattide ja kipsi. Nad läksid kitsast keerdtrepist üles ja jõudsid kolme uksega mademele. Uksehoidja koputas ühele neist. „Ma jätan teid nüüd siia,” ütles ta, kui uks avanema hakkas, ning suundus tagasi maja esiküljele.
„Tule sisse, Erasmus.”
See kõlas lõbusalt. Erasmus – enam mitte Rudolf – ajas õlad otsustavalt sirgu ja astus edasi. Enam pole pääsu, ütles ta endale, tajudes uksele ja sellel ootajale lähenedes siiski veidrat uppumistunnet.
„Madam.” All oli suurem osa tüdrukutest paljastanud õlad ja nende kalasabaseelikutel olid ees põlvi paljastav lõhik – rõhutatud karikatuur Nouveau Parisi uusimast moest. Naine ukseavas polnud enam tüdruk ja ta kandis mustast krepist leinariietust. Lõppude lõpuks ta ju leinaski.