ma vastu ei ole.” Toa sisustusse kuulusid mõned paksu polstriga, kohati juba viledaks kulunud toolid, ilmselt allkorruse ülejääk; voodi nurgas oli maja põhitegevuse jaoks selgesti liiga kitsas ja veel oli seal kirjutuslaud. Aken avanes tillukesse sisehoovi, vaevalt kahe meetri kaugusel oli järgmise maja sein.
Erasmus ootas, kuni perenaine laualt võetud karahvinist kaks klaasi hoolikalt täis valas; laual põles käepärases kohas ka küünal, mille abil saanuks vabaneda laegastes leiduvast, kui keegi oleks tulnud neid häirima. Ühe klaasi Erasmusele ulatanud, võttis naine istet. „Kuidas läks?” küsis ta pingsalt.
Erasmus võttis ettevaatliku lonksu. „Ma andsin üle. Ja võtsin vastu. Mul pole põhjust arvata, et mind jälitati, küll aga piisavalt põhjust uskuda, et seda ei tehtud.”
„Mitte see, rumalukene.” Naine ümises kärsitusest. „Mida paleest kuulda oli?”
„Ah.” Erasmus naeratas. „Paistab, et neid painavad seal peamiselt diplomaatilise tähtsusega asjad.” Naeratus hajus. „Näiteks see, kuidas prantslastel on õnnestunud viimasel ajal nende spioone alt vedada. Välisteenistuses kogub hoogu nõiajaht ja sõjaministeeriumis võidurelvastumine. Suurejooneline ümberpiiramise strateegia on mitte ainult kokku varisenud, vaid näib, et ka tagasilöögi andnud. Tundub, et olukord pole just hea, Margaret.”
„Sõda sobiks nende eesmärkidega.” Naine noogutas endamisi, pilk hajevil. „Tähelepanu kõrvalejuhtimine aitab alati võimulolevaid lurjuseid.” Ta heitis pilgu kõrvaluksele. „Ja see… aparaat? Andsid sa selle meie allikale üle?”
„Andsin, ja näitasin, kuidas seda kasutada. Tema teada on see väga väike kaamera. Ja ta peab selle meile tagasi tooma, et me saaksime filmi ilmutada. Või alla laadida, nagu preili Becksteini esindaja seda nimetab.”
Margaret – leedi Bishop – kortsutas kulmu. „Ma soovin, et saaksin neid sinu muulastest liitlasi usaldada, Erasmus. Ma soovin, et mõistaksin nende motiive.”
„Mis seal mõista on?” Erasmus kehitas õlgu. „Kuule, ma oleksin surnud, kui poleks neid ja nende antud alibit. Nende kuld on ehe ja nende sõnad…” Nüüd oli tema kord kulmu kortsutada. „Ma ei tea nende teiste kohta, aga Miriamit ma usaldan. Preili Beckstein on pisut sinu moodi, emand. Temas on minu meelest vägagi värskendavat siirust, kuigi ta võib vahel olla ka hirmuäratavalt otsekohene. Tema mõtteviisis on veidraid sõlmi – ta näeb kõike kuidagi pisut kummaliselt. Siiski, kui ta kedagi oma kaaslastest ei usalda, on see mitteusaldamise viis minu jaoks paljuütlev. Nad on siin raha pärast, lihtsalt ja selgelt, Margaret. Mitte kellegi motiivid pole puhtamad kui trühvlit otsiva sea omad, on ju nii? Ja need sead on tõesti väga kavalad, sellest ka rikkalik varaait, mille nad meile on avanud. Nad on meie sead, vähemalt senikaua, kui tuleb aeg lihuniku arve maksta. Või nagu preili Beckstein ütleb: kui raha räägib, siis härjasitt kõnnib.”
Naine noogutas. „Rahapada, võimalus raha väärtust alandada, on alati olnud võimuloleva kurjategija parimaks relvaks, Erasmus. Ta võiks meie lipu alla kogunenud kodanluse hetkega ära osta, kui ta vaid taipaks nende tähtsust. Meil on aeg seda mõista ja vastavalt ka toimida.”
„Noh.” Erasmus rüüpas brändit. See oli väärt kraam, vedel tuli, mis soojendas ta vanu konte seestpoolt väljapoole. „Otsustades selle põhjal, mida su „lähedane allikas” mulle rääkis, jääks ta tegutsemisega hiljaks ka siis, kui ta taipaks selle tähtsust. Otsustusvõimetu ei ole piisav sõna tema kirjeldamiseks, hea emand. John Frederick sureks hästivarustatud köögis kahe kokaraamatu vahel nälga. Ta võib paista veenev, kui tema taga on riigi masinavärk, aga kui ta on sunnitud raskeid otsuseid tegema, siis ta kõhkleb ja kahtleb, kuni silmus on juba kokku jooksnud.”
„Noh, see oli tema arvamus,” ütles naine hapukalt. „Kas oli veel midagi, mida me saaksime kasutada?”
„Jah. Vähemalt sel nädalal tähendaks see küll riski meie allika jaoks. See on küll nii suur asi, et lekib välja pigem varem kui hiljem – prantslased lõhkasid korpuskulaarse petardi. Meie laevastik muidugi tukkus – ei usutud, et nad seda uut füüsikat juba nii hästi valdavad. Paistab, et sähvatust nähti Blackpoolist ja kärbseseenepilve Lancasterist.”
„Oh.” Naise silmad läksid pärani. „Ja mõeldes sõdadele ning sõjakuuldustele…”
„Jah, emand. Ma arvan, et midagi on juhtumas, varem või hiljem. Kui mitte muud, siis ainuüksi Pärsia tekitab piisavalt pingeid, ja kiusatus Päikesekuninga õukonnale sõnum saata… Ma ei paneks raha selle peale, et juba sel aastal lahti läheb, aga ma ei näe ka, et ta kannataks kümme aastat ründamata oodata. John Frederick tahab jätta ajalooraamatutesse oma jälje, et nõbud troonijärgluses ta poega liiga kiiresti välja ei vahetaks.”
„Aga hakkame siis plaane tegema, mis?” Naine naeratas. See polnud meeldiv ilme. „Kui leviaatan on otsustanud inimverd juua, siis jääb seda küllaga ka puukide jaoks.”
Erasmus võpatas. „Tõepoolest, emand.”
„Niisiis.” Naine pani klaasi käest. „Nüüd teine asi, millele ma olen mõelnud.” Naeratus kadus. „Ma arvan, on viimane aeg, et sa korraldaksid mulle kohtumise selle preili Becksteiniga, kes sinu sõnul on nii minu moodi. Mul on talle palju küsimusi; ma olen kindel, et kui oleme teineteist paremini mõistma õppinud, oleks meil kaubelda ka muuga, mitte ainult mänguasjadega.”
3
Tontlik tippnõupidamine
Kaksteist nädalat varem:
Mike Fleming oli lõplikult kurnatuna teel koju oma töökohast narkopolitsei kohalikus harus.
Vahel, kui ta oli väga väsinud, kaotas ta lõhnataju. Just nagu oleks see osa tema ajust, mis tegeles lõhnade, haisude ja sellisega, loobunud katsetest maailmast aru saada ning magama jäänud. Mõni teine kord toimis lõhnataju aga eriti tugevasti ning siis võis mingi juhuslik lõhnajälg pinnale tuua suure hulga häirivaid mälestusi. See oli veider, sünesteesiaga sarnanev seisund ning meenutas ebamugaval kombel mõne aasta tagust juhtumit, kui töö viis ta mingisse saastasesse, moskiitodest kubisevasse Florida sohu. Persevestist hipi, keda ta pidi jälgima, oli seisu ära jaganud, ent selle asemel, et haarata Mac-10 järele või uttu kaduda, nagu tavaliselt tehti, oli tal õnnestunud Mike’i joogi sisse LSD-d poetada. Nii et siis oli ta oma hotellitoa tualettruumis veerand tundi hambaharja käepideme hämmastavaid värve ja piparmündiga hambapasta tekstuuri imetlenud, kuni viimaks oksendama hakkas. Ning nüüd oli ta nii väsinud, et see kõik tuli oma viirastuslikes üksikasjades üldse mitte teretulnud kombel tagasi.
Mike töötas Cambridge’is, elas aga linnast väljas. Metroo viis ta ainult poolele teele ja platvormile tuikudes mõistis ta ähmaselt, et on auto juhtimiseks liiga väsinud. Kas ma tõesti tegin kontoris viiekümne nelja tunni pikkuse vahetuse? kaalus ta. Või kujutan ma ühte lisapäeva ainult ette? Ükskõik, väsimus ei olnud tema seisundi kirjeldamiseks enam kohane sõna. Silmalaud vajusid omatahtsi kinni, püüdes suvalistel hetkedel teda püstijalu uinuma panna. Nii et ta helistas endale takso, ent oleks oodates ja jaamas betoonsambale toetudes peaaegu teadvuse kaotanud. Taksos oli umbne ja palav ning lõhnas anonüümse odava seksi ja pisut ka mingite meditsiiniliste toimingute järele. Tõenäoliselt oli see kõigest ettekujutus, kuid talle näis, et tunneb taksojuhi pilku peeglist endale langemas, mehe silmamunade kihelevat, torkivat puudutust oma näol. Oli kergendus viimaks välja pääseda ja aeglaselt trepist üles oma korterisse ronida.
„Tervitus, veider koht,” pomises ta endamisi, kui ukse lukust lahti keeras. „Millal ma siin viimati käisin?”
Mike teadis, et on väsinud, ent alles siis, kui tal ei õnnestunud kahel esimesel katsel vargaalarmi koodiga maha võtta, sai ta selgesti aru, kui läbi ta omadega on. Vau, pea veel natuke vastu! Ta toetus vastu seina ja haigutas, sundis end keskenduma ja mitte näppima maniakaalselt piiksuvat paneeli, kuni sai udu silmadest nii palju välja pilgutatud, et hakkas numbreid nägema. Kahe päeva eest? kaalus ta ebamääraselt, kui trepist üles komberdas ja uks ta järel kinni kolksatas. Jah, kaks päeva. Öö ja suurem osa päevast koos sõjaväeluure meeskonnaga kokkuvarisenud kindlusest kontide otsimist, siis öö ja enamiku hommikust