langeb… ent John Frederickil nappis kannatust, kui ta pidi ootama, ning Farnsworth oli üsna uhke selle üle, et tal õnnestus korraldada isanda ja tööandja liikumised niisama ladusalt, nagu toimisid kuningliku meistrimehe kalliskividele toetuvad hammasülekanded.
Kuninglik rongkäik sammus sujuvalt läbi Brunswicki palee läänetiiva, läbis puittahveldise ja rohkete kipskaunistustega koridorid, mida valgustas tehnokraadist imperaatori eelistatud külm ja hele elektrivalgus. Õukondlased ja teenrid pudenesid teelt, kui kivinenud näoga Farnsworth kuninga ees marssis ja kuninglike silmade pilku oma kõrge kraega kuue selga puurimas tundis. Ta pööras Põhjakoridori ja läbis Koletiste halli (selle seinu ääristasid kuninga vanaisa klaasvitriinid – too oli võtnud oma krüptozooloogilisi uuringuid niisama tõsiselt kui praegune valitseja oma kellassepapinki), siis Uue halli. Sealt pööras ta vasakule ja peatus väikeses esikus Kuldkabineti läikivate tammepuust uste ees.
„Avage ja tõuske Tema Majesteedi ees!” hüüdis üks kaardiväelastest. Farnsworth kuulis teiselt poolt paksu puitu summutatud vastust. Ta noogutas lähimale sõdurile, kes liikus krapsakalt kõrvale ja avas ukse. Farnsworth astus edasi.
„Tema Majesteet kuningas soovib teile head pärastlõunat ja austab teid oma kohalolekuga, et pärida, kuidas edeneb töö tema valdustes,” kuulutas ta. Astus siis kaks sammu tagasi ja jäi seina äärde seisma, niisama nähtamatuna võimukandjate jaoks nagu telegraafiaparaat oma alusel tohutu kirjutuslaua kõrval või hiiglaslik maailma kaart ukse vastas asuval seinal.
John Frederick astus sisse ja vaatas siis üle õla.
„Uks kinni. Kõik, kellel pole volitust riigisaladuste kuulmiseks – välja,” ütles ta.
Kaks meest, üks pikk ja oma mustas ülikonnas koolnukahvatu, teine vanadusest kipras ja kühmus, ootasid tema laua kõrval, kui ta sellele pikkade sammudega lähenes ja end ärritatult mühatades laiade käetugedega toolile heitis. Kühmus mees jälgis teda tundetult, kuid pikem tüüp näis kartlikuna, just nagu pahandust teinud õpilane direktori juures. „Sir Roderick, lord Douglass. Me eeldame, et te ei kutsunud meid kergekäeliselt meie isiklikul ajal, vaid teil oli selleks tõsine põhjus. Kui te oleksite nüüd nii head ja istuksite, siis võiksite ehk seletada, mis põhjus see oli? Sina seal, too mu külalistele toolid.”
Kõrgeimal tasemel vestluste kuulmise õigusega teenrid tõid kahele ministrile toolid. Lord Douglass istus esimesena, langetades end kriginal istmele. „Roderick, ma usun, et see on sinu lugu,” ütles ta peene häälega, mis ei vihjanud vaimunõrkusele, küll aga väga vana ea haprusele.
„Jah, isand. Majesteet. Mul on ränk kohustus teile ette kanda, et meie luure kinnitust leidnud andmetel lõhkas mullasonkijate kindral nende Northumbria polügoonil kahe päeva eest korpuskulaarse dissotsiatsiooni petardi.”
„Pask.” John Frederick sulges silmad ja hõõrus neid kuningliku randmeseljaga. „Ja milline meie agentidest sellest teatas? Roderick, alles eelmisel nädalal olid nad sellest vähemalt poole aasta kaugusel, mis?”
Sir Roderick köhatas. „Ma kardan, et meie luure hinnangud olid ebatäpsed, Teie Majesteet.” Ta hingas sügavalt sisse. „Meie esmane teave pärineb Lancasteri informaatorilt, kes kuulis pealtnägijate teateid – need olid polügoonist edelas asuvate, Järvistu piirkonna külade elanikud. Järgnevalt märkas Islandi kohal olev meteoroloogiline ballonett korpuskulaarse kiirguse harja, mis on iseloomulik rikastatud kergesüdamikulist kronoosiumi kasutavatele petarditele. Meieni on jõudnud põhjalikud ettekanded mullasonkijate Böömimaal asuva tehase valmimisest, kuhu on Cape’ist jõudnud mitu uraanipigimaagi saadetist. Kui neil on piisavalt palju kõrge rikastusastmega kronoosiumi, et sellega petardit täita, ja nad on saanud käiku anda ka sulatustehase, mida nad Kiievi lähistel ehitasid, siis on konnaõgijatel minu ministeeriumi revideeritud hinnangu kohaselt aasta lõpuks kuni kaksteist valmis korpust ning järgmise aasta jooksul lisandub kaks tükki kuus, mis hiljem võib tõusta kümneni igas kuus.” Kuningas ohkas. „Me ei saa seda solvangut ignoreerida. Meie usaldusväärsus saab tõsiselt kannatada, kui nähakse, et me ei tee välja Prantsusmaa kuninga agentide nii selgelt esitatud väljakutsest. Ja meie kunagise territooriumi kasutamine polügoonina…” ta hääl kähises põlgusest, „ei saa olla midagi muud kui tahtlik solvang.” John Frederick ajas end toolil sirgu. „Lord Douglass. Selle küsimusega peab tegelema Imperaatorlik Julgeolekunõukogu. Me vajame solvangule vastamiseks uut strateegiat. Ja avaliku arvamuse kujundamist, et ei tekiks paanikat, kui konnaõgijad oma uuest võimekusest teatavad.” Ta trummeldas vasaku käe sõrmedega hoolikalt lakitud lauaplaadil. „Nii. Kas on veel midagi, mis takistab meid meie töötuppa naasmast?”
Farnsworth keskendus peaministrile. Douglass võis olla küll vana ja krimpsus, aga hõredate valgete juuste ja maksaplekilise lõualoti taga oli peidus terane mõistus. Enamgi – niipalju kui Farnswoth üldse oskas peaministrist välja lugeda, paistis too riuklikuna, Roderick oli aga silmanähtavalt higistama hakanud. Farnsworth mõistis, et midagi pidi olema tõsiselt pahasti. Prantslaste korpuskulaarset katsetust kasutati kuninga pehmendamiseks. Mis võis aga jumala maa peal olla veel hullem kui korpuskulaarrelvadega Louis XXII?
„Isand.” See oli Douglass. Farnsworth keskendus temale. „See, ah, pani mind küsima, kui hoolikalt on eriolukordade ministeerium välismaal oma kohustusi täitnud. Ja tõepoolest, Sir Roderick oli juba omalt poolt alustanud sisejuurdlusega, sellise sisejuurdlusega, mis on paljastanud hirmuäratavaid puudujääke meie teadmistes kontinendil toimuvate, meie turvalisust õõnestavate mahhinatsioonide suhtes.”
„Me… vaatame.” Kuningas tundus olevat kimbatuses ja mõõdukalt ärritunud. „Palun, kas te jõuaksite nüüd juba asja tuumani? Kui olukord on nii halb, nagu te väidate, siis oleks otstarbekas mitte välja näidata, et me oleme sellest teadlikuks saanud, ning hajutada nende kahtlusi, kes teavad midagi, kuid mitte põhiolusid – seega, meil tuleb nüüd lahkuda, et riietuda avamise jaoks, sest aja kulgemine nõuab nii, ja mitte väljendada mingeid märke rahutusest, vähemalt kuni Imperaatorliku Salaluure Järelevalvekomitee järgmise plaanilise istungini. Nii et millest täpselt te siis räägite?”
„Sir Roderick,” ergutas Douglass.
Sir Roderick nägi välja nagu mees, keda hakatakse üles pooma. „Isand, mul on valus seda teile rääkida, aga kolme nädala eest Bostonis aset leidnud rahutuste järel korraldasin ma teatud juurdluse. Lühidalt kokku võttes: näib, et teatud meie palgal olevad agendid on tegelikult vastu võtnud ka teise palgamaksja raha, kelle liivrid ja frangid on lisanud nende ettekannetele värvi – rääkimata eluliselt tähtsa informatsiooni takerdumisest. Me püüame praegu kindlaks teha kahju suurust, kuid paistab, et otse meie majades on juba mõnda aega tegutsenud prantsuse spioonide ring, kusjuures see ring on ära ostnud vähemalt ühe meie meretagustest võrgustikest. Mu mehed üritavad spioone isoleerida ja uurida, kui kaugele mädanik on levinud.
Ma usun, et lisaks meile saabuvate luureandmete võltsimisele – näib, et petardi puhul nad ei saanud seda teha, sest stsintillatsioonitoruga meteoroloogiline ballonett ei võta altkäemaksu – on neil vaenlase agentidel õnnestunud toimetada meie maale mitu saadetist kulda. Päris kindlasti on viimase kuue kuu jooksul konfiskeeritud mustal turul rohkem kulda kui tavaliselt ning näib, et teatud tülitegijad ja käratsejad on head elu elanud.”
„Need tavalised?” küsis John Frederick jahedalt.
„Võrdsustajad ja jutlustajad,” ütles Douglass vaikselt. Ta ilme oli nukker. „Nad ei õpi ka kunagi, kuigi see reetmine on minu arvates viimaste aastate ennekuulmatuim. Kui see peaks tõeks osutuma.”
Kuningas tõusis püsti. „Me ei kannata laimu ja teotust ja anarhismi, kõige vähem veel kattevarjuna selle sohikust isehakanu mahhinatsioonidele!” Ta põsed punetasid, hetkeks oli Farnsworth valmis sellekski, et ta võib sõimama hakata, kuid veidi aja pärast sai monarh enesevalitsemise tagasi. „Korraldage võimalikult kiiresti julgeolekunõukogu järgmine istung,” käskis ta. „Sir Roderick. Me ootame igapäevast ettekannet teie juurdluse tulemuste kohta. Me mõistame, et teil on olnud kõigest üheksa kuud aega, et oma ametipostiga kohaneda, kuid me peame nõudma, et te kannaksite vastutust ministeeriumi töö edenemise eest. Kui teil õnnestub see terveks ravida, siis te leiate meis andestava valitseja ning me hindame teie siirust meid haigusest