sinna jaki ja lipsu, siis kohmitses minut aega kingapaelte kallal. Kuni ta püüdis lahendada sõlmeteooria pühasid saladusi, libises Oscar elutoa uksest sisse, ringutas kangelt ja heitis talle etteheitva, kus-sa-küll-olid-pilgu. „Ma tegelen sinuga minuti pärast,” pomises Mike. Ta tööpäevad olid harva kellast kellani, koristaja Heleniga oli kokku lepitud, et kui Mike’i pole, siis annab ta kassile süüa ja juua – ainult kassiliiva vahetamisega polnud Helen nõus. Nagu selgus, võttis kingapaelte lahtiharutamine Mike’i viimase energiaraasu. Ta küll kavatses Oscari toidu- ja veevarud üle vaadata, kuid vaarus selle asemel magamistuppa ning varises ülestegemata voodile. Uni prantsatas talle kaela nagu giljotiinitera.
Mõne tunni pärast vedas Oscar Mike’i tagasi poolärkvel olekusse. „Aah.” Mike avas silmad. „Neetud. Mis kell on?” Elatanud kõuts langetas pea ja tonksas tähelepanu võitmiseks ta õlga, ise vaikselt nurrudes. Ma nägin und, eks ole? Mike’ile hakkas meelde tulema. Ta oli mingis uhkes restoranis – koos temaga. Kunagise sõbranna, selle ajakirjanikuga. Miriamiga. Kes jättis Mike’i maha, kui Mike talle oma Tööst rääkis. See oli olnud periood, mil ta iseennast vihkas, muidu poleks ta ehk tõde nii jõhkralt välja öelnud, aga kogemused olid talle õpetanud… „Neetud.” Oscar nurrus valjemini ja toetus ta kõhule. Miks ma olin unenäos ilma püksteta? Mida kuradit püüab mu alateadvus mulle öelda?
Kell oli kuus õhtul, liiga vähe, et uuesti magama jääda, kui ta tahtis järgmisel hommikul tööks valmis olla. Mike raputas pead, püüdes ämblikuvõrke hajutada. Tõusis siis istuma, lükkas Oscari leebelt eemale ja hakkas riidest lahti võtma. Kümme minutit duši all, kuum vesi maksimumile keeratud, ja ta tundis end peaaegu inimesena, kuigi halb maitse suus ja sügelev habemetüügas lõual sarnanesid kahtlasel moel ununenud joomatuuri jälgedega. Virtuaalne baaritiir, ainult järeltoimed ja ei mingit lõbu. Ta raputas vastikustundega pead, hõõrus end rätikuga kuivaks, tõmbas T-särgi selga ja dressipüksid jalga ning vaatas ringi.
Arvestades, kui vähe oli tal viimasel nädalal koduste toimetuste jaoks aega jäänud, oli korter märkimisväärselt korras – tänu Helenile. Kes oli jätnud köögilauale oma suure, lapseliku käekirjaga kritseldatud teate: PIIM LÄKS PAHAKS, OSTIN JUURDE. Mike muigas seda nähes. Oscari kausid olid pooltäis, nii ei teinud ta kassi mangumisest välja ning suundus ruumi, mis ta sisse kolides oli olnud kitsuke ladu. Nüüdseks oli sellest saanud veel kitsam võimla – nii palju kui selleks poissmeheelamises üldse ruumi olla saigi. Ta klõpsas raadio mängima ja ronis väsinult trenažöörile. Võib-olla oleks pidanud duši all käimisega ootama? mõtles ta, keeras ülekande nõksukese raskemaks ja asus pedaale väntama.
Viisteist minutit jalgratast, siis pumpamised, ja ta hakkas end pisut paremini tundma. Lähenes aeg poksikoti kallale asuda, aga enne, kui ta jõudis viiekümne istessetõusuga lõpetada, hakkas elutoas telefon helisema. Ta jättis kirudes harjutuse pooleli ja kiirustas toru haarama enne, kui automaatvastaja oleks sekkunud. „Jah?” lausus ta.
„Mike Fleming? Kas te võiksite mulle öelda oma ametimärgi numbri?”
„Ma… kes seal on?” uuris ta ja võdises kergelt, sest higi hakkas kehalt aurustuma.
„Mike Fleming. Ametimärgi number. See ei ole turvaliin.” Mees teisel pool tundus kärsituna.
„Oh, hea küll.” Jälle mingi tööasi. Äkki peakorterist? Mike vaikis hetke ja dikteeris siis oma numbri. „Nii. Milles asi?”
„Kas te saate kinnitada, et kohtusite täna pärastlõunal Tony Vecchio ja Pete Garfinkle’iga?”
„Ma…” Mike’i pea käis ringi. „Kuulge, mul pole õigust sellest turvamata liinil rääkida. Kui te tahate sellest kontoris rääkida, siis te peate aja reserveerima…”
„Kuulge, Fleming. Mul pole luba selle nõupidamise sisuga tutvumiseks. Küsimus on ainult selles, kas te osalesite seal? Mõelge, enne kui vastate, sest kui teie vastus on vale, siis te olete sügavas pasas.”
„Ma… jah.” Mike märkas, et põrnitseb pingsalt vastasseina. „Nüüd. Kellega ma praegu räägin?” Ta telefoni ekraan ütles, et number on salastatud. Mis oli päris tähelepanuväärne, kui arvestada, et see polnud kõige tavalisem numbrinäiduga telefon. Ja see polnud kõige tavalisem helistaja, kui tema numbrit ei näidatud.
„Fleming, minibuss korjab teid viieteist minuti pärast peale. Arvestage pakkimisel, et jääte ööseks.” Kõne katkes ja ta jäi telefoni põrnitsema, nagu oleksid sellele järsku kihvad kasvanud.
„Mida kuradit?” Oscar kõndis mööda, surudes raskelt ta säärele. „Pask.” Ta surus hargile ja valis siis kontori numbri. „Tony Vecchiot, palun, Mike Fleming siin. Oh… hästi. Koosolekul? Kas te saate… jah, kas Pete Garfinkle on seal? Mis, samuti koosolekul? Hästi, ma proovin hiljem. Ei, ma ei hakka teadet jätma.” Ta pani telefoni ära ja kortsutas kulmu. „Viisteist minutit?”
Kunagi, kui ta oli noorem, oli Mike uskunud kõikidesse müütidesse. Oli uskunud, et üks süstlatäis heroiini muudab korraliku, hea teenistusega perekonnaisa ilatsevaks narkariks. Oli uskunud, et marihuaana tekitab kopsuvähki, dementsust ja lühiajalisi mälukaotusi, lusikal kuumutatud kokaiin – kräkk – kutsub esile ootamatuid vihahooge ning illegaalsete narkootikumide jae- ja hulgimüügiga tegelev organiseeritud kuritegevus on Ühendriikide jaoks suurim sisemine oht.
Kui ta oli veel noorem, oli ta uskunud ka jõuluvana ja hambahaldjat.
Nüüd… uskus ta ikka veel kuritegelikesse jõukudesse. Kümme aastat kõrgema taseme lurjuste jälgimist, kõige selle nägemine, mida nad oma kaaskodanikele korraldasid, jättis väga vähe ruumi illusioonidele inimloomuse suhtes. Mõned diilerid olid lihtsalt eetikapuudulikkusega ettevõtjad, kes tegutsesid suurt kasumit püüdes hämaras, kõrge riskiga valdkonnas. Aga sellise riski võtmiseks pidi olema halastamatu iseloom – või siis teadmatus ümbritsevate kannatustest – ning valdkonnaga seotud ohud peletasid mõistlikud inimesed peagi eemale. Nii tõmbas illegaalsete ainete turg magnetina ligi vaid ainsa tõelise narkootikumi, kerge raha otsijaid – sest just see oli sõltuvust tekitav esimest hetkest peale, ajas inimesi hulluks ja sundis neid ikka ja jälle tagasi tulema, kuni viimaks nad tappis. Kiire sularaha hankimise võimalus tõmbas lurjuseid ligi nagu värske koerasitt kärbseid. Kõik lähedalviibijad hakkasid vältimatult varem või hiljem sita järele haisema, ka siis, kui nad olid alustanud puhastena. Ka võmmid, kuigi nemad olid eelduse kohaselt head poisid.
Kümne aasta eest, värskelt ülikoolist tulnud politseinikuna, mil ta nii-öelda ikka veel hambahaldjasse uskus, oleks ta pikemalt mõtlemata arreteerinud ka oma vanemad, kui oleks nad kanepit suitsetamast tabanud – sest nii oli õige. Nüüdseks oli Mike aga õppinud, et vahel oli õigem inimnõrkuste kohalt silm kinni pigistada. Kuueaastase teenistuse järel oli tal tekkinud sugugi mitte tavatu läbipõlemisfaas, mis tabas varem või hiljem suuremat osa neist politseinikest, kel oli kujutlusvõimet või empaatiat oma kaaskodanike suhtes. Pärast oli ta vaevaliselt taastanud endas ebakindlaid kõlblusnorme ja ettekujutust sellest, mis on maailmas valesti, sest nii oli tal, mille nimel töötada. Ning nüüd ajasid teda närvi ainult ühte tüüpi narkomaanid – vaenlased, kellega ta tahtis arveid õiendada nii kangesti, et vere maik suus. Ta jahtis rahanarkomaane, neid, kes olid oma portsu nimel valmis tapma, vigastama ja hulgakaupa elusid hävitama.
Ning seepärast oli ta tosin aastat pärast politseinikuks saamist ikka veel narkopolitsei eriagent, mitte aga läbipõlenud kontorikaptenina ootamas oma kolmandat närvivapustust ja teist lahutust, üldiselt aga pikka allamäge veeremist pensionipõlve ja elupäevade lõpu poole.
Kui uksekell kakskümmend kaks minutit pärast telefonikõnet helises, oli Mike ust avama minnes jälle riides, ka oli ta jõudnud kammiga oma heledaid sirgeid juukseid sugeda ja habemeajamismasinaga üle lõua lasta. Tulemus oli siiski ebaühtlane ja ta tundis, et korralik ööuni on endiselt vajalik.
Ta piilus uksetagust näitava kaamera pilti ja rahunes. See oli Pete, tema partner käsiloleva juhtumi juures, väsinud küll, kuid siiski täie tervise juures. Mike võttis oma portfelli ja avas ukse. „Mis värk on?”
„Jäta nüüd. Arvad, et keegi viitsis mulle midagi öelda?” Mike täpsustas oma arvamust.