juba jooma,” ütles Helge naeratades.
„Leedi?” Huw ulatas talle klaasi.
„Tänan.” Helge võttis pakutud klaasi vastu ja nuusutas. Šerri või midagi sellele suhteliselt lähedast. Kerge kuslapuu varjundiga. Kas nad serveerivad siin ka piiritusveine? „Te siis otsisite mind,” ütles ta, suunates noormeest malbelt saali kaugema otsa ja aiapeo suunas. „Kas te kavatsete jättagi mu pingsalt mõistatama, miks see nii oli?”
Huw krimpsutas nina, sõõrmed pingul. „Ma pean tunnistama, et seda tuleb teil küsida tema hiilgus hertsoginnalt,” ütles ta mahedalt. „Tema pealekäimisel ma pakkusingi end välja. Ma olen kindel, et tal oli selleks mingi põhjus.” Ta üritas rafineeritult naeratada, kuid see kukkus välja kahtlaselt kunstlikuna. „Võib-olla ta arvas, et, uhh, „tüütu ja kuivetunud vana krahvinna, kellel on halvad kombed ja majandusajakirjaniku kõrvalamet”, võib vajada noort kaaslast, kelle käsivarrele toetuda, kutsudes sellega esile armukadedushoogusid noorukites, kes leiavad end üleolevalt kohelduna, või kanakestes, kes võivad kujutleda, et ta on tulnud üle lööma nende kukkesid?” Ta kordas mind sõna-sõnalt, mõtles Miriam nii hämmeldunult, et unustas enda ja neelas kohe pool klaasi, selle asemel et lonksukest rüübata. (See oli kuiv šerri või midagi väga sarnast. Tema maitse jaoks liiga kuiv.) Näeb välja nagu teravmeelitsemisele kalduv, ilma lõuata nooruk, aga mälu on tal nagu arvuti. Miriam kergitas kulmu. „Ma ei ole turul,” ütles ta aeglaselt ja selgelt.
„Vabandust?” Nooruk näis siiralt segadusse sattuvat, nii et hetkeks Helge peaaegu leebus. Aga olukord oli kasutamata jätmiseks liiga hea.
„Ma ütlesin, et ma pole abieluturul,” kordas ta. „Nii et ma ei ähvarda kedagi.” Ta märkas teatava rahuloluga, et noormehe põsed lõid punetama. „Kena vein. Võtame veel ühed?” Kui ma juba nagunii olen tüütu, kuivetunud, vana ja halbade kommetega krahvinna, siis võiks seda ju ära kasutada, otsustas ta. Muidu tõotas õhtu igavaks kujuneda.
„Ma arvan, et võiks küll,” ütles Huw kõhklevalt. „Ma palun vabandust, ma ei tahtnud solvata.”
„Ma ei solvunudki.” Ta tühjendas klaasi. Oleks mõistlik järgmist aeglasemalt juua.
„Tema hiilgus märkis, et te eelistate suhelda aadlimeestega, keda huvitavad teadused.” Huw küünitas uut klaasi haarama, nii et Miriam pidi tema kuulmiseks pingutama. „On see tõsi?”
Oh. Järsku Miriam taipas – ja oleks hea meelega Helgele äsanud. Katse olla üheaegselt kaks inimest oli nii segadusseajav! „Võimalik,” ütles ta ettevaatlikult. „Ma mõtlesin, et võiks proovida vestlusrühma korraldada. Kus inimesed lihtsalt räägiksid omavahel. Mis siis?”
Noormees kehitas õlgu. „Ma lootsin… noh. Ma lähen siin hapnema. Ma usun, et te teate kõrgendatud turvameetmetest? Ma ei tea teie taustast kuigi palju – aga ma olin sunnitud õpingud katkestama ja siia naasma.” Ta krimpsutas nägu. „Teisel pool on suvevaheaeg, nii et ma ei jää kuigi paljust ilma, ainult juurdepääsust laboritele ja kolledži vahenditele, aga kui see veel kaua kestab, siis ma pean aasta akadeemilist võtma. Ja ühes on teil õigus, mu isa käib peale, et ma lõpetaksin õpingud ja jääksin paigale, võtaksin naise ja hakkaksin posti vedama. Ainult teatava kahtlase seltskonna suuremeelsus on lasknud mul nii kaua oma väitekirjaga töötada.”
„Ahah.” Miriam, kes kandis Helge identiteeti nagu ametlikku riietust, suunas oma vestluskaaslase väikesest lobisemishimuliste noorukite rühmast mööda ja pärani ustest välja, jõudes pidulikku söögisaali, kus sadade küünaldega laetud kroonlühtrite all ootasid viiekümnesed lauad. „Noh, ma ei tea, kas on minu võimuses teid kuidagi aidata – aga kui see peaks lohutama, siis ma tean, mis tunne see on. Me oleme siin ära lõigatud ja isoleeritud. Me võime küll olla ühiskonna eliit, kuid vaimne kliima ei ole kõige virgutavam. Ma lootsin leida inimesi, kes oleksid huvitatud kaasa aitamisest, et korraldada igakuiseid loenguid ja iganädalasi seminare. Mida te õppisite… õpite?”
„Mul on pooleli magistritöö uusmeedias– sinna alla käivad interaktiivne meedia, uued tehnoloogiad ja muu selline,” tunnistas Huw pisut ujedalt. „Ma ise tegelen disainišabloonide formeerimisega.”
„Oh.” See tundus millegi tapvalt igavana. Miriam lülitus välja, kui nad pugesid läbi üht ilmselt tähtsat daami ümbritseva naisõukondlastest hanekarja. „Mida see õigupoolest tähendab. Ja kus te ütlesitegi õppivat?”
„Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi multimeedialaboris. Me püüame luua sõltumatut tööriistakomplekti, mis võimaldaks valmistada välitingimustes tänapäevaseid elektroonilisi seadmeid… oh! Kas kõik on korras?”
Miriam ulatas talle sõnatult oma klaasi ja kohmitses siis mõned sekundid siidtaskurätiga. „On. Korras. Vist.” Välja arvatud veini sissehingamise järelmõjud. Ta tupsutas varrukat, aga suurem osa paistis olevat sellest mööda läinud. „Rääkige mulle sellest lähemalt…”
„Kindlasti. Mu väitekiri on õigupoolest sellise välilabori projekt, mis oleks umbes nagu tööpink või tööriistakomplekt, mis mõjuks elektroonikale samaviisi, nagu sepikoda või puutöökoda kunagi raua või puidu töötlemisele. Et võiks välitingimustes, ilma mingite muude vahenditeta valmistada raadio või ostsilloskoobi või signaalianalüsaatori või arvuti. Kõigepealt oleks see võimeline valmistama omaenda peamisi mooduleid, kasutades kergesti kättesaadavaid komponente, nagu väliprogrammeeritavaid väravamassiive ja standardseid trükiplaate – me teeme koostööd meeskonnaga, mis püüab kasutada pooljuhttinti ja tindiprinterit, et trükkida toimiv elektrooniline skeem paberile. Ma püüdsin tegeleda modulaarse projekteerimisega – ausalt öeldes ma tahaksin sellise aparaadi koju kaasa võtta. Aga selleni on veel pikk maa minna…”
Selleks ajaks, kui nad jõudsid palee taha püstitatud tohutusse telki – ehk siis veel kaks klaasitäit ja umbes nelikümmend esitlust hiljem –, käis Miriami pea juba korralikult ringi. Ent ta kujutlusvõime töötas täie hooga; Huw oli pidanud mõtet igakuistest aruteludest vägagi teretulnuks ja mainis sinna juurde ka poolt tosinat isikut, kes oleksid tõenäoliselt huvitatud – kõik nad olid noored siseperekonna intellektuaalid, keda masendas ja lämmatas Klanni struktuurides valitsev konservatiivsus. Suurem osa neist oli olnud Ameerikas kõrgharidust omandamas, kuid nüüd jätkuvate kõrgendatud turvameetmete tõttu õpingutest ära lõigatud. Miriam polnud nende nimesid varem kuulnud – need olid laitmatute suguvõsade teised pojad või kolmandad tütred – mitte need parimad ja erksaimad, kelle toimikutega Kara teda tutvustas. Huw tundis neid millegi kaudu, mida ta nimetas vaidlusklubiks – jäi mulje, et tegemist on kamba vanade joomakaaslastega, kes ühendavad vahel jõud, kui tahavad toetada mõnd andekat, kuid vaest üliõpilast. Miriami meelest oli see Klannile täiesti tüüpiline, et need pojad ja tütred, keda huvitas neid ümbritseva ühiskonna toimimise ümberkorraldamine, olid alati võimust kõige kaugemal, nende haridus jäi aga diletantliku heategevuse hooleks.
Suurem osa tutvustustest polnud siiski kuidagi Klanniga seotud. Õhtu jätkudes nõudsid ikka suuremat pingutust nii naeratamine kui ka siniverelise krahvinna Helge rollis püsimine. Huwil oli muidki seltskondlikke kohustusi ning ta lahkus varem, kui see Miriamile oleks meeldinud, sest nüüd oli talle inimmassis toeks ainult Kara ja sedagi mitte kogu aeg. Sieur Hyvert siit ja karhvinna Irina sealt vastavalt kummardasid ja tegid kniksu ning kõnetasid teda hochsprache’s, (üks tagametsa mõisnik aga loewsprache’s, mis ajas ta täielikult segadusse), ja mida kauem õhtu kestis, seda enam süvenes temas murelik veendumus, et teda käidi tervitamas üleoleva armulikkusega nagu idiooti või vaimuhaiget – ning käisid vaid need, kes üldse suvatsesid temaga rääkida. Tema ümber käisid mingid poliitilised keerised, milles ta polnud võimeline ilma abita purjetama. Inglise keelt kasutasid Klanni perekonnad omavahel, mitte aga siinne kõrgaadel, tema oskamatus hochsprache kasutamisel märkis ta aga ära kui veidriku, rumala või – kõige hullem – võõra. Mõned vanemate aadlisuguvõsade liikmed paistsid võtvat Klanni perekondade tõusu isikliku solvanguna. Ühe iseäranis valulise tutvustamise järel surus ta värinad maha ja pööras ringi, et otsida oma õuedaami.
„Kara? Kus sa…” alustas ta hochsprache’s, see fraas meenus talle