Eugen Kammer – 17. veebruar 1919, Irboska vallutamisel
Reamees Karl Kroon – 27. veebruar 1919, Sabelina külas
Lipnik Martin Tenneberg – 8. märts 1919, S. Netšajevo külas
Vabatahtlik Kristjan Treiberg – 8. märts 1919, S. Netšajevo külas
Vanemallohvitser August Tõnson – 14. märts 1919, Orava mõisa vallutamisel
Vabatahtlik Artur Sisask – 19. märts 1919, Orava mõisa vallutamisel
Reamees Aleksander Lessenberg – 19. märts 1919, Orava mõisa vallutamisel
Reamees Rudolf Valdman – 19. märts 1919, Orava mõisa vallutamisel
Reamees Johannes Paart – 19. märts 1919, Orava mõisa vallutamisel
Reamees Oskar Tammjärv – 19. märts 1919, Orava mõisa vallutamisel
Reamees Hans Püss – 19. märts 1919, Orava mõisa vallutamisel
Reamees August Kristjan – 4. aprill 1919, Makarovo külas
Reamees Eduard Rosenberg – 17. mai 1919, Stakelni lahingus
Vanemallohvitser Friedrich Kiviloo – 17. mai 1919, Stakelni lahingus
Vanemallohvitser Aleksander Varik – 17. mai 1919, Stakelni lahingus
Vabatahtlik Valter Reisner – 25. mai 1919, Pihkva vallutamisel
Ohvitseri asetäitja Voldemar Kontus – 6. juuni 1919, Võnnu lähistel
Veebel Martin Assman – 6. juuni 1919, Võnnu lähistel
Lipnik Boris Vares – 22. juuni 1919, Skangali mõisa vallutamisel.
Sanitar Karl Böckler – 22. juuni 1919, Skangali lahingus
Reamees Eduard Kuldverk – 22. juuni 1919, Skangali lahingus.
Nooremallohvitser Theodor Paat – 17. juuli 1919, Kossino küla vallutamisel
Reamees Vassili Leemet – 17. juuli 1919, Ostrovi all
Kapral Jaan Tellissaar – 27. juuli 1919, Ostrovi all
Reamees Sander Ambus – 27. juuli 1919, Ostrovi all
Reamees Nikander Ivanov – 3. august 1919, Ostrovi all
Reamees Jaan Tamm – 3. august 1919, Ostrovi all
Kapral Juuli Buchvard – 22. august 1919, Tšerjohha silla juures
Reamees Johan Pendis – 15. oktoober 1919, Riia kaitsel
Reamees Peeter Murakas –15. oktoober 1919, Riia kaitsel
Reamees Jaan Taavits – 15. oktoober 1919, Riia kaitsel
Reamees Alfred Tüman – 5. november 1919, Brontsõna külas
Kapral Johannes Matiesen – 28. detsember 1919, Pljussa silla juures
SOOMUSRONGLASTE MÄLESTUSED
ETTEVALMISTUSED JA LAIARÖÖPMELISE SOOMUSRONGI NR 2 SÕIT VABADUSSÕTTA
Laiarööpmelise soomusrongi nr 2 formeerimisest ja sõidust lahinguväljale kirjutab Tõnis Kint, kes tolleaegse Riia Polütehnikumi 24-aastase tudengina astus vabatahtlikult koos teiste kaasüliõpilastega laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisu, algselt 1. kuulipildujate komandosse nooremohvitseriks. 1919. aasta märtsis määrati ta komandoülemaks. 1920. aasta veebruarist kuni maini oli Kint soomusrongi ülema kohusetäitja, misjärel lahkus omal soovil sõjaväest leitnandi auastmes, olles teinud Vabadussõja läbi algusest lõpuni. 1944. aastal õnnestus Tõnis Kintil põgeneda Rootsi, kus ta oli muu hulgas 20 aastat järjest (1970–1990) peaminister presidendi ülesannetes Eesti valitsuses eksiilis ja seega oli Tõnis Kint Eesti vabariigi juriidilise järjepidevuse ning legaalsuse hoidja kauem, kui keegi teine eestlane on seda ajalooliselt kunagi olnud. Koos Edvin Reinvaldtiga oli Kint ka käesoleva raamatu koostajaks. Tõnis Kint suri Rootsis vaid pool aastat enne Eesti ametlikku taasiseseisvumist, 5. jaanuaril 1991.
Laiarööpmeline soomusrong nr 2 oli üks esimesi lahinguüksusi Eesti Vabadussõjas. Aluse soomusrongi meeskonnale panid isamaaliselt meelestatud vabatahtlikud ohvitserid ja sõdurid – töölised, talumehed, kooliõpilased. Soomusrongi meeskonna koosseis hõlmas kõiki ühiskonnakihte ja vanuseklasse, alaealistest kuni üle 40-aastaste meesteni. Paljud polnud varem sõjategevusest osa võtnud, kuid enamik oli siiski Esimese maailmasõja kooli Vene sõjaväes läbi teinud.
Kindlama, vaimustatuma ja võitlustahtelisema osa rongi meeskonnast moodustasid üliõpilased ja kooliõpilased. Üliõpilaste kontingendi andsid esialgu Riia Polütehnikumi1 eestlastest üliõpilased. Tartu Ülikool2 oli eestlaste boikoti all ja sealt palju oodata polnud, kuid maal olevaist Tartu üliõpilastest tulid paljud vabatahtlikult sõjaväkke.
See oli 16. või 17. novembril 1918, mil Tallinnast saabus Riiga üliõpilaste Eesti sõjaväkke värbamise eesmärgil kapten Konrad Rotschild ühe kaaslasega. Ühel novembriõhtul (23. või 24. novembril) oli Vironia korporatsiooni liikmeskond kokku käsutatud ja neile esines kapten Rotschild üleskutsega koheseks Tallinna sõitmiseks ja Eesti sõjaväkke astumiseks. Vironia liikmete otsus oli üksmeelne: lõpetada õppetöö Riias, sõita Tallinna ja astuda seal Eesti sõjaväkke. Paar päeva hiljem oligi enamik Vironia tegevliikmeid ja rebaseid – kelle hulka ka mina põllumajanduse teaduskonna üliõpilasena kuulusin – Tallinnas, kus üks osa astus mereväkke, teine osa esimesse ratsapolku, kolmas osa jäi mõneks päevaks Tallinna formeerimisel olevate üksuste jaoks varru. Ohvitseridest oli selleaegsetes väeosades üleküllus, mispärast osa ohvitsere määrati esialgu Tallinna ohvitseride reservi, kus nad koos kaitseliitlastega teostasid linnas vahiteenistust. Lipnik Voldemar Pääsuke3 ja mina jäime ohvitseride reservi.
Mõned päevad enne meie Tallinna jõudmist oli üks Kopli kaubajaamas teenistuses olnud ohvitseride patrull avastanud jaamas ühel haruteel mingi Vene või Saksa soomusrongi koosseisu kuulunud vagunid, mis olid teraskilpidega soomustatud. Lisaks leiti harilikke kaubavaguneid, mille seinad olid liivakottidega kuulikindlaks tehtud. Tallinna valveteenistuse staabis tehtud avastusest kõneldes tulid seal viibinud kapten Karl Parts ja ka teised ohvitserid arvamisele, et selliseid soomustatud vaguneid, nagu neid Koplis leiti, võiks rakendada soomusrongidena raudteel tegevusse nii vaenlase tõrjeks kui ka valveteenistuseks.
Kapten Parts andis soomusrongide moodustamise idee soomusrongide ja sõjalaevastiku juhatajale kapten Johan Pitkale kiirelt edasi ning palus temalt soomusrongide formeerimiseks nõu ja abi, et need kiiremas korras Narva rindele saata.
Kapten Johan Pitka töökojas Väike-Patarei tänavas tehti kogu aeg palavikuliselt tööd sakslaste poolt rikutud relvade parandamiseks ja laskekorda seadmiseks ning nüüd langes Pitka töökojale ülesandeks ka vagunite soomustamine ja soomusrongide relvadega varustamine. Koplist leitud soomustatud vagunid andsid esimese südamiku laiarööpmelise soomusrongi nr 1 moodustamisel. See rong valmis 29. novembril 1918 ja osa reservis olevaid viroonlasi astus kohe vastmoodustatud soomusrongi meeskonda.
12. detsembril 1918 oli ka laiarööpmeline soomusrong nr 2 väljasõiduks valmis, kuid meeskonna täiendamise ja varustusetagavara hankimise tõttu hilines väljasõit võitlusliinile veidi. Lipnik Voldemar Pääsuke ja mina kasutasime juhust, et pealetungiva vaenlase tõrjeks kiiremini Tallinnast välja saada. Ligemale kaks nädalat valveteenistust Tallinnas, peamiselt Kopli kaubajaama piirkonnas, oli muutunud juba igavaks. Papaahad4 ja lambanahksed poolkasukad saime varustusvalitsuse laost selle ülema polkovnik Reimani orderiga ning "teenitud" aja eest maksti meile välja ka palk "poolvalge" paberrahaga ja osaliselt Soome markadega. Suur-Brookusmäe tänavas asetsevast laost saime kumbki Jaapani vintpüssi mõne paki padrunitega. Revolvrid olid meil endil: lipnik Pääsukesel Ameerika Colt ja minul Hispaania Browning. Ka nendele saime laskemoona samast laost.
Koplis rongile asunud, tegelesime esialgu kuulipildujate vagunite soomustamisega ja kuulipildujate kohaleasetamisega. Suurem osa kuulipildujatest