oli ette nähtud kaks kuulipildujate vagunit ehk kuulipildurite komandot.
"Lr. Sr. Nr. 2" 1. kuulipildurite komando meeskond koosnes enamjaolt ohvitseridest, ka teises komandos oli ohvitseride ülekaal ning ohvitsere oli ohtralt ka dessantroodus. Nõnda oli soomusrongi meeskond kõrge kvalifi katsiooniga lahinguüksus. Rongil ei tuntud väljaspool kohustuste täitmist ülemuse ja alamuse suhteid. Kõik olid võrdõiguslikud vabadusvõitlejad ja üksteist väärikalt respekteerivad lahingukaaslased. See asjaolu ei nõrgendanud karvaväärtki teenistuse distsipliini ega kohustuste täitmist – ei lahingus ega rongil korrapidamisel.
SOOMUSRONG NR 2 ASUB TEELE
Laiarööpmelise soomusrongi nr 2 väljasõitu Tallinnast meenutab Võrumaalt pärit ja Esimese maailmasõja päevil Pauli sõjakooli läbinud Voldemar Songi, kes asus Vabadussõja puhkemisel 31-aastase mehena soomusrongi nr 2 kuulipildurite komando ülema kohale. Teenis sellel kohal kuni 7. märtsini 1919, misjärel ta määrati soomusrongide divisjoni tagavarapataljoni kuulipildurite kursuse instruktoriks. Veebruaris 1920 lahkus Voldemar Songi sõjaväeteenistusest kapteni auastmes. Põgenes 1944. aasta sügisel Rootsi, kus töötas mitmesugustel tööaladel. Voldemar Songi suri Stockholmis 29. veebruaril 1968.
Ühel detsembrikuu õhtupoolikul 1918 ilmus Tallinnas Eesti ajutise valitsuse kaitse komandoruumi kaks eritüübilist meest: üks erariietes, kandes meremehe mütsi, teine Vene sõjaväesinelis, peas papaaha. Need olid kaubalaeva kapten Johan Pitka ja sõjaväekapten Karl Parts. Mõlemad esitlesid end ja tervitasid kättpidi kõiki juuresolevaid komando mehi. Esitlemise järel selgitas Johan Pitka, et ta on saanud loa koguda tema poolt formeeritavale soomusrongile ohvitseride ja sõdurite hulgast vabatahtlikke.
"Olen tulnud kapten Partsiga teie juurde selleks, et teha ettepanek ületulemiseks soomusrongi teenistusse. Siin, komandos, ei ole teenistusel seda tähtsust, mis soomusrongil. Meil on vaja julgeid ja tublisid mehi, et tagasi hoida punaste vägede edasitungi!"
Need kapten Pitka lihtsad sõnad mis tundusid tulevat soojast südamest, leidsid vastukaja. Kohe sealsamas avaldasid mõned nõusolekut soomusrongi teenistusse üleminekuks. Ka mina ühinesin nendega. Pitka märkis soovijate nimed oma märkmikku, öeldes: "Andke teenistuskohad üle ja homme hommikul kella kaheksaks tulge minu töökotta Väike-Patarei tänavas. Seal saate tarviliku varustuse soomusrongile minekuks, meil on rindele väljasõiduks valminud teine laiarööpmeline soomusrong."
Tegin ettekande oma ülemale, et soovin vabatahtlikuna üle minna soomusrongile ja palusin enda vabastamist. Kuigi üleminek oli otsustatud, vajas see siiski ka vormilist käiku.
Maja Väike-Patarei tänavas, kus asetses Pitka töökoda, oli kergesti leitav. Selle maja tänavapoolse külje aknad olid väljastpoolt luukidega suletud, varjates niiviisi maja sisemust. Seestpoolt kuuldus haamrilöökide vahelt metalli kõlisevat vastukaja. Õhtuhämaruses võis märgata inimsiluette, mis sisenesid sellesse majja või väljusid sealt. Kui majja sisse astusin, avanes minu ees suur ruum, kus sees võinuks hobusega ringi ratsutada. Ääsikolded hõõgusid nurkades, ääsidest võeti välja tuliseid raudu, mida alasitel taguma hakati. Ääsituli valgustas salapäraselt hämarat ruumi. Selles sepapajas parandati relvi, valmistati kuulipildujatele ja kahuritele lukke ning prooviti neid. See oli omapärane nõiakoda, kus seati kokku Vabadussõja soomusrongide esimesi relvi.
Kapten Pitka oli kõikjalt sakslaste poolt maha jäetud ja rikutud relvi ning nende osi kokku korjanud, et neid oma töökojas uuesti tarvitamiskõlblikuks muuta. Parajasti oli käsil laiarööpmelise soomusrongi nr 2 relvastuse komplekteerimine rongi rindelesõiduks.
Soomusrongiga kaasaminevale meeskonnale oli Pitka hankinud lambanahksed poolkasukad ja vildid. Oli talv, külm, rindel käisid lahingud ja mehed pidid olema soojalt riides. Iga mees valis endale töökoja nurka paigutatud laost kasvukohase pihtkasuka ja sobivad vildid. Relvade saamiseks juhiti mehed Brookusmäele relvalattu, mis asetses maja nr 2 keldrikorrusel. Relvad olid visatud suurde hunnikusse ning sealt valisin endale ühe ratsaväe karabiini ja moepärast võtsin ka ühe mõõga, kuna olin oma Pauli sõjakoolist saadud mõõga Arhangelskis kaotanud.
Pitka töökotta kogunes soomusrongi nr 2 komplekteeritud meeskond, et minna koos väljasõiduvalmis rongile.
Seal leidis aset südamlik ärasaatmine. Johan Pitka oma kahe poja5 ja lähemate kaaslastega valmistus lahinguväljale sõitmiseks. Kõik oli soomusrongile minejatele valmis seatud. Puudus veel vaid katel teevee keetmiseks. Sellest kuuldes tõi proua Pitka köögist pliidilt perekonna teekeetmise katla ja andis selle soomusrongile kaasavõtmiseks. Johan Pitka oli retke üldjuhiks, meie soomusrongi juhiks oli määratud kapten Karl Parts.
Väljasõit Tallinnast toimus 14. detsembril 1918. Ees seisid esimesed tuleristsed. Sõideti ettevaatlikult, keskmise kiirusega, kuna ei oldud kindlad sildade suhtes, ehkki neid valvasid Omakaitse postid. Tapalt pöördusime Narva suunas ja Rakvere poole. Teel raudtee ääres kohtasime vastutulevaid maamehi, vintpüssid õlal. Mehed olid olnud sildade juures valveteenistuses ning suundusid nüüd koju. Nendelt kuulsime, et kuni Rakvereni on kõik rahulik, tee ja sillad korras. Raudtee olukorrast Rakverest edasi Narvani puudusid aga külameestel teated.
Takistusteta jõudsime Rakvere jaama, kus meie soomusrong peatus jaama perrooni kohal.
ESIMENE SÕJAPÄEV SOOMUSRONGIL
Oma mälestusi soomusrongi nr 2 esimestest sõjapäevadest kirjeldab Viljandimaal sündinud ja 23-aastasena laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisu astunud Jaan Jaanson, kes teenis seal rongiülema adjutandina kuni Vabadussõja lõpuni. 1944. aastal läks ta koos perekonnaga kommunistide eest Saksamaale maapakku, kust 1947. aastal pääses edasi Inglismaale. Töötas seal Firestone’i firmas ametnikuna kuni elu lõpuni. Suri 1960. aastate teisel poolel.
Eesti vabariigi loomispäevil ja 1918. aasta novembris, enne Eesti sõjaväe formeerimist, oli olemas Omakaitse ja selle juhatajaks Johan Pitka, kaubalaevastiku kapten. Tal oli Tallinnas Vana-Sadama tänavas laevavarustuse äri ning Väike-Patarei tänavas töökodasid. Pitka oli väsimatu patrioot, suur optimist ja kindel vabasse Eestisse uskuja.
Oma töökojas laskis Pitka lahtisele raudteeplatvormile monteerida kolmetollise välisuurtüki, mille sahk6 tuli osaliselt maha lõigata ja kahur kuidagi poltidega põranda külge kinnitada. Selle suurtüki pöörderaadius võis olla umbes 90°–100°. Platvormi tagumisel poolel oli laevaplaatidest ehitatud putkataoline ruum laskemoona mahutamiseks. Sarnaselt oli soomustatud ka suurtükiplatvormi taha paigutatud hariliku kaubarongiveduri meeskonnaruum.
Selline oli esimene soomusrong, millel kapten Johan Pitka koos kaptenite Karl Partsi ja Anton Irvega startis Vabadussõja alguses retkele Narva alla, kus pidas Vaivara lähedal oma esimese lahingu. Esimesel soomusrongil asetsenud kahurist tulistati ka esimene kahurilask Eesti Vabadussõjas. Selle kahuri tegevus oli meie noorele ja nõrgale kaitsele Narva rindel moraalselt julgustav. Kuna see suurtükk ei püsinud kaua korras, laskis Pitka varsti ehitada teise samasuguse suurtükiplatvormi esimese asendamiseks. Paarinädalase sõjategevuse ja tulistamise järel oli esimese platvormi suurtükk rikkis ja pidi Tallinna remonti minema. Et soomusrongi tegevuses ei tekiks vaheaega, saatis Pitka esimest rongi asendava rongi kapten Partsi juhtimisel rindele ja niiviisi sündiski laiarööpmeline soomusrong nr 2.
Olin sellal Brookusmäel Omakaitse staabis olnud ligemale kolm nädalat laojuhatajaks. Kui 13. detsembri hommikul 1918 kutsus Pitka mehi liituma teise soomusrongi meeskonnaga, andsin ka mina end rindele minekuks vabatahtlikult üles. Pitka vastas esialgu mu soovile eitavalt, sest ta ei tahtnud mind lasta ära kohalt, kuhu olin juba veidi sisse elanud. Kuna aga ladu oli peaaegu tühi ja mingisugust tegevust polnud ning et Pitka ei saanud oma teisele rongile suurt meeskonnalisa ka sõjavägede staabist, ütles ta umbes kella 4 ajal pärastlõunal, et ma võin kaasa minna ning et ma õhtul kella 6 ajal tema korteris kohal oleksin. Aega jäi napiks ja seetõttu oli palju rabelemist, et äramineku ettevalmistustega õigeks ajaks valmis jõuda.
Ilmad olid läinud juba päris külmaks ja elamine-olemine alaliselt väljas olles tekitas muret. Õhukese Vene ohvitseripluusi ja õhukeste pükste asemele võtsin laost vateeritud püksid ja selle juurde kuuluva vatjovka,