käib. Ent kuna agarad ja temperamentsed Võru poisid on valmis üldse viltidest loobuma, muutub polkovnik Reiman järeleandlikuks. Saime siis meie samuti vildid ja ka oma saapad jäid. Siit juhatati ladude juurde, sinelite, papaahade ja muu riietuse järele.
Tallinnas märatseski esimest päeva talveilm, lõõtsus vinge tuul, mis ajuti pildus esimest lund ja tuiskas teekeerdudel.
Varjatud uhkustundega tõttasime sinelite ja papaahade järele. "Varsti siis oleme vormis sõdurid! Väliseltki eesliinile sõitjad!"
Varustusladu asus linna südames ühes hoovipealses kuuris. Siin pildus laohoidja lahkesti meile igaühele sineli, sõduripluusi, vateeritud püksid, vesti ja papaaha.
Oma hämmastuseks leidsime – need olid kõik kantud, kohati aukudes, mõne sinel isegi tarretanud vereplekkides… Meie senine sõdurlik uhkutsemislootus oli äkki haihtunud. Pooleldi pettunult mässisin kompsu oma asjad, surusin need siis kaenla alla ja ruttasin kodu poole.
Jõudnud Jaani tänavale – külm tuul keerutas lund üles ja pildus lumeräitsakaid näkku –, peatas meid vastutulev daam:
"Teie lähete vist liinile?"
"Jaa!"
"Tulge kaasa!"
Daam pöördus ringi, lumeiil paiskas meid tagant, ja me jooksimegi… Läksime Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi, kus asus Ühistöö. Meile jagati siin igaühele paar villaseid sokke ja labakuid. Olime liigutatud, tänasime…
ESIMENE KOHTUMINE VAENLASEGA
Oli möödunud 14. detsembri öö sõidul tuleliinile.
Kui ärkasin 15. detsembri hommikul, seisis rong Rakvere jaama ees.
Niipea kui hommikusöök lõppes, sõitsime rongiga Kunda poole. Kuna oli teada, kus asus meie väeosi ümberkaudseis külades ja kus punased, siis meie kahur nagu tuju loomiseks, kuigi see meil hea oli, hakkas pommitama. Ikka krauh! ja krauh! Ise liikusime samal ajal aeglaselt edasi.
Oli selge ja karge hommik. Ümberringi valendas lumi. Siis hakkas paremalt kostma püsside ja kuulipildujate tule ragin. Seal lõid siis jalamehed lahingut!
Täis käristatud uudishimu, lähenesime lahingutulele. Seal jooksis meile vastu käskjalg ja jutustas ärritunult:
"Meie omad on kolmest küljest sisse piiratud!"
Meie parempoolsed kuulipildujad, saanud täpseid teateid vaenlase asukohast, avasidki varsti kaugelt tule punaste küljele. Vagun kõmas ja üksteise juttu oli võimatu kuulda. Vaenlane taandus varsti…
Jõudsime õhtuks Kunda vabrikute ette. Vabrikuhoonete taga kajasid püssipaugud. Vedur vajas vett. Rong haagiti kaheks. Tagumise poolega sõitis vedur depoo ette veekraani alla. Püssipaukude ragin tihenes. Kuulid pirisesid ja siuksusid meie ümber. Nähtavasti lasti ka vabrikust – küllap vist ka kohalike elanike poolt meie peale. Laskmine muutus otse raginaks.
Oma vagunitega lagedale jäetuina mehed juba närveerisid. Kapten Parts käsutas:
"Veevõtmine lõpetada, vedur tagasi!" Kuid kuulide varjust kostis vaid vedurisse voolava vee kolinat.
"Vedurijuht, silmapilk haakida meid külge, või ma lasen teid maha!" ägestus kapten Karl Paulus omakorda. Juba ajas vedur meile taha, haakis külge ja aina tugevneva tule all hakkas rong tagasi liikuma. Jõudnud vähekese tagasi, avasid omalt poolt ka meie komandod kuulipildujatule. Kõrval teatas lipnik Pääsuke üle alevi: ta on näinud ratsanikke. Juba oli Kunda alev laskepiirkonnast väljas… Madin oli sedapuhku on läbi, laskmispinge haihtunud.
Järgnes naljaheitmine ja seletamine, mida keegi tulistanud. Et Pääsuke ratsanikke näinud, seda ei usutud – vahest olid liikuvad siluetid või tuule käes kased…
Alanud oli talveõhtu. Jõudnud kohale, kus varem jalaväemehed pidasid lahingut, nägime läbi videviku, kuis metsast ruttas tagasi meie poole jõuk sõdureid: kapten Nikolai Steinman tuli ära oma rooduga. Peatusime, et neid järele oodata ja peale võtta. Seal ajas meile järele soomusrong nr 1: ehk vajame ärapäästmist, kuna meie saatuse pärast oli soomusrongide isa Pitka olnud Rakveres tõsiselt mures.
Polgumehed peale võtnud, sõitsime kahe soomusrongiga juba pilkases pimeduses Rakverre. Siin selgus meile üllatus: Rakvere oli meie võimude poolt maha jäetud, staabid ära kolinud. Sõitsime tagasi Kadrina jaama.
Esimene sõjapäev oli läbi.
Ööbides Kadrinas oli meil uue päeva hommikul esimesena südamel – Rakvere. Sõidame tagasi! Meie soomusrong ees, nr 1 taga – nii me sõitsimegi uuesti eelmisel ööl mahajäetud linna. Ajasime otsekohe Rakvere jaama ette, kuna tagasõitja jäi linna servale maha igaks juhuks valvele…
Osutus, et punased polnud jõudnud veel linna oma võimusse haarata – nende väeosad marssisid parajasti Rakvere peale, kuna sisse olid jõudnud vaid eelsalgad, kellega kohalikud enamlased ka kohe ühinesid.
Rong seisis ikka veel jaama ees. Vaid üksikuid elanikke nägi aeg-ajalt läheduses liikumas. Rongid sõitsid tagasi.
Tiivustatud eelmise päeva õnnest, öösi välja puhanud, sõitis hommikul soomusrong Kadrinast uuesti Rakvere peale… Kuid paar kilomeetrit enne linna oli raudtee kaunis põhjalikult lõhutud. Ei tulnud ka meil eriti mõttesse asuda teed parandama. Peatusime, hakkasime siin korduvalt käima ning saatma šrapnelle küll Rakvere peale ja taha. Kadrinast edasi-tagasi lõhutud kohani, seal seis ja pommitamine, see kujuneski nüüd meie päevade sisuks… Mis küll tunnevad meie pommituse all elanikud?
"Andke linna teade…" lausub kapten Parts Ukule.
"Ma iks neile näütä," kostab Uku lõunaeesti murdes.
Ja kahur töötab ikka ja jälle.
Meeskond jõudis esimeste päevadega juba omavahel koduneda. Igaühel olid oma kindlad ülesanded: kes kuulipilduja peal, kes lüüsimees.7 Sattusin kapten Paulusele nii-öelda abiks Maksimi peale. Viimast nägin Tallinnast väljasõidu eel alles esimest korda, ning salaja vahtisin teda siin aukartusega, kuigi ei oleks osanud tast välja lasta ühtki pauku. Ma hoidsin vaid laskmise ajal linti…
Ööl vastu 20. detsembrit saime äkki korralduse sõita Kiltsi – seal olevat midagi lahti! Sõitsime lahingukorras. Kuid Kiltsi jaama ümbrus oli vaikne, kõik magasid, vaid tuled jaama ees vilkusid aralt. Sõitsime rahustatult tagasi. Sel ööl oli rongikomandöriks kapten Paulus.
Öö. Olime väsinud. Uinusime. Rong pöördus Tapal Rakvere teele. Vedurijuht sõitis edasi – raskesti magav meeskond peal. Ta jõudis katkise raudteekoha ette ja peatus. Meeskond magas rahulikult edasi. Seal avati äkki meie kõrval ja taga ränk kahurituli! Seni polnud ma veel punaste suurtükitule all olnud ja ühel hetkel olime nüüd kõik jalul.
Osutus pealegi, et meie selja taga oli raudtee õhku lastud ja katkist teekohta hoiab punaste patarei eriliselt hoogsa tule all. "Punased tahavad meie soomusrongi!" – "Püüavad meid!" Nende granaadid raksusid juba siinsamas. Ent me ei sattunud segadusse. Otsekohe leiti nõu, kuidas pääseda: rongi eest kruviti lahti rööpad ja tassiti taha ning kruviti katkiste kohale. Eest ja tagant lahti võetud raudteel seista, vaid tummalt seista ja oodata, kuna vaenlane samal ajal ägedasti pommitas. See polnud just meeltmööda. Ent juba oli tee tagant parandatud. Sõitsime tagasi. Ükski vaenlase granaat ei tabanud meid. Kaua veel pommitasid vaenlased kohta, kust olime ära sõitnud.
Nii üksi pidasime siin fronti! Ei ühtki jalasõdurit polnud siin näha ega meie polkudest kuulda. Nad taandusid.
MÄOKÜLA RÜNNAK
Kord täie rinnaga rünnata… Otseteed, mees mehe, ahelik aheliku, tääk täägi vastu – seda nagu ootasime, samal ajal seda esmakordset hetke sisemiselt ka kartes.
Esimesena ei pidanud vastu kapten Paulus. 22. detsembri ilusal, vaiksel ning algava talve soojal hommikul, mil sai teatavaks, et raudteed mööda on soomusrongi senise laveerimise piirkonnas eelmisel õhtul meie polgumehed taganenud Mäokülast, kus asub nüüd vaenlane, alustas Paulus kauplemist rongijuhi kapten Partsiga, et läheme Mäoküla ründama.
"Selleks