tle>
Proloog
KUI ISA SAAB NELJAKÜMNEAASTASEKS, olen mina kahe ja poolene. Ja ma ei mäleta seda juubelipidu. Aga just siis, 1980. aasta märtsis, kingitakse isale suur must nahkkaantega raamat, milles on mitusada tühja valget lehte. Selle sisekaanele on kirjutatud õnnesoovid ja selle alla on kinkija värsisepp teinud kalligraafilise avalöögi.
Elumerel julgelt sõudku sinu aer,
uusi haljaid lehti kasvatagu naer.
Aga isa ei jõuagi seda kingitust kasutama hakata. Ühel heal päeval vinnan selle kirjutuslaua alumisest sahtlist välja ja märgistan kogu kaane roosa rasvakriidiga enda omaks. Isal pole viitsimist pahandama hakata ja nii jääbki see mulle.
Kui veidi suuremaks saan, tunnen vaistlikult, et pean selle omandi ema, isa ja õdede eest ära peitma. Viin selle üles kõrvalhoone lakka vana kummuti sahtlisse ning käin seda seal aeg-ajalt täiendamas ja imetlemas. Peidan raamatu valgete lehtede vahele oma aastate jooksul kogunenud aardeid: loodusloo muuseumi metsisetopise sabast salaja tõmmatud sitikasinise sule, vanaisa treipingi alt leitud vaskse treilaastu, koomiksitega välismaa nätsupabereid, kusagilt ajalehest välja lõigatud Michael Knighti ja Allar Levandi pildid ning palju muud.
Elektrikust naabrionult pika lunimise peale saadud pealuuga sildi Ära roni, tapab! kleebin õdedele ja tädilastele hoiatuseks saapaliimiga otse kaanele.
I osa
OLED SA TÕEGA RAPLAST PÄRIT VÕI?
Alev
RAPLA LINN. MU LAPSEPÕLVES kutsuti seda aleviks ja see oli kuidagi loomulikum.
Millal me alevisse läheme? Kus ema on? Alevis. Too alevipoest piima. Hakkame alevisse minema.
See alev oli meist vaevalt poole kilomeetri kaugusel. Sirgjooneline asfalttee viis meie maja juurest otse keskusesse – sinna, kus oli jäätiseputka ja paar poodi.
Eemalt paistis valge Eesti-aegne pangahoone ja sellest veidi paremal kaks kirikutorni. Seal oli juba alev. Meie elasime viilkatusega majas otse Viljandi maantee ääres. Ümberringi seisid nagu joonlauaga tõmmatud rivis meie maja sarnased majad, mille taga olid aiad. Kas see oli ka alev? Ma ei tea. Kunagi olid siin vist talumaad. Millalgi oli alev need maad kruntideks jaotanud. Ka minu vanaemale ja vanaisale eraldati krunt ja nad said oma nelja tütrega kolida tellisetehase tööliste barakist alevile lähemale…
Vanaisa ehitas seda maja mitu aastat ja 1956. aastal sai see peaaegu valmis. Vanaisa värvis maja kollaseks. Kollane on maja värv, ütles ta. Muud värvid ei kõlbavat. Hiljaaegu aga rääkis mu tädi, et kui ta oli kunagi oma tuppa kollase tapeedi pannud, siis oli vanaisa, tema isa, käskinud uue panna. Tolle tapeedi peal olevat kollane, litside värv. Vanaisa käest kuulsin veel, et punane on venelaste värv ja et venelased armastavat maju siniseks värvida. Aga sinine pole ju üldse maja värv, seletas ta. Ükski eestlane ei värvi iialgi oma maja siniseks. Tõepoolest. Raplas polnud eriti palju venelasi ja sinine maja oleks olnud väga silmatorkav. Siinsed majad olid valged, kollased, pruunid või hallid, haruharva ka punased või rohelised.
Mulle meeldis vanaisaga juttu ajada. Ta teadis enamasti hästi, mida ta asjadest arvab, ja see tekitas minus turvatunde. Talle ei meeldinud klassikaline muusika, teater, oma väimehe ehk minu isa luule, pikad maani seelikud ja venelased, eriti sõjaveteranid. Jah, tunnistas ta, mõned venelased võivad ju ka väga südamlikud olla, räägitakse, aga ta ise polevat ühegi sellisega veel kohtunud. Ta oli põikpäine, külakooli haridusega, teinekord imetlusväärselt endast lähtuv ja rahulikult kindel. Ja muidugi usklik. Igatsen teda mõnikord väga. Tahaksin talle näidata praegust aega, tutvustada talle mõnd väga toredat venelast, keda ma tunnen.
Vanaisa oli ehitanud meie maja kõrvale ka sauna, aga ühel heal päeval hakkas see lootusetult suitsu sisse ajama. Hakkasime käima alevi ühissaunas. Seal alles kuulsin lugusid, mida vanatädid üksteisel selga pestes pajatasid. Selle ajastu alevivaim ilmutas end mulle seal leilis auravate kehade vahel. Alles hiljuti suutsin seda kuidagi väljendada.
Rapla ühissauna aurud on tähtede taha raugenud.
Õde ütles: Ära koolis räägi, et oleme seal käinud!
Teel sauna sõime sügiseti arooniaid.
Laval ronisime eelviimasele astmele.
Mõnikord sai pärast Pepsit.
Mängisime pesuruumi põrandal seebivahuga.
Ühest kraanist pahises keevkuuma, teisest jääkülma vett.
Ema käskis lastel eemale hoida ega lubanud itsitada, kui mõni tädi oli väga paks.
Õde käskis vaikida.
Mõnikord tulid mustlased.
Siis oli põnev, siis oli lärmi ja naeru ning kappidest kadusid asjad.
Pärast sain Pepsit ja vaatasin, kuidas eriti paks tädi riietas end lennukikatetesse.
Nüüd võin rääkida.
Floksid ja õunapuud
VANAISA IGATSES LÄÄNEMAAD ega igatsenud ka. Kevaditi tuli talle peale kange säina ja vimma isu. Siis sõitis ta Läänemaale mõnda tuttavasse rannakülla kalakaupa tegema. Sel teekonnal käidi ikka vaatamas ka tema metsa uppunud kodutalu – Ristemäe talu. Vanaisa seisis seal tikripõõsaste, pojengide ja kreegipuude vahel, mis olid kasvanud taluvaremetest läbi ja ulatasid talle poolde rinda. Ta seisis ja vaatas. Praegu saan aru, et ta vaatas aega. Terve ajastu jooksis tal silmade eest läbi: heinateod ja pulmad, talgud ja matused… Vend Volli surm NKVD-meeste käe läbi, küüditamine, metsavennaks olemine, öö varjus kodutalus käimine… Kui kaevukook oli märgiks püsti jäetud, siis ei tohtinud tulla…
Vanaisa vaatas ja õunapuud olid õisi täis. Küll saab alles sügisel õunu, kui nüid öökülma ei annaks, kui nüid sooja piaks, arutas ta. Iga kord, kui seal käisime, olid õunapuud ja kreegipuud õites. Õunu ja kreeke korjama ei tulnud aga keegi. Iga kord oli Ristemäel kevad.
Aga võib-olla mõtles vanaisa ka oma isale Peetrile, kelle kohta tal palju head rääkida ei olnud. Ristemäe vanaperemees olnud kange, põikpäine. Kui tema minia – minu emaema Asta – talu akende alla floksid istutanud, valanud vanaperemees taimed silgusoolveega üle. Peeter oli patriarhaalse talupojaühiskonna musternäide, karmi käega mees, raskest talutööst tüüakaks ja kängu jäänud. Vanaisa tahtnud lapsena ikka kodunt ära – oma ema õe perre Leedikülla Tõnso tallu. Seal möödusid tema lapsepõlve ja nooruse ilusaimad ajad. Seal õppis ta tisleritööd tegema.
Kord kohtasin üht vanaisasugust noormeest siinsamas Viljandis. Juhuslikult rääkis ta mulle, et ka tema ema olevat nende talumaja akende alla lilli istutanud, aga elus kibestunud isa oli need välja kiskunud ja minema visanud. Mis sarnane seik… Too noormeeski tahtis kodunt ära Kauge tänavale – sinna, kus elasid tema vanaisa ja vanaema… Mõtlen, et need flokside ja rooside hävitamise lood on jälle üks märk naiste tiibade kärpimisest siin karmil maal. Ma ei tahaks kuulda enam ühtki sellist lugu, aga vaevalt mul õnnestub neid vältida.
Kui täpselt minuvanune kolmekümne viie aastane Asta Raplas meie vast valminud majja kolis, hakkas ta lilli istutama juba enne, kui maja valmis sai. Nüüd ei valanud keegi lilletaimedele soolvett peale. Neid minu lapsepõlve kevadete pojenge ja flokse olid täis kõik aknaalused. Aias on kahes pikas rivis ka minu truud ronimispuud, kokku viisteist õunapuud. Naabertänavat ääristab pikk kaskede allee, needki puud on minu vanaema istutatud. Mõtlen tema peale iga kord, kui sedakaudu lähen. Asta istutatud on ka männid meie maja ees. Nende puude ja lillepuhmaste kaudu ma oma vanaema peamiselt tunnengi.
Coelodonta antiquitatis
EESTIS OLEVAT 11 000 AASTAT TAGASI elanud ühed Euroopa viimased mammutid. Täpsemalt: üks perekond kuskil Puurmani lähedal. Nende hambad leiti põllu pealt