oli siin kollases Viljandi maantee äärses alevimajas terve salgake. Vahepeal oli meid lausa hulkade viisi, kui tädi oma perega Bagdadist sõja eest ära tuli ja meie juurde Raplasse kolis. Meid oli kolm põlvkonda ühe katuse all. Hommikust õhtuni mängisime kõiksugu põnevaid mänge, mõnelgi laulul olid araabiakeelsed sõnad. Siiani on mul meeles üks mängulauluke, mille nüüd kuulmise järgi kirja panen:
Jariih, ha ente džet
Uaraa elbi haaredeit.
Debduu saiideit –
Jariih, jariih…
Kord kõrgemalt, kord madalamalt, nagu sosistades ja puhudes tuli seda laulda ja ikka jälle nagu loitsides korrata jariih. Tädilapsed seletasid, et see jariih tähendavat araabia keeles tuult. Mulle meeldis see lauluke väga ja kui mul sügisõhtuti oma toas und ei tulnud, kui vihm vastu eterniitkatust trummeldas ja tuulehood õunapuulatvu sasisid, laulsin omaette jariih, jariih… Küllap ütleks isa, et see jariih on vähemalt niisama vana sõna kui alev, oletasin enne uinumist.
Koduloomuuseum
MU POEG HANNES KANNATAB ilmselt sama ajaloolünga, sama juurteta ning ajaloota alevilapse sündroomi all kui mina. Ta korraldab Rapla aias kaevu ääres väljakaevamisi. Kiht kihi järel kaevub ta üha sügavamale, puhastab oma pisikeste kätega mullast välja roostes knopka, luutüki, mingi pakendi jäänuse, hõbepaberitükke ja marmelaadituubi „Kosmos”, mida lapsepõlves imedes tundsin alati ka mingit hapukat plekimaiku. Räägin talle sellest. Tema kaevab edasi ja on rõõmus, et emal on tema mullaste aaretega mingi seos. Ta tahab jõuda vanaisa aegadeni ja vanavanaisa kihtideni ka…
Teeme talle muuseumi. Kleebime suurele papitükile tema leiud ja kirjutame alla võimalikud dateeringud ja esemete päritolu. Mul hakkab kergem.
Olen suutnud anda oma lapsele mingigi ajaloo, täita mingi valutava lünga… kirjutan tollessesamasse päevaraamatusse, kuhu juba lapsena harjusin oma avastusi kirja panema. Meiegi oleme põlisasukad, pärismaalased, ütlen selle muuseumi rajamisega oma pojale. Meie mälu ulatub kaugemale kui meie oma sünd, ja uurides olnut, muutub olev värvilisemaks. Kas lapsel on vaja ajalugu? Ma ei tea, ajalugu on vist juba liiga õõnes sõna. Aga tingimata on lapsel vaja oma juurte lugu.
Mammutiniit
Ema, kas meie võime ka leida seda mammutite, noh, seda… niiti? küsib Hannes.
– Mis niiti?
– Noh, seda, millest saab teha mammutipoegi?
Mis mammutipoegi? ei saa ma tükk aega aru. Siis meenub mulle, et olin rääkinud talle kloonimisest. See mammutiniit on tal DNA, mida olin kirjeldanud imepeenikese krässus niidina.
– Ei, seda oskavad ainult teadlased, kui nemadki veel oskavad ja tohivad.
– Aga miks meie ei võiks proovida? Proovime, kui ei tule päris mammut, äkki tuleb midagi muud?
– Hm, mis näiteks võiks tulla?
– Näiteks… kellakägu! tuleb lapsel kergelt üle huulte.
Ristemäe
MINU VANAISA JOHANNES OLI VARGAMÄE ANDRESE tüüpi mees. Kujutan ette, kuidas ta kolikoorma otsas ühes naise ja väikeste lastega Läänemaalt öösel Raplasse sõitis. Seda teed, mida tänapäeval sõidetakse autoga paar tundi, olevat nemad kuuekümne aasta eest sõitnud kuus tundi.
Oli öö. Lehm ammus autokastis ja lõi sarvega Philipsi raadio klaasi katki. Lapsed nutsid. Vanaisa ja vanaema, 1933. aastal Piirsalu kirikus laulatatud abielupaar, istusid vaikselt ega rääkinud omavahel peaaegu üldse. Kas nad aimasid, et see tulek on pikaks ajaks, terveteks põlvkondadeks?
Sel ööl, selle kuue tunniga muutus teiseks midagi väga püsivat, mis oli seisnud enam-vähem muutumatu nii mitusada aastat, et keegi täpselt ei mäletagi, kui kaua. Asta ja Johannes olid varem Läänemaalt välja saanud ainult loetud kordadel ja nende esivanemadki olid nii sündinud kui surnud Läänemaal, Lääne-Nigula ja Martna kihelkondades, ilma et oleksid mujale saanudki. Kümneid põlvkondi olid nende esivanemad elanud neis Läänemaa metsa uppunud taludes nii kaugel kirikust, et pühakotta sõiduks võis kuluda terve päev. Nüüd siis tuldi ära Raplasse.
Sellest tulekust inspireeritult olen kirjutanud luuletuse sellest, mida kõike saab kaasa võtta, kui oma juurte pealt ära kolid. Mul on tunne, et Asta ja Johannes siiski võtsid selle kaasa, sest mina oleks ju nagu ka kõigest sellest osa saanud. Või olen ma lihtsalt lapsena liigagi uurivalt jälginud vanaisa silmi, mis õunapuude õitsemisajal oma rohtu ja võssa kasvanud kodutalu õue peal majaaseme poole pöördudes otsekui läbi ajastute vaatasid – igatsedes ja samas ka uutele valikutele kindlaks jäädes.
Enne minekut pakime kokku
oma õitsevad õunapuud,
oma Läänemaa aasad,
vanad väravakastanid.
Pakime kokku oma ürglaaned,
naabrid koos koerakuudi ja talliga,
kus parajasti magab
paar muretut mära ja täkku.
Pakime veel metsa –
seda läheb vaja –,
vesiveski varemed muidugi.
Kiirteed ei paki,
kõik läheb isegi kiiresti mööda.
Suusarajad võtame ja paadisilla,
need sirelilillad õhtud
ja viiulite kõrged kriipivad viisid,
tuulevaikse kuuvalge vee –
ainsa, milles peegeldume nii selgelt.
Ritsikad võtame ja virmalised.
Enne kevadist pööripäeva
koorime lompidelt jääkirme –
selle ka.
Istume natuke enne minekut,
kogu varandus kaasas, –
tulevate suvede lumi
ja loomata laulud.
Astale ja Johannesele mõeldes tekkis minus veel üks luuletus, sellegi algeid nägin vist vanaisa silmavaates seal õunapuuõite sajus Ristemäe talu varemetel seistes.
Mina tean tundi, kui kirjud vaibad puhkavad põrandal ja pikad pingid ootavad võõraid, kui õnn õitseb ja õhvake, see kevadel sündinud hall lauk, magab alles.
Mina tean tundi,
kui kirjud vaibad puhkavad põrandal
ja pikad pingid ootavad võõraid,
kui õnn õitseb
ja õhvake, see kevadel sündinud hall lauk,
magab alles.
Meie toad ja laudad ja kuurid
lõhnavad lõhutud laudadest.
See maja on alles noor,
meie oleme veel noored,
meie silmis sätendavad
alles sündimata suved
ja on nii palju paiku
selles palkmajas,
kuhu keegi veel
pole jõudnud pesa teha.
Hõberahad ei tuhmu.
Tuhud ei tapa.
Öösiti väravapostid hiilgavad.
Harju allikad auravad.
Emakoja samblases laukajärves
õõtsusid