on juba surnud.
Kus on vanaisad?
Nad on juba surnud.
Kus on sinu siidist kübaralint
ja hõbesõrmus?
Need kadusid kolimise käigus
selle suure koorma peal, mis viis meid linna,
aga koorem jäi.
Jäi terve südametäis koormat:
suvelilledes lõkendavat lauskmaad,
jõuluviirastusi,
vana seinakella kumedaid tunde
ja kirju otsekui teisest ilmast,
ja fotosid kõigist neist suurtest
ja kõigist neist pärnapuudest,
kes on kunagi olnud lapsed,
oksad helerohelisi õisi täis.
Aga Ristemäe jäi metsa uppuma. Sajandeid haritud põllud jäid rohtu kasvama. Tänaseks on õuna- ja kreegipuud, kõrged väravakastanid, tammed ja pärnad ainsad tunnistajad, mis reedavad, et siin oli kunagi põlistalu.
Liiga kõrvaline koht, ütles vanaisa pilku õitesajult ja mälestustelt ära pöörates. Oleksin ma siia jäänud, oleksin olnud nagu puujumal.
EMA JÕUAB RISTEMÄEST rääkides ühe oma luuletuseni, mida ammu tean. Ta seletab, et „karjamaatrumm” seal luuletuses tähendab väikest silda üle kuivenduskraavi. Ja „väravat pulgast võtma” tähendab väravat avama. Olen seesugust väravat vist kuskil Rocca al Mare vabaõhumuuseumis näinud. Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et see ema luuletus räägib Ristemäest. Minu jaoks on see pildike kadunud maailmast – sealt, kust olen sama palju või veel rohkemgi pärit kui Raplast.
Tuleku tummadel tundidel
vaikselt nagiseb rattarumm.
Veel enam umbe on kasvanud
karjamaatrumm.
Värava pulgast võtad.
Tee taluõue viiv.
Lapsepõlve lõhnab ja lendab,
lendab ja lõhnab liiv.
Tuleku tummadel tundidel
vaikselt nagiseb rattarumm.
Pulgad on läinud. Ära end
iseendasse õitseb trumm.
Ja kilk oli ka päriselt… ja leivaküna ehk leivamõhn, seletab ema.
Siin on veel üks ema luuletus, mis on mulle alati meeldinud, eriti selle lõpp. See pole mingi udutav maaihalus, vaid tegelik mälestus ema lapsepõlvekodust.
Sinna seinapalkide vahele,
sinna midagi maha jäi.
Nende nõgiste parte alla
tulla tagasi paljapäi.
Sinna vanasse rehetuppa,
kus õhtuti kriiksub kilk,
kus videvas tuld saab pilak…
Vaikne silmapilk.
Sealt soojast ahju äärest,
kus kükitab leivamõhn,
nüüd astuda üle õue.
Jasmiinipõõsaste lõhn.
Juua kuuri all haput kalja,
minna lakka siis.
Kerratõmbunult värsketes heintes
istuda nii.
Ning tunda, tunda end vabana,
jätta enesesund.
Ja uskuda haldjaid ja paganaid
enne und.
Alles hiljaaegu sain teda, et mu ema on pirruvalgel üles kasvanud. Jah, meil polnud sõjajärgsel ajal Ristemäe talus ei elektrit, küünlaid ega petrooleumilampe. Olid pirruhoidjad, sellised… plekist asjad. Jah, olen enne ka kuulnud, et olid need pirruhoidjad, aga mida seal siis hoiti? Kas tõesti pirde? Jah, pirde, vastab mu ema. Pirruhoidjat kutsuti pilakuks. Isa lõikas igal õhtul nii umbes kolmkümmend 20sentimeetrilist puutikku, need kasteti sulaväävli sisse ning siis need põlesid seal pilakus ükshaaval ja näitasid valgust.
Miks olen siiani arvanud, et olid lihtsalt need pirruhoidjad? Mu loogika vist tõrkus uskumast, et olid tõesti ka pirrud, veel ema lapsepõlveski. Minu meelest on pirrud lihtsalt nii Kalevipoja-aegne nähtus.
Ema kaudu oleksin minagi nagu natuke pirruajast pärit. Kui asjad on nii, et ema kasvas veel üles selles rehetarede ürgpimeduses, polegi vist väga imelik, et mina, alles teise põlve valguselaps, võõrastan vahel väga valgeid ruume, näiteks kaubamajasid. Mõnikord haarab mind nendes ööpäev läbi ülevalgustatud hiigelhoonetes lausa paanikahäire. Ema luuletus nagu seletaks sedagi.
Kuradi raisad!
NÜÜD TAGANTJÄRELE VAADATES VÕIB ÖELDA, et Asta ja Johannes olid Raplasse tulles ikkagi põgenikud. Nad põgenesid pealekaebajate ja kulakuks tegijate eest nii kaugele kui võimalik. Põgenesid, sest küüditamise nimekirjasid hakati pliiatsite asemel kirjutama tindiga ja enam ei saanud üks vanaisa sõber nende nimesid salaja maha kustutada, nagu see varem mitu korda oli õnnestunud.
Põgeneti ka seepärast, et oldi solvunud. Lääne Elu oli avaldanud vanaisa kohta artikli, kus teda kui noort mehaanikut süüdistati selles, et traktorid ei saanud õigel ajal kolhoosipõllule, mistõttu nurjus viisaastakuplaan. Vanaisa seletas: Need logud masinad! Mis asja sa neid parandad, kui varuosi ei ole ja tööriistu ammugi mitte… Kuradi raisad! Näen praegu veel vaimusilmas vanaisa niimoodi püssitökatiste kätega keset töötuba seismas ja Vene võimu kirumas.
Ja näen vanaisa veel ühes olukorras, mida ma pole küll pealt näinud, aga millest mul on tema juttude põhjal väga filmilik kujutluspilt.
Äniste külas Ristemäe talus on talgud. Talguliste seas on ka metsavendi. Äkki tuleb haarang ja püssidega julgeolekumehed piiravad rukkilõikajad sisse. Loomulikult on kõik paanikas ja püüavad põgeneda. Vanaisa noorim vend Voldemar, nagu ka naabriperemees, saab üle aia hüpates kuuli. Minu vanaisa Johannes kaevab suures vihmasajus oma kodukuusikusse vennale haua, sest rahvavaenlast ei lubata surnuaeda matta. Vanaisa loeb meieisapalve, nõjatub labida najale ja vannub: Kui nüid mõni neist mõrtsukatest tuleks, siis lööks ma tema siinsamas sellesama labidaga maha.
Pärast Stalini surma maetakse minu vanaonu Voldemar Seppel, keda ma ainult piltide peal olen näinud, ümber Lääne-Nigula surnuaiale. Jälle on vanaisa see, kes tema surnukeha välja kaevab ja pühasse mulda matab.
Vollist on paar ilusat pilti. Esimene on tehtud Ristemäel ja Volli hoiab sellel oma kange isa Peetri käevangust kinni. Ehk on see tehtud just mõni aeg enne toda talgupäeva? Oleks nagu laupäev või pühapäev. Meestel on natuke pidulikumad riided seljas. Selja tagant paistab tükike Ristemäe talu rookatust… rehealuse uks on valla…
Rohkemat Ristemäe talust ma polegi näinud kui mõnd pusletükki siitsealt fotodelt inimeste selgade tagant. Ülejäänu on kõik kujutlus, mõne jutu või luuletuse põhjal vaimusilmas nähtu.
Kellakägu
EMA, MA TAHAN ENDALE KELLAKÄGU!
See on mu poeg, kes seesuguse avaldusega sajandat korda lagedale tuli. Köögis on meil suur pommiga vanaaegne kell, mida laps igal hommikul käima lükkas. Tema olevat kellahaldjas. Ja tõepoolest proovisid kaks meest seda kella ükskord õhtu otsa tööle saada. Nad kruvisid kella lahti, liigutasid hammasrattaid, õlitasid ja panid uuesti kokku. Aga ei midagi. Aeg selles kellas näis olevat peatunud. Viimaks andsid nad alla. Siis äkki astus kellakapi juurde Hannes, puudutas korraks suurt hõbedast ja pisut roostes kellapommi, see õõtsatas korra ja kell läks