Paleontoloogi päevaraamat. Kristiina Ehin

kõik algusest peale olnud mehaanilised, nagu ma püüan talle seletada.

      Saan teada, et ööbikuid on tõesti laululindudena puuris peetud, neid on hoitud kõrtsides ka grammofoni eest. Head laululinnud tõid kõrtsile kõvasti kliente juurde. Peterburi lähedalt olevat koguni kinni püütud kõik heade laululindude kolooniad ja metsadesse olevat järele jäänud vaid keskpärased ning andetud isendid.

      Loomulikult ei leia ma kuskilt teadet selle kohta, et kellas oleks peetud päris kägu. Kellakägu on ikka ja alati olnud mehaaniline, nii nagu fööniks on olnud mütoloogiline. Ja lapsele ütlen ma järgmisel päeval südamerahuga: Kellakägusid pole tegelikult olemas, kullake. Ja tunnen ise, et see on põnevil lapse jaoks igav, väga igav vastus.

      Aga kust papagoid poodi saavad? Kas neid püütakse džunglist? küsib laps.

      – Ei, papagoid on ikka tavaliselt poepapagoide lapsed.

      – Kas nende emad ja isad müüakse maha ja siis lapsed jäävad sinna puuri alles?

      – Vist küll.

      – Hm, minule küll ei meeldiks, kui sind maha müüdaks… Aga kas ma üht papagoi last saaksin kätte võtta?

      – Lindudele ei meeldi käes olla. Aga korraks saaksid.

      – Noh, siis ma tahaksin endale ikka papagoi muna. Ma hauduksin seda peos ja kui ta välja tuleks, siis ta arvaks, et minu käsi ongi tema ema. Ja ta tahaks igal õhtul tulla minu peo sisse magama.

      – Kas see meeldiks sulle?

      – Jah, mulle meeldiks, kui keegi oleks palju väiksem ja rumalam kui mina.

      OLEN ÄKKI TAGASI omaenda lapsepõlves. Olen ehk sama väike kui mu poeg praegu. Ja mulle meenub, kuidas ma igatsesin, et mõni mu nukkudest ellu ärkaks. Tahtsin kedagi, kes oleks väiksem ja rumalam kui mina. Kui ema rääkis, et naised saavad lapsi, hakkasin temalt kohe uurima, kuidas ma siis nüüd ühe lapse saaksin. Ema seletas, et praegu pole see veel võimalik. Ja ma mäletan kibedat pettumust, mis mind seda kuuldes valdas. Hakkasin unistama oma lapsest ja mitte kunagi elus pole see unistus olnud nii tugev kui siis.