Mille järele sul isu on? Chopra lahendus püsiva kaalukaotuse, heaolu ja hingerõõmuni jõudmiseks
Kui sul pärast seda on endiselt nälg, siis söö. Muuda selline vallandajate märkamine endale harjumuseks – see on esmane samm neist ülesaamiseks ning annab sulle suurema valikuvabaduse.
Enne oma liigsöömise probleemiga tegelema asumist lubasin endale üht: lahendus peab töötama siin ja kohe. Dieedipidamise üheks suureks puuduseks on see, et lootuses homme õnnelikum olla, keelad sa endale head enesetunnet täna. Kuid isu jääb alles. “Mille järele mul isu on?” keskendub praegusele hetkele. See impulss, mida tunned, kuulub ühte järgnevatest kategooriatest:
sul on nälg toidu järele;
sa soovid täita endas valitsevat emotsionaalset tühimikku;
sa soovid täita tühimikku oma meeles(madal enesehinnang, kehv kehapilt, ebaõnnestumise- või frustratsioonitunne).
Ma lisaksin neile ka neljanda impulsi, mis on spirituaalne ehk vaimne. Sa soovid täita tühimikku oma hinges.
Need kõik on tugevad motivaatorid, mille taga on isu. Niipea kui sa suudad oma isudele õige suuna anda, on sul võimalik tõelise muutumisega algust teha. Me kõik kõnnime iga päev mööda oma himude ja ihade rada. Impulss saada elust võimalikult palju on loomulik ning istub meis kõigis sügavalt sees. Selle raamatu abil on sul võimalik mõista, mille järele sul tegelikult isu on. Niipea kui sa seda tead, avaneb su ees selge tee, mis on õige nii su mõistuse, keha kui ka vaimu jaoks. See muutus väljendub nii:
sa sööd ainult siis, kui sul on nälg toidu järele;
sa ei söö, kui sul on nälg millegi emotsioonidel põhineva järele, olgu selleks turvatunne, armastus, teistega seotuse tunne, rõõm või nauding;
sa ei söö, kui sul on nälg mõtestatud ja sisuka elu järele, millel on kindel siht ning mis viib sind su eesmärkideni. Need on meele vajadused;
sa ei söö, kui see, mille järele sul on nälg, on vaimne, näiteks olemise kergus või kõrgem arusaam hinge olemusest.
Dieedipidamine – petlik väljapääs
Mõned lugejad ütlesid nüüd kindlasti endamisi: “Jah, see kõik võib ju kenasti kõlada, kuid tegelikult tahaksin ma lihtsalt teada, mida süüa ja mida mitte.” Ma tean täpselt, kuidas nad mõtlevad. Kiirdieedid pakuvad ülimat kiusatust, kuid hetkelist lahendust. Vaadakem korraks, mis tegelikult nende puhul juhtub.
Karen on atraktiivse välimusega sümpaatne keskealine naine. Ta seisab kodus peegli ees ning kortsutab oma peegelpilti nähes kulmu. Ta tahaks enne tütre pulma viis kilo alla võtta, kuid pulmadeni on jäänud vaid kaks nädalat. Karen ei lase end heidutada. Kui ta oli kahekümneaastane, võis ta mahlapaastu abil juba ühe nädalavahetusega paar kilo alla võtta. Kui see töötas tookord, siis miks ei peaks see ka nüüd töötama.
Ja see peaaegu töötabki. Oma tütre pulmapäevaks on Karen kolm kilo alla võtnud. Ta pidi selleni jõudmiseks lausa nälgima, kuid nüüd on põhjust seda tähistada. Ta ei saa arugi, et on lõksu langenud. Tema endised söömisharjumused taastuvad kiiresti ja ühes sellega tulevad tagasi ka lisakilod. Järgmine päev seisab ta taas külmiku ees ning tema keha ja vaimu vahel liiguvad järgmised sõnumid:
jumal tänatud, et see pulm lõpuks mööda sai, nüüd võin ma viimaks ometi ennast lõdvaks lasta;
ma nägin kurja vaeva ja olen preemia ära teeninud;
vaata vaid kõike seda alles jäänud toitu;
ma ei saa end lõpmatuseni näljutada;
ma ei tohi lasta kõigel sellel toidul raisku minna.
Sellised sõnumid kannustajateks, pole just väga tõenäoline, et Karen suudab end tagasi hoida. Tõenäoliselt tõstab ta endale mõnusa suure tüki allesjäänud pulmatorti. Me leiame selliseid vabandusi iga kord, kui otsustame üle süüa. Fakt, et Karen kahenädalase sprindiga kaalus alla võttis, ei oma siinkohal eriti tähendust, kui võrrelda seda eluaegsete söömisharjumustega, mis talle üha uusi lisakilosid toovad.
Ameerika on dieetidest hullunud. Me kõik soovime, et meil oleks võlunupuke, mille sisselülitamise abil saaksime aastaid kestnud halvad harjumused lihtsalt olematuks muuta. See on viinud meie riigi bipolaarse seisundini. Ühes äärmuses troonib McDonalds kui rasvase ja kaloritest koormatud toidu võrdkuju ning 11 protsenti kõikidest toidukordadest süüakse ketirestoranides, teine äärmus aga pingutab dieeti pidada. Kiirdieetidega kaasneb omalaadne vabatahtlik amneesia. Sa unustad selle, mis eile ei töötanud, ning sukeldud järgmist trendikat dieeti katsetama.
Kui seda kõike kõrvalseisjana vaadata, siis on üsna kummaline, et inimesed teavad, mis pole neile hea, kuid käituvad täpselt vastupidiselt. Seda võib täheldada kõikjal meie ümber. Näiteks võib keegi sulle öelda, et ta püüab kümme kilo alla võtta, kuid juba tunni aja pärast sirutab restoranis esimese asjana käe saia ja või järele ning lõpetab eine sooja šokolaadikoogiga, põhjendades seda legendaarse vabandusega “ainult see üks kord”. 2013. aastal teatas Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse raport, et koolilaste kaloritarbimises võib täheldada väikest langust – neli kuni seitse protsenti –, kuid kaalukaotust sellega ei kaasnenud. Seletuseks toodi laste kehalise aktiivsuse samaaegne vähenemine. Ameeriklaste kiirtoidutarbimine vähenes viimase aastakümne jooksul ligikaudu kaks protsenti, kuid rasvunud inimesed võtsid sama perioodi jooksul hoopis kaalus juurde. Üks suur internetipõhine tugigrupp inimestele, kes on palju kaalu kaotanud, on võtnud omaks sarnase lähenemise nagu anonüümsetel alkohoolikutel – nad lähtuvad põhimõttest, et liigsöömine on häire, mis ähvardab alati tagasi tulla. Niipea kui sa oled endale tunnistanud, et oled liigsööja, pead alistuma elule, mida palistab pidev isu millegi järele, ning sul tuleb olla jätkuvalt valvel, et kiusatustele mitte järele anda. Iga päev tuleb lugeda iga viimast kui kalorit ning tagasilangused viitavad peatsele kontrolli kaotamisele. Ma ei mõista seda lähenemist hukka, kuid minu eesmärk on pakkuda alternatiivi.
See, mis minu puhul töötas, oli pidev keskendumine – ma ei lasknud endal hetkekski unustada, mida tegelikult tahan. Esmajärjekorras soovisin jõuda tagasi normaalse tervisliku toitumise juurde – ja mitte kunagi enam sellelt teelt eksida. Me kõik teame, et just see teine pool on tõeline probleem. Arstid nimetavad seda täitmatajätmiseks. Patsiendile antakse juhtnöörid õigeks käitumiseks – toituda tasakaalustatult, süüa rohkem puu- ja köögivilju, vähendada punase liha tarbimist, teha regulaarselt trenni, loobuda suitsetamisest ning liigsest alkoholitarbimisest –, kuid mõne päeva, nädala või kuu möödudes tõstavad vanad harjumused taas pead. Häid nõuandeid, kuidas kaalu kaotada, leiab kõikjalt, ometi on 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast kas ülekaalulised või rasvunud.
Inimesed pole tahtlikult ennasthävitavad. Me ei järgi häid nõuandeid lihtsalt seetõttu, et liigsöömine tekitab meis parema enesetunde kui toidutarbimise piiramine või raske füüsiline treening. Suur torbikutäis võiga popkorni vallandab võimsad ja primitiivsed ajumehhanismid, samal ajal kui väljavaade joosta viis kilomeetrit seda ei tee. Hubases restoranis koos sõpradega magustoidu nautimine on mõnus, üksinda jõusaalis trenažööri sõtkumine pole üldse sama meeldiv.
Dieedipidajad üha jätkavad seda, mis ei töötanud juba algusest peale.
Loosung “dieet ei tööta” on saatnud meid aastakümneid ning see kehtib sajaprotsendiliselt. Kõik pikaajalised uuringud on näidanud, et vaid pisut vähem kui 2 protsenti dieedipidajatest suudavad olulisel määral kaalu kaotada (10 kilo või rohkem) ning püsida selles kaalus enam kui kaks aastat. Me oleme rahvas, kellel puudub tahtejõud. Läbikukkumine on dieedipidamisse juba algusest peale sisse kodeeritud. Mis on dieedipidajate esimene impulss? Enesepiiramine. Nad kärbivad järsult oma kaloritarbimist. Nad võitlevad oma isudega ning tõotavad, et toituvad nädala jooksul vaid millestki sellisest nagu orasheinamahl. Kuid kõik see piiramine loob uue tühimiku. Selle asemel et tunda end kurva või üksiku või armastusest ilmajäetuna, tunned sa end kurva, üksiku, armastusest ilmajäetu ja näljasena.
Ma saan väga hästi aru, miks inimesed end piiravad. Füüsiline probleem vajab füüsilist lahendust. Lisakilod on nähtavad iga kord, kui sa pilgu peeglisse heidad. Nähtamatud tühimikud seda aga pole. Liigsöömine tähendab enesekontrolli