Mille järele sul isu on? Chopra lahendus püsiva kaalukaotuse, heaolu ja hingerõõmuni jõudmiseks
ahmivat ja paanikas Gene Wilderit maha rahustada.
“Ma olen hüsteerias! Kui see kord juba peale hakkab, ei suuda ma seda iial maha suruda!” nutab Wilder.
Teadmata, mida ta tegema peaks, viskab Mostel talle klaasi vett näkku. Wilder tardub paigale.
“Ma olen hüsteerias! Ja nüüd olen ma veel märg ka!” kriiskab ta.
Oskamata ikka veel midagi peale hakata, annab Mostel talle kõrvakiilu.
Wilder ulub: “Mul on valus! Ja ma olen märg! Ja ma olen endiselt hüsteerias!” Hea meeldetuletus, et oma enesetunde kehvemaks muutmisest pole mingit kasu. Nii et hakka aga järgmist trendikat dieeti pidama, kui tahad. Võid seda teha isegi selle raamatu lugemise ajal, ent niipea, kui mõistad, et rahulolu ja “täidetuse” tunne on parem enda piiramisest, ei tekita kiirdieedid sinus enam kiusatust. Teadmine, et kaalukaotust võib siduda üha kasvava õnnetundega, on saladus, miks minu pakutav lähenemine tõesti töötab.
Keha-vaimu ühendus
Selleks, et mõista, mille järele sul tegelikult nälg on, pead taastama keha ja vaimu vahelise ühenduse ning vaatama sügavamale varem mainitud lihtsast vooluringist, mis hüpotaalamuse kaudu meie peamisi näljaimpulsse kontrollib. Kuna lihtsaid kehasignaale on kerge eirata, siis hakkab isegi millegi nii elementaarsega nagu nälg tegelema terve meie aju. Mitte kõik inimesed pole seda loomulikku söögiisu reguleerivat süsteemi ära rikkunud. Me kõik tunneme kedagi, kelle kaal pole hilisest teismeeast peale kordagi kõikunud. Nende suust võib kuulda järgmisi väiteid:
mu keha ütleb mulle ise, mida vajab;
kui ma võtan pool kilo juurde, tunnen end halvasti;
ma teen trenni, sest see annab mulle hea enesetunde.
Kui keha-vaimu ühendus toimib hästi, saadab see välja just selliseid signaale. Kui see on häiritud, siis tekib lühis ning kehale hakkavad tegutsemisjuhiseid dikteerima meie halvad harjumused. Välja saadetakse valesid signaale ja kui keha reageerib sellele üha paksemaks minemisega, kaob tasakaal üha enam ning lõpuks tekivad ka terviseprobleemid, ent mõistus lihtsalt ignoreerib neid märke. Vaatame korra lähemalt selle põhjuseid.
Kujuta ette, et ühte ristumiskohta koondub kolm sõnumit. See ristumiskoht on kolme peamise ajupiirkonna kokkusaamispunkt. Igal piirkonnal on sulle midagi öelda, kõik saadavad sulle üheaegselt neutraalseid sõnumeid. Iga piirkond otsib erinevat laadi rahuldust. Aju alumine osa on rahul, kui sa tunned end füüsilises plaanis hästi, limbiline süsteem siis, kui tunned emotsionaalset rahulolu, kõrgemad ajuosad aga siis, kui langetad enda suhtes õigeid otsuseid.
Inimaju imelisust näitab see, et kõik need kolm sõnumit võivad lõimuda ja koostööd teha. Aju alumine osa võib saata sõnumi “ma olen näljane”, mille emotsionaalne aju kiidab heaks, sest “söömine teeb meele rõõmsaks”, nii et aju kõrgemad osad saavad saata sõnumi “peatume ja sööme midagi”. Selline tasakaalustumine toimub iseenesest ning sellest on kasu kõigile kolmele ajupiirkonnale. Ükski neist ei pea oma sõnumit peale suruma ega püüdma teisi summutada.
Sinu aju on loodud igal tasandil õnnetunnet saavutama. Sülelapse jaoks, kes toimib peaaegu täielikult baasinstinktide tasandil, tähendab õnnelik olemine söömist, kui ta on näljane, magamist, kui tal on uni, ning süllevõtmist, kui tal on külm. Teiste ajupiirkondade (limbiline süsteem ja aju kõrgemad osad) välja kujunedes muutub asi keerulisemaks. Nende arusaam õnnest on märksa keerulisem.
Noore arstina olid kõik need meditsiinilised teadmised mul olemas, kuid oma isiklikus elus ei pööranud ma neile suuremat tähelepanu. Ma vaatan tagasi tollasele õhtusöögilauale ja näen kurnatud noort meest (ja tema noort kannatlikku abikaasat), kelle aju kubiseb nii ohtrast tehnilisest informatsioonist (aju kõrgemad osad), et see summutab tema sisemise hääle, mis ütleb: “Ma olen õnnetu ja rahulolematu.” Samal ajal lisab sellele oma taustamüra mu pea kõige primitiivsem hääl, mis kardab läbikukkumist ja pingetele allavandumist (roomaja aju). Pole siis ime, et tollased toidukorrad möödusid häguses hajameelsuses, pakkudes vaid hetkelist rahulolusähvatust. (Mul vedas, et mind olid kasvatanud armastavad vanemad, sest vähemalt ei lagunenud minu uus pere laiali, nagu juhtus nii paljude teiste mu tuttavate noorte arstidega. Ma oskasin hinnata armastuse jagamise ja vastuvõtmise väärtuslikkust.)
Sa pole võimeline nende kolme sinu peas pidevalt toimuva kõne eest põgenema. Kõrgemad ajuosad filtreerivad igapäevaselt tuhandeid valikuid ning kõigil neil on emotsionaalne värving. See on inimesele ainuomane. Kui asetada laboriroti nina ette toidupalake, siis sööb ta selle automaatselt ära ning sama automaatselt lülitub tööle naudingukeskus tema ajus. Samas, kui asetad toidu inimese ette, võib sellele järgneda mitmeid erinevaid reaktsioone. Tihtipeale võib kuulda midagi sellist:
Ma olen liiga endast väljas, et süüa.
Ma ei taha seda kala. Mulle maitsevad ainult liha ja kartulid.
Mul on praegu liiga kiire.
Just nagu laborirottidel, nii on ka inimajus toidule reageeriv naudingukeskus, kuid meie sisemine elu on rottide omast määratult peenekoelisem. Emotsioonid võivad näljatunde lämmatada või muuta selle ebaloomulikult tugevaks. Aju kõrgemates osades esile kerkivad moonutatud uskumused võivad mõjutada nii emotsioone kui ka nälga – ehedaks näiteks on anorektikust teismeline, kes näeb peeglist oma näljutatud keha, kuid tunneb end moondunud minapildi tõttu ikka “liiga paksuna” (viitan siin vaid ühele selle keerulise psühholoogilise ja geneetilise häire aspektile).
Liiga palju süües võib tekkida tunne, nagu jookseks väikeaju amokki, sütitades sinus kontrollimatu näljatunde. Tegelikult on probleem süsteemsem. Tüüpiliselt on sellesse segatud impulsside kontroll (madalamad aju tasandid ehk väikeaju), lohutuse otsimine (emotsionaalne aju) ning halvad valikud (kõrgemad ajuosad). Kõik kolm on kaasatud katkematusse tantsu.
See tants kulgeb pidevalt ringiratast, nagu järgneval illustratsioonil näha võib.
Impulss: sinu väikeaju ütleb sulle, et sa oled näljane, hirmul, ohus või erutunud.
Emotsioon: limbiline süsteem annab sulle märku sinu heast või halvast tujust ning emotsionaalsest reageeringust olukorrale.
Valikud: sinu kõrgem aju ütleb sulle, et vaja on langetada otsuseid, mis viiksid tegudele.
Iseendaga sõjas
Lubage, et ma toon teile oma elust ühe näite, kuidas see kõik toimib. Tracy probleemid kehakaaluga algasid juba teismeeas. Sellest peale on ta mitmete ennasthävitavate käitumisviiside ohvriks langenud. Iga kord kui vanemad temaga ta kaaluprobleemidest rääkida püüdsid, tõmbus ta kaitsesse. Ta võttis kasutusele võimuka suhtlusstiili, arvates, et kui ta käitub enesekindlalt ja üleolevalt, siis ei märka keegi, kui haavatav ta sisemiselt on. Kui kätte jõudis poistega kohtamas käimise aeg, jõudis ta kiiresti seksini – sest seda ju poisid tahavadki – ning nii tundis ta end ihaldatuna. Mida pöörasemalt ta käitus, seda madalamaks muutus tema enesehinnang ning lõpuks viis see paratamatult alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamiseni.
Nüüdseks on Tracy kõik selle seljataha jätnud. Ta on viiekümneaastane, õnnelikult abielus ning üldiselt endaga rahul, kuid ei saa kuidagi üle ega ümber sellest, et on 35–45 kilo ülekaalus. Ta pole minu patsient, vaid sõber; kui temaga kokku saame, siis on kohtumispaigaks tavaliselt restoran. Ma ei vaata tema söömisharjumustele viltu ega kipu talle nõu andma, kuid meie tavapäraste ühiste söömaaegade ajal on mõned asjad mulle silma jäänud.
Laua taga istet võttes on Tracy esimeseks lauseks reeglina see, et tegelikult ei ole ta üldse näljane, kuid küllap ta leiab midagi sobivat.
Esimest käiku oodates lobiseb ta pidevalt, süües samal ajal leivakorvist mitu saiaviilu ning määrides neile nagu möödaminnes ohtralt võid.
Kui kelner küsib, mida ta soovib, tellib ta alati kaks käiku, suupiste ja eelroa.
Ta sööb oma taldriku alati tühjaks.
Ta ei telli kunagi magustoitu, kuid kui mina tellin, siis ta “maitseb”