et hing on midagi kõlbelist, mateeriast erinevat ja sõltumatut, mis säilitab oma individuaalsuse pärast surma. See on üldlevinud arvamus, sest ühe või teise nime all on mõte sellest olevusest, mis elab pärast surma, levinud kõigi rahvaste juures, olenemata nende tsiviliseerituse astmest ja haridusest. Õpetus, mille kohaselt hing on põhjus ja mitte tagajärg, on spiritualistlik õpetus.
Jättes kõrvale nende vaadete analüüsi ja pidades silmas vaid küsimuse keelelist külge, märkame, et sõna hing kolm tähendust moodustavad kolm erinevat ideed, millest igaüks vajaks omaette sõna. See on kolme tähendusega sõna, mida inimesel tuleb mõista oma vaatepunktist lähtudes. Raskus seisneb keeles, mis sisaldab kolme mõiste väljendamiseks üheainsa sõna. Et segadust likvideerida, tuleks piirata sõna hing tähendust ühega neist kolmest mõistest. Valik ei ole tähtis; kogu küsimus on üksteisemõistmises, pelgalt inimestevahelises asjas. Meile näib loogilisim arvestada selle sõna kõige lihtsama tähendusega ja sellepärast nimetame hingeks mittemateriaalset ja individuaalset olendit, kes elab meis ning elab kauem meie kehast. Isegi kui seda ei eksisteeriks või kui see oleks vaid ettekujutus, oleks meil vaja sõna selle olendi nimetamiseks.
Eraldi sõnade puudumise tõttu kahe ülejäänud tähenduse väljendamiseks nimetame materiaalse, orgaanilise elu printsiipi eluprintsiibiks. Olgu selle päritolu missugune tahes, on see omane kõigile elavatele olevustele taimedest inimeseni. Et võib olla elu ilma mõtlemisvõimeta, siis on eluprintsiip eraldiseisev ning sõltumatu. Mõiste elujõud ei väljendaks sama tähendust. Ühed arvavad, et eluprintsiip on mateeria omadus, mis avaldab mõju siis, kui mateeria on mingis erilises seisukorras; teised – ja see on enamlevinud idee –, et see seisneb mingis erilises, kogu universumit hõlmavas väljas, millest iga olend ammutab ja assimileerib oma eluajal teatava osa, nii nagu me näeme inertseid kehi valgust imavat. See oleks siis mingi elufluidum, mis ei erineks elektrilisest loom-fluidumist, nimetatuna ka magnetfluidumiks, närvifluidumiks vms.
Olgu kuidas on, aga eksisteerib üks fakt, mida ei saa eitada, kuna see on vaatluse tulemus. Ja nimelt, et organitega olendid omavad mingit jõudu, mis sünnitab nähtust, mida nimetame eluks; et materiaalne elu on ühine kõigile organitega olevustele ega sõltu intellektist või mõttest; et intellekt ja mõtlemine on kindlate organitega liikide võimed. Ja lõpuks, et üks organitega liikidest, mis on varustatud intellekti ja mõtlemisega, nimelt inimene, omab erilise kõlbelise tunde, mis tõstab ta kõrgemale kõikidest teistest.
On arusaadav, et sõna hing ei sobi kokku materialismi ega panteismiga. Spiritualist mõistab täiesti hinge ükskõik millises tähenduses ilma, et see teeks kahju tema arusaamisele mittemateriaalsest individualiteediga olevusest, kellele ta annab teise nime. See sõna ei väljenda seega mingit absoluutset arvamust, see on nagu muutliku loomuga inimene, keda igaüks mõistku vastavalt oma arusaamisele ilma, et see peaks tekitama vaidlusi.
Segaduse kõrvaldamiseks (isegi kui kasutada sõna hing kõigis kolmes tähenduses) tuleks juurde lisada mingi teine sõna, mis selgitaks seisukohta, mille alusel mingit asja vaadeldakse või missuguses tähenduses sõna kasutatakse. See oleks siis üldine sõna, mis väljendaks koos materiaalse eluprintsiibiga veel intellektuaalse ja kõlbelise elu printsiipe ning mille tähendused erineksid lisanditest olenevalt nii, nagu näiteks gaasid erinevad üksteisest sõna osa poolest: hüdrogeen, oksügeen, nitrogeen jne.
Oleks vist kõige parem öelda eluhing, väljendamaks materiaalse elu printsiipi; intellektuaalne hing väljendamaks intellektiprintsiipi; vaimne hing väljendamaks meie individuaalsuse põhimõtet pärast meie surma. Nagu näha, on kõik vaid sõna küsimus, kuid see on üksteise mõistmiseks väga tähtis. Sellest vaatepunktist on eluhing omane kõigile organeid omavatele olevustele (taimedele, loomadele ja inimestele); intellektuaalne hing loomadele ja inimestele ning vaimne hing ainult inimesele.
Me uskusime selles küsimuses selguse olevat vajaliku seda enam, et spiritismi õpetus eeldab mingi mateeriast sõltumatu ja kehast kauem elava olendi eksisteerimist meis. Kuna me kasutame selles teoses sageli sõna hing, siis oli tähtis selgeks teha tähendus, mida me sellele omistame, et ei oleks valestimõistmist.
Nüüd jõuame ettevalmistava sissejuhatuse peamise osa juurde.
Nagu iga uus asi, omab spiritismi õpetus nii pooldajaid kui ka vastaseid. Proovime vastata viimaste mõnele vastuväitele, pannes proovile motiivide väärtuse, millele nad toetuvad. Siiski ei ole me nii jultunud, et loodaksime kõiki veenda, sest paljud usuvad, et valgus paistab vaid neile. Pöördume heatahtlike, eelarvamusteta inimeste poole, kes kõigi kiuste on muutumatu arusaamisega, kuid igatsevad siiralt õpetust. Tõestame neile, et spiritismi õpetuse vastaste suur hulk tuleneb mittetäieliku vaatluse ning liiga kiire ja mõtlematu otsustamise tagajärgedest.
Meenutagem kõigepealt lühidalt kasvavat nähtuste hulka, millest tuleneb see õpetus.
Esimene tähelepandud fakt oli paljude asjade liikumine. Seda nimetati tavaliselt pöörlevateks laudadeks või laudade tantsuks. Näib, et seda nähtust märgati kõigepealt Ameerikas. Õigemini, see ilmnes üha enam igas piirkonnas, sest ajalugu tõendab, et see leidis aset juba iidsel ajal ja ilmnes imelikes olukordades, ilma nähtava põhjuseta tekkinud ebatavalises müras ja koputustes. Sealt levis see kiiresti üle kogu Euroopa ja muu maailma. Algul võeti seda vastu suure umbusuga, kuid paljud eksperimendid kaotasid peatselt kahtlused selle nähtuse tõelisuse suhtes.
Juhul, kui see nähtus piirduks materiaalsete objektide liikumisega, võiks seda selgitada puhtfüüsikaliste põhjustega. Oleme veel liiga rumalad, et tunda looduse varjatud mõjusid või ka meile juba tuntud nähtuste eriomadusi. Meie igapäevane elekter sisaldab, muide, hulgaliselt omadusi, mis on olemas ka inimesel ning näib olevat ettemääratud, et see muutub teadusele uueks valguseks. Ei ole järelikult võimatu, et elekter, teatavas olukorras muudetuna (või ka mõni muu tundmatu tegur), võiks olla nende liikumiste põhjustaja. Paljude inimeste koosviibimine, mis näib tugevdavat teovõimet, justkui toetaks teooriat, mille kohaselt inimeste hulka vaadeldakse kui suurt hulka magneteid, mille potentsiaal oleks proportsioonis elementide arvuga.
Ringliikumine ei ole midagi erakordset, sest seda on kõikjal looduses. Kõik tähed ringlevad, selles tahetakse näha universumi üldise liikumisvormi vähemat koopiat ehk täpsemalt öeldes, mingisugune tundmatu faktor võis mõjutada neid väikesi objekte teatud tingimustel energiaga, mis võis olla sarnane maailmu tõukavale energiale.
Aga see liikumine ei olnud alati ringikujuline; tihti oli see ebakorrapärane ja täiesti ebaregulaarne; objekt allus vapustustele, ümberpaiskamistele ja vedamisele mistahes suunas kõigi staatikaseaduste vastaselt, tõusis põrandalt ning teda hoiti millegi poolt õhus. Neis faktides ei ole midagi, mida ei saaks selgitada nähtamatute füüsiliste tegurite mõjuga. Kas me ei näe, et elekter purustab ehitisi, juurib puid kauge maa tagant, muudab ja liigutab raskeid kehi?
Veider müra ja praksatused – juhul kui tunnistatakse, et see ei olnud puuriida ümberkukkumine või mingi muu juhusliku faktori põhjustatud heli – võiks ju olla põhjustatud mingi tundmatu välja tihenduse poolt. Kas ei põhjusta siis elekter kõige suuremat müra?
Kuni siiani, nagu näha, võiks kõike selgitada üksnes füsioloogiliste ja füüsikaliste põhjustega. Eemaldumata sellistest ideedest, oli siin aines tõsisteks uuringuteks, mis väärinuks teadlaste tähelepanu. Miks seda ei toimunud? Peab kibedusega ütlema: see tuleneb põhjustest, mis koos tuhandete samalaadsete faktidega tõendavad inimvaimu kergemeelsust. Esimeste eksperimentide juures kasutatud objektide lihtlabasus aitas sellele ükskõiksusele võib-olla kaasa. Kui suur mõju oli sageli mõnel sõnal kõige tähtsamatele asjadele! Arvestamata, et liikumine võiks olla seoses mistahes objektiga, jätkati edasisi katseid laudadega sellepärast, et mööbel on kõige käepärasem ja ollakse harjutud istuma laua või mingi muu mööblitüki ümber. Üleolevad inimesed on mõnikord nii lapsikud, et ei oleks sugugi võimatu, kui mõned väljapaistvad vaimud peaksid ebaväärikaks tegeleda sellega, mida üldiselt nimetatakse laudade tantsuks. On võimalik, et Galvani poolt märgatud nähtust on harimatud inimesed pidanud veidraks ja halvakski seda võlukepiga võrreldes. Tõesti, kes teadlastest ei arvaks, et alandab end maailma silmis, kui hakkab tegelema konnatantsu uurimisega?
Siiski