nende tahte järgi ning ei olnud vastavuses nende katsetamisviisidega, siis olid järeldused eitavad. Nende otsuse kiuste ei lakanud laudade pöörlemine sugugi ja me võime korrata Galilei sõnu: nad liiguvad siiski! Me ütleme veel: need faktid on kogutud niisugusel viisil, et nad juba täna näitavad oma õigsust ja kogu küsimus seisneb selles, et ei suudeta leida endile mingisugust mõistlikku selgitust.
Kas võib eitada mingi nähtuse reaalsust põhjusel, et see ei toimunud alati vaatleja tahte ja nõudmise kohaselt? Kas elektrilised ja keemilised nähtused ei toimu olenevalt erinevatest tingimustest? Kas on teada, et nad väljaspool meile tuntud tingimusi aset ei leia? Kuna see nähtus ei toimu siis, kui see eksperimentaatori arvates peaks toimuma ega allu seadustele, millele alluvad senituntud nähtused, siis ei saa jätta arvestamata, et uute nähtuste puhul võivad ja peavad esinema ka uued seadused. Et ära tunda neid seadusi, tuleb uurida tingimusi, mille puhul need faktid aset leiavad ning seda, kas ei või need toimuda mõnel teisel viisil; jälgida hoolikalt ja visalt, tihti pikema aja vältel.
Aga mõned inimesed väidavad vastu, et sageli on selle taga selge kelmus. Küsime esmalt, kas nad on kindlad, et see kõik on kelmus; kas nad ei ole kelmust esile toonud selleks, et nii varjata seda, mida ei olda võimeline selgitama? Nõnda on maailm pidanud osavaks petturiks nii mõndagi tarka füüsikut, kes tegi oma katseid. Isegi kui nõustuda, et pettust mõnikord oli, kas see on juba põhjus tõsiasja eitamiseks? Kas peaksime eitama füüsikat, kuna mõned petturid nimetasid end füüsikuks? Alati tuleb arvesse võtta inimese iseloomu ja seda huvi, mis tal võiks petmiseks olla. Kas see võiks olla vaid nali? End võidakse ju mõnda aega lõbustada, kuid kauakestev nali oleks tüütu nii petisele endale kui ka petetule. See maailma igas ääres arenev pettus või nali, millega tegelevad tõsised, väärikad ja haritud inimesed, oleks küll sama eriline kui nähtus ise.
Juhul, kui nähtused, millest oleme huvitatud, piirduksid vaid asjade liikumisega, jääksid nad, nagu juba ütlesime, füüsikateaduse valda. Kuid seda ei ole juhtunud. Oli ettemääratud, et nad juhivad meid imelike faktide juurde. Oma teadmiste abil tõdesime, et asjale antud tõuge ei ole puhtmehaaniline mõju, pime jõud. Liikumisse on silmnähtavalt segatud ilmne intelligentne põhjus. Momendist, kui see tee avanes, omati järsku täiesti uut vaatlusala. Tõusis loor, mis varjas meie eest paljusid saladusi. Kas tõesti eksisteerib mingi intelligentne võim? Vaat’ milles on küsimus! Juhul kui niisugune võim eksisteerib, mis see siis on? Missugune on selle olemus? Kust on see pärit? Kas see on üleinimlik? Need on küsimused, mis tulenevad sellest, kas on olemas mingi intelligentne võim.
Esimesed intelligentsed avaldused toimusid laudade abil, mis pöörlesid ja koputasid mingi arv kordi oma jala abil ja mis nagu vastasid jah või ei, vastavalt kokkuleppele esitatud küsimustele. Kuni siiamaani ei saa skeptikuid miski täielikult veenda, sest võidakse oletada mingit juhuslikku mõju. Hiljem saadi pikki vastuseid kirjatähtedega kirjutatuna. Mööbel tegi erineva arvu koputusi, mis olid arvuliselt seotud tähestiku iga tähega. Nii formeeriti sõnad ja fraasid küsimuste vastusteks. Vastuste täpsus ja nende seos küsimustega oli hämmastav. Küsimusele selle saladusliku olendi kohta, kes nii vastas, teatati, et ta on vaim või kaitsevaim. Ta ütles enda nime ja andis ka rohkem informatsiooni oma isiku kohta. See asjaolu on väga tähtis. Ükski ei tulnud mõttele, et vaimud ise andsid nähtusele selgituse, nähtus ise selgitas end. Täppisteaduste puhul püstitatakse sageli hüpoteese, et oleks mida tõestada; antud juhtum ei ole üks nendest.
Selline kirjavahetuse viis oli pikaajaline ja ebasobiv. Vaim – see fakt väärib märkimist – näitas kätte teise võimaluse. Üks neist nähtamatuist olenditest andis nõu kinnitada pliiats korvikese või mingi muu eseme külge. Seda korvi, asetatuna paberilehele, liigutatakse sama saladusliku jõu poolt, mis paneb liikuma lauad. Kuid lihtsa korrapärase liikumise asemel kirjutab pliiats iseenesest tähti, mis moodustavad sõnu, fraase ja paljude lehekülgede pikkusi kõnesid kõige kõrgematest filosoofia, kõlbluse, metafüüsika, psühholoogia jm probleemidest ja nii kiiresti, nagu kirjutataks käega.
See nõuanne anti samal ajal Ameerikas, Prantsusmaal ja paljudes teistes maades. Toon ära sõnad, millega see oli antud Pariisis 10. juunil 1863. aastal ühele innukamale õpetuse poolehoidjale, kes juba 1849. aastast saadik tegeles vaimude väljakutsumisega: “Tooge kõrvaltoast korvike, kinnitage selle külge pliiats, asetage need paberile ja korvikese äärele pange oma sõrmed.” Mõne hetke möödudes hakkas korvike liikuma ja pliiats kirjutas väga loetavalt järgmise fraasi: “Ma keelan teil teatada kellelegi, mis ma praegu ütlesin; järgmisel korral, kui ma kirjutan, teatan ma rohkem.”
Kuna ese, mille külge kinnitatakse pliiats, on vaid vahend, siis on selle olemus või vorm täiesti tähtsusetu; on mõeldud kõige mugavamale asendile ja paljud inimesed kasutavad selleks otstarbeks lauakest.
Korvike või lauake võib olla liigutatav vaid nende isikute mõju all, kellel on eriline võime ja keda nimetatakse meediumideks; see on võime olla vahendajaks vaimude ja inimeste vahel. Tingimused selle võime omamiseks sõltuvad nii kõlbelistest kui füüsikalistest põhjustest, mis ei ole veel hästi tuntud. On noori ja vanu, mees- ja naismeediume intellekti eri tasemega. See võime suureneb harjutamisega.
Hiljem leiti, et korv või lauake on vaid käe abivahendid ja et meedium, võtnud pliiatsi kätte, kirjutas tahtmatult, otsekui mingi impulsi mõjul. Selle vahendi kasutamisega läks kirjavahetus kiiremaks, lihtsamaks ja täielikumaks. See on tänapäeval kõige enam levinud meetod, seda enam, et niisuguse võimega inimesi on palju ning neid on iga päevaga rohkem. Hiljem kogeti, et see võime esineb ka muul kujul ning et teateid võib saada kõne, kuulmise, nägemise, kompamise jms läbi, ka vaimude endi kirjutamise kaudu, s.t ilma meediumi käe ja pliiatsi abita.
Pärast selleni jõudmist jäi uurida veel ühte tähtsat küsimust, nimelt meediumi osa vastuste juures ning seda osa, mis neil on mehaaniliselt ja moraalselt.
Kaks põhilist asjaolu, mida peaksime tähelepanelikult vaatlema, võivad küsimuse lahendada. Esimene on see viis, kuidas korv meediumi mõju all liigub, olles kokkupuutes vaid tema sõrmedega, mida ta hoiab selle äärel. Katsetamine tõestab mistahes suunamise võimatust. See võimatus saab kohe selgeks, kui kaks või kolm isikut asetavad oma käed korvile. Oleks vaja tõesti erakordset liigutuste kooskõla ja täielikku mõtete ühtsust selleks, et need inimesed võiksid anda ühesuguse vastuse esitatud küsimusele. Teine tõsiasi, mis ei ole mitte vähem imelik ja suurendab veelgi kimbatust, on täielik käekirja muutus vastavalt väljendunud vaimule. Iga kord, kui sama vaim uuesti tuleb, ilmneb koos sellega ka sama käekiri. Meediumid peaksid harjutama käekirja muutmist kümnetes variantides ja hästi meeles pidama, missugune käekiri millisele vaimule vastab.
Teine asjaolu tuleneb vastuste iseloomust. Kõige sagedamini, eriti abstraktsete või teaduslike teemade puhul, on vastused silmnähtavalt kõrgemal meie teadmiste tasemest, ületades tihti meediumi intellekti piiri. Meediumil ei ole tavaliselt aimugi, mida ta mõju all olles kirjutab. Sageli ei kuule ta küsimust või ei saa sellest aru, kuna see võib olla ette pandud talle tundmatus keeles, või olla isegi tema mõistusele arusaamatu, kuid vastuse annab ta samas keeles. Lõpuks juhtub ka seda, et korv kirjutab iseenesest, liikudes ilma eelneva küsimuseta ja kirjutades mistahes täiesti kõrvalistest asjadest.
Mõnel juhul on need vastused nii targad, sügavad ja tabavad ning annavad tunnistust nii kõrgetest kaunitest mõtetest, et nad ei või tulla mujalt kui mingilt ülimalt kõrgelt intellektilt, mida iseloomustab puhtaim moraal. Teisel juhul on nad nii mõtlematud, nii kergemeelsed ja labased, et mõistus keeldub uskumast, et nad võiksid tulla samast allikast. See avaldusviiside mitmekesisus on selgitatav vaid ennast väljendanud intellektide erinevusega. Kas need intellektid kuuluvad inimkonna hulka või asuvad nad sellest väljaspool? Sellele küsimusele leidub täielik ja selge vastus selles teoses, nii nagu selle on andnud vaimud ise.
On olemas selged mõjud, mis ilmnevad väljaspool meie harjumuslikku vaatevälja. Need ei toimi saladuslikult ega ka mitte heledas päikesevalguses; neid võib kogeda iga inimene; nad ei ole mõne üksikisiku privileeg, vaid tuhanded tunnevad neid iga päev oma tahte kohaselt. Neil mõjudel on tingimata mingi põhjus ja kuna nad näitavad mingi intellekti ja tahte tegevust, siis seisavad nad väljaspool puhtfüüsikalist sfääri.
Selle teema kohta on esitatud