selle varjust. Ta vaatas, kuidas heleda peaga poiss, käed nüüd rinnal risti, edasi-tagasi marsib. „Niisiis,” sõnas too, „ei ole sa meile ikka veel öelnud, kas siin on veel teisigi sinutaolisi.”
Sinutaolisi… Clary oleks tahtnud teada, millest jutt käib. Kas oli ta ehk sattunud peale vaenutsevate jõukude kokkupõrkele?
„Mul ei ole aimugi, millest sa räägid.” Ehkki siniste juustega poisi häälest võis aru saada, et tal on valus, kõlas see ikka trotslikult.
„Ta pidas silmas teisi deemoneid,” tegi tumedapäine noormees esimest korda suu lahti. „Sa ju ometi tead, mida tähendab deemon, eks?”
Samba külge seotud poiss pööras pea kõrvale ja Clary nägi tema suud liikuvat.
„Deemonid,” venitas blond poiss, joonistades selle sõna sõrmega õhku. „Religioonid defineerivad neid kui põrgu asukaid ja saatana teenreid, kuid siinkohal võime Klaavile vastu tulles arvata nende hulka kõik kurjad vaimud, kes pärinevad väljastpoolt meie enda kodudimensiooni…”
„Jäta järele, Jace,” ütles tüdruk hoiatavalt.
„Isabelle’il on õigus,” nõustus pikem poiss. „Siin ei ole vaja kellelegi pidada loengut semantikast… või demonoloogiast.”
Nad on hullud, mõtles Clary. Päriselt hullud.
Jace tõstis pea ja naeratas. Selles liigutuses oli midagi metsikut – midagi, mis meenutas Claryle Discovery Channelis nähtud lõvidest rääkivat tõsielufilmi – just nõnda tõstsid nood suured kassid pead ja nuusutasid õhku, püüdes haista saaki. „Isabelle’i ja Aleci meelest räägin ma liiga palju,” ütles noormees usalduslikult. „Kas sina arvad sedasama?”
Siniste juustega poiss ei vastanud. Tema suu liikus ikka veel. „Võiksin anda teile informatsiooni,” lausus ta siis. „Ma tean, kus viibib Valentine.”
Jace vaatas Aleci poole, aga too kehitas üksnes õlgu. „Valentine on mulla all,” sõnas ta. „See seal üritab meid lihtsalt lollitada.”
Isabelle heitis kärsitu pealiigutusega juuksed seljale. „Tapa ta, Jace,” ütles ta. „Tal ei ole meile midagi rääkida.”
Jace tõstis käe ja Clary nägi selles nuga, millelt peegeldus ähmast valgust. See tundus kummaliselt läbipaistev: tera oli kristallselge ja vahe nagu klaasikild, käepidet ehtisid punased kivid.
Kinniseotud poiss ahmis õhku. „Valentine on tagasi!” vaidles ta vastu, püüdes kiskuda end vabaks köidikutest, mis hoidsid kinni tema käsi. „Sellest räägib kogu infernaalne maailm ja mina tean seda samuti – võin teile öelda, kus ta on…”
Jace’i jäistes silmades lahvatas korraga lõkkele raev. „Ingli nimel, iga kord, kui me mõne teiesuguse värdja kätte saame, kinnitab too end teadvat, kus on Valentine. Kuula siis: meie teame samuti, kus ta on. Ta on põrgus. Ja sina…” Jace pigistas käepidet ja pööras nuga, nii et selle tera välgatas nagu tulejutt. „Sina võid minna sinnasamasse.”
Clary ei suutnud seda kauem taluda, vaid astus samba tagant välja. „Pidage kinni!” hüüdis ta. „Te ei tohi seda teha.”
Jace pöördus kannapealt ringi, nii ehmunud, et nuga lendas tal käest ja kolksatas betoonpõrandale. Isabelle ja Alec pöördusid samuti, mõlema näolt peegeldus ühesugune üllatus. Köidikutes rippuv sinijuukseline poiss vaatas teda jahmunult, suu ammuli.
Esimesena läksid lahti Aleci keelepaelad. „Kes see on?” nõudis ta, pöörates pilgu Clarylt kaaslastele, nagu võiksid nood teada, mida ta seal teeb.
„See on tüdruk,” sõnas Jace ennast kogudes. „Sa oled ju tüdrukuid ikka ennegi näinud, Alec. Su õde Isabelle on samuti tüdruk.” Ta astus sammukese Claryle lähemale, kissitades silmi, nagu arvaks, et need petavad teda. „Maapealne tüdruk,” lisas ta otsekui iseendale. „Ja ta näeb meid.”
„Muidugi näen ma teid,” ütles Clary. „Kas arvate, et olen pime või?”
„Oh, aga sa ju oledki,” lausus Jace, kummardudes, et võtta põrandalt nuga. „Sa ei ole sellest lihtsalt ise teadlik.” Ta ajas end sirgu. „Kao siit – see on su enda huvides.”
„Ei lähe ma kuhugi,” sõnas Clary. „Kui ma lähen, tapate te tema.” Ta osutas siniste juustega poisile.
„See on tõsi,” tunnistas Jace, keerutades nuga sõrmede vahel. „Aga mis see sulle korda läheb, kui ma ta tapan?”
„Se-sellepärast…” Clary hakkas kogelema. „Te ei saa ju käia vabalt ringi ja tappa inimesi.”
„Tõsi mis tõsi,” vastas Jace. „Ei saa käia ringi ja tappa inimesi.” Ta osutas siniste juustega poisile, kelle silmad olid tõmbunud kitsasteks piludeks. Clary arutas endamisi, kas too on minestanud. „See seal ei ole inimene, väike tüdruk. Ta võib inimese moodi välja näha ja inimese moodi rääkida, võib-olla koguni inimese moodi verd joosta, aga tegelikult on ta koletis.”
„Jace,” ütles Isabelle hoiatavalt. „Aitab küll.”
„Te olete hullud,” lausus Clary, astudes paar sammu tagasi. „Teate, ma kutsusin politsei. Ta peaks iga hetk siin olema.”
„Tüdruk valetab,” ütles Alec, aga tema näol võis märgata kõhklust. „Jace, kas sa…”
Ta ei saanud oma lauset lõpetada. Sel hetkel kiskus siniste juustega poiss kõrgetoonilise ulguva karjatuse saatel puruks köidikud, millega ta oli samba külge seotud, ning viskus Jace’ile kallale.
Nad kukkusid maha ja veeresid põrandal edasi. Sinijuukseline poiss rebis Jace’i sõrmedega, mis sätendasid, justkui oleksid nende otsad metallist. Clary taganes ning tahtis ära joosta, aga komistas traadipuntra otsa ja kukkus, nii et hing jäi rindu kinni. Ta kuulis Isabelle’i kriiskamas. Clary veeretas end külili ning nägi siniste juustega poissi istumas Jace’i rinnal. Tema habemenoana teravate küünte otstel läikis veri.
Isabelle ja Alec jooksid nende poole, Isabelle vibutas käes piitsa. Siniste juustega poiss rabas Jace’i väljasirutatud küüntega, Jace tõstis käsivarre, et end kaitsta, küünised rebestasid seda ja verd pritsis igale poole. Sinijuukseline ründas uuesti, ent nüüd raksatas tema seljale Isabelle’i piits. Poiss röögatas ja kukkus külili.
Sama kiirelt, kui oli vihisenud Isabelle’i piitsalöök, veeretas Jace end kõrvale. Tema käes säras nuga ning ta surus selle vastase rinda. Käepideme ümbert purskus mustjat vedelikku. Korisedes ja vääneldes tõmbus poiss põrandal looka. Grimass näol, tõusis Jace püsti. Tema verest määrdunud must särk oli nüüd mitmest kohast veel tumedam. Ta vaatas oma jalge ees vingerdavat kogu, kummardus ja tõmbas noa välja. Selle käepide oli mustast vedelikust libe.
Siniste juustega poisi laud võbelesid ja avanesid. Tema pilk jäi pidama Jace’il. Silmad hõõgvel nagu söed, sisistas ta hammaste vahelt: „Nõnda sündigu. Te kõik langete äraneetute ohvriks.”
Jace näis lõrisevat. Siniste juustega poisi silmad pöördusid pahupidi. Tema keha hakkas tõmblema ja võbisema; ta kägardus, tõmbus kokku, jäi üha väiksemaks ja väiksemaks, kuni kadus sootuks.
Clary ajas end püsti, raputas elektrijuhtmed jalgade küljest ja hakkas taganema. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Alec oli jõudnud Jace’i juurde, tõstis tema käsivarre ja tõmbas varruka tagasi, soovides ilmselt haavad üle vaadata. Clary pöördus, et põgeneda, aga nägi, et tema tee on tõkestanud Isabelle, piits käes. Kuldne siug oli kogu pikkuses musta vedelikuga koos. Isabelle vibutas selle Clary poole, piitsa ots mähkus ümber tema randme ja laksatas tihedalt kinni. Clary ahmis valust ja üllatusest õhku.
„Sa väike rumal maapealne,” pressis Isabelle läbi hammaste. „Sinu pärast oleks Jace äärepealt surma saanud.”
„Ta on hull,” vastas Clary, püüdes oma rannet vabastada. „Te kõik olete hullud. Kelleks te ennast õige peate, mingiks omakaitsesalgaks või? Politsei…”
„Politsei ei ole asjast enamasti huvitatud, kui sul pole ette näidata laipa,”