milles Clary elas, oli nagu enamik Park Slope’i maju olnud kunagi ühe jõuka perekonna elamu. Selle endisest hiilgusest andsid veel praegugi märku keerdtrepp, eeskoja marmorplaatidest põrand ja pea kohal olev katuseaknaruut. Nüüd oli hoone jagatud korteriteks ning Clary ja ema jagasid kolmekorruselist maja alumise korruse üürniku, vanapoolse naisega, kes pidas kodus esoteerikapoodi. Väljas käis ta üksnes haruharva ning kundesidki ei liikunud eriti tihedalt. Uksele kinnitatud kuldne plaat kuulutas, et ta on „MADAM DOROTHEA, SELGELTNÄGIJA JA ENNUSTAJA”.
Paokil ukse vahelt immitses fuajeesse rasket ja imalat viirukilõhna. Clary kuulis nõrka häältesuminat.
„Rõõm näha, et tema äri õitseb,” ütles Simon. „Prohvetitel pole tänapäeval just kerge kindlat tööd leida.”
„Pead sa kõige suhtes nii sarkastiline olema?” nähvas Clary.
Simon pilgutas jahmunult silmi. „Ma arvasin, et sulle meeldib, kui ma olen vaimukas ja irooniline.”
Clary valmistus just vastama, kui madam Dorothea uks paiskus pärani ja välja astus üks mees. Too oli pikka kasvu, pruuni naha, kassilike kuldroheliste silmade ja mustade sassis juustega. Mees naeratas talle teravate, pimestavalt valgete hammaste särades.
Claryl hakkas pea nii tugevasti ringi käima, et ta kartis end iga hetk minestavat.
Simon silmitses teda murelikult. „Kas sinuga on kõik korras? Näed välja, nagu hakkaks sul pilt tasku minema.”
Clary vaatas poissi, justkui näeks teda esimest korda. „Mis? Ei, kõik on hästi.”
Simon ei paistnud tahtvat teemat vahetada. „Tundub, nagu oleks sulle ennast just praegu kummitus ilmutanud.”
Tüdruk raputas pead. Kusagil mälusopis igritses teadmine, et ta oli midagi näinud, aga kui ta püüdis sellele keskenduda, valgus pilt laiali nagu vesi. „Pole midagi. Arvasin, et nägin Dorothea kassi, aga küllap oli see mingi valguse vingerpuss.” Simon jäi talle ainiti otsa vaatama. „Ma pole eilsest peale midagi söönud,” õigustas Clary ennast. „Küllap olen pisut hajevil.”
Noormees põimis käe rahustavalt ümber tema õlgade. „Tule nüüd, ma ostan sulle midagi hamba alla.”
„Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks ta niiviisi teeb,” lausus Clary juba neljandat korda, sorkides taldrikul tortillatükikesega guacamole-kastet. Nad olid Clary kodu lähedal asuvas lihtsas Mehhiko söögikohas, mis kandis nime Nacho Mama. „Just nagu üle nädala määratavast koduarestist oleks veel vähe, nüüd saadetakse mind veel suve lõpuni maapakku.”
„Mida teha, sinu mamps on mõnikord niisugune. Kõik sõltub sellest, kas ta hingab parajasti sisse või välja.” Simon naeratas talle laialt oma taimetoidu-burrito tagant.
„Muidugi. Pööra aga pealegi kõik naljaks,” vastas Clary. „Ega see ju sina ole, keda veetakse jumal teab kui kauaks jumal teab kuhu pärapõrgusse…”
„Clary,” katkestas Simon tema tiraadi. „Minu peale pole sul põhjust vihane olla. Ja pealegi: ega sa sinna eluks ajaks jää.”
„Kust sina seda tead?”
„Ma ju tunnen sinu mampsi,” vastas Simon natukese aja pärast. „Selles mõttes, et sina ja mina oleme olnud sõbrad juba… kui kaua, kas mitte kümme aastat? Ma tean, et mõnikord käitub ta nõnda. See läheb tal üle.”
Clary valis taldrikult tšillipipra ja näkitses seda mõtlikult. „Aga kas sa oled ikka kindel?” küsis ta. „Kas oled kindel, et tunned teda? Mõnikord kahtlen, kas keegi teda õieti tunneb.”
Simon jäi talle jahmunult otsa vaatama. „Nüüd ma ei saa sinust küll aru.”
Clary ahmis õhku, et jahutada tulitavat suud. „Noh, tead, ta ei räägi ju kunagi endast. Ma ei tea midagi tema varasemast elust ega perekonnast või õieti sellestki, kuidas ta kohtas minu isa. Tal pole isegi pulmapilte. Näib, nagu oleks tema elu alanud minu sünniga. Nõnda ta ütlebki alati, kui temalt selle kohta küsin.”
„Oo.” Simon manas näole naljaka ilme. „See on nii armas.”
„Ei, üldsegi mitte. See on veider. On ju kummaline, et ma ei tea midagi oma vanavanematest. Olgu: tean, et isa vanemad ei käitunud mu emaga eriti kenasti, aga nii halvad ei saanud nad ju ka olla. Mis inimesed need on, kes ei taha isegi oma lapselast näha?”
„Võib-olla ta vihkab neid. Ehk olid nad vägivaldsed või midagi niisugust,” oletas Simon. „Tal on ju ometi mingid armid, eks?”
Clary jäi talle otsa vaatama. „Mis asjad tal on?”
Simon neelas suutäie burrito’t. „Need väikesed peenikesed armid seljal ja käsivartel. Ma olen näinud sinu ema ujumisriietes, tead küll.”
„Mina pole küll mingeid arme märganud,” sõnas Clary otsustavalt. „Sa kujutad neid endale lihtsalt ette.”
Simon silmitses teda ainiti ja näis tahtvat midagi öelda, kui kusagil õlakoti põhjas hakkas tungivalt helisema Clary mobiiltelefon. Tüdruk õngitses selle välja, vaatas ekraanil vilkuvaid numbreid ja kortsutas kulmu. „Mamps helistab.”
„Seda oli juba su näost näha. Kas räägid temaga?”
„Mitte praegu,” vastas Clary, tundes kõhus tuttavat süütorget, kui telefon lõpetas helisemise ja sisse lülitus kõnepost. „Ma ei taha temaga tülitseda.”
„Sa võid alati tulla minu poole,” ütles Simon. „Nii kauaks kui tahad.”
„Ootame natuke, äkki ta rahuneb pisut maha.” Clary vajutas telefoni kõnepostiklahvile. Ema häälest kostis ikka veel pinget, aga ilmselgelt püüdis ta jätta rõõmsameelset muljet. „Lapsuke, anna andeks, et ma selle puhkuseplaaniga nii äkki sulle sisse sõitsin. Tule koju ja arutame seda.” Clary katkestas enne sõnumi lõppu, tundes end veel rohkem süüdi, aga samal ajal ka vihasena. „Ta tahab puhkuseplaani arutada.”
„Kas sina tahad seda temaga arutada?”
„Ma ei tea.” Clary hõõrus käeseljaga silmi. „Kas sul on ikka veel plaanis minna luuletusi kuulama?”
„Ma lubasin, et lähen.”
Clary lükkas tooli lauast eemale ja tõusis. „Siis tulen mina ka. Helistan emale, kui see läbi saab.” Kotirihm libises mööda tema käsivart alla. Simon lükkas selle hajameelselt tagasi ja noormehe sõrmed peatusid viivuks tüdruku paljal õlal.
Väljas oli õhk niiske nagu käsn. Clary juuksed kiskusid rõskusest krussi ja Simoni sinine T-särk kleepus vastu selga. „Kuidas siis bändil asjad edenevad?” küsis Clary. „Midagi uut ka olete teinud või? Kui ma sinuga ennist rääkisin, käis taustal igavene lärm.”
Simoni nägu lõi särama. „Kõik läheb suurepäraselt,” vastas ta. „Matt ütleb end tundvat kedagi, kes võib hankida meile mängu Scrapi baaris. Nimevalikust on ka juttu olnud.”
„Tõesti või?” Clary püüdis hoiduda muigamast. Simoni bänd polnud tegelikult kunagi muusikat teinud.
„Me ei suuda otsustada, kumb on parem: kas Sea Vegetable Conspiracy või Rock Solid Panda.”
Clary raputas pead. „Mõlemad on jubedad.”
„Eric soovitas valida Lawn Chair Crisis.”
„Eric peaks ehk jääma oma hasartmängude juurde.”
„Aga siis me peaksime ju uue trummari otsima.”
„Oh, kas Eric on siis trummar? Mina mõtlesin, et ta pommib teilt lihtsalt raha ning teeb ennast koolis tüdrukute ees tähtsaks jutuga, et mängib bändis.”
„Mitte sinnapoolegi,” ütles Simon innukalt. „Eric on pööranud oma elus uue lehekülje. Tal on nüüd oma tüdruk. Nad on käinud juba kolm kuud.”
„Siis on ta ju sama hästi kui abielus,” sõnas Clary, astudes mööda abielupaarist, kes lükkas lapsekäru. Selles istuval väikesel tüdrukul olid juustes kollased plastklambrid ja süles inglinukuke, mille