õhtuti mängis elav muusika. „Kogu bänd kavatseb minna talle tuge pakkuma. Tahad ka tulla?”
„Jah, olgu peale.” Clary jäi vait ja sikutas närviliselt telefonijuhet. „Ei, oota.”
„Olge vait, kutid,” karjus Simon, aga tema hääl kostis nii vaikselt, et Clary arvates oli ta telefoni suu juurest eemale tõstnud. Hetk hiljem oli poiss taas toru otsas ja küsis murelikult: „Kas see oli nüüd jah või ei?”
„Ma ei tea.” Clary hammustas huulde. „Ema on eilse pärast ikka vihane. Ma vist ei taha teda veel rohkem närvi ajada, paludes luba välja tulla. Tüliks peaks olema natuke parem põhjus kui Ericu viletsad luuletused.”
„Kuule, ega need nüüd nii kehvad ka ole,” vaidles Simon vastu. Eric oli tema naaber ja nad olid tundnud teineteist peaaegu kogu elu. Nii lähedased kui Simon ja Clary poisid muidugi ei olnud, aga koos Ericu sõprade Matti ja Kirkiga olid nad teise kooliastme algul moodustanud rokkansambli ning harjutasid iga nädal hoolega Ericu vanemate garaažis. „Pealegi pole see mingi heategevus, vaid Poetry Slam sinu kodust vaevalt ühe kvartali kaugusel. Ega ma sind mingile Hobokeni orgiale kutsu. Su ema võib kaasa tulla, kui tahab.”
„HOBOKENI ORGIA!” kuulis Clary kedagi, arvatavasti Ericut pasundamas. Taas raksatasid kokku taldrikud. Clary kujutles ema kuulamas, kuidas Eric oma luuletusi loeb, ja teda läbis sisemine värin.
„Ma ei tea. Kui te kõik siia kohale ilmute, ei vaata ta selle peale arvatavasti hea pilguga.”
„Siis tulen ma üksi. Võtan su kaasa, kõnnime klubisse ja saame seal teistega kokku. Su mamps ei pane kindlasti pahaks. Ma meeldin talle.”
Clary hakkas vastu tahtmist naerma. „Kui teada tahad, näitab see ainult, et tal pole just eriti nõudlik maitse.”
„Ega ikka taha küll.” Bändikaaslaste hõigete saatel lõpetas Simon kõne.
Clary pani toru hargile ja vaatas elutoas ringi. Siin leidus igal pool ema kunstikalduvuse näidiseid, alustades tumepunasele sohvale kuhjatud käsitsi valmistatud patjadest ning lõpetades seinal rippuvate maalidega, Jocelyni hoolikalt raamitud maastikega, mis kujutasid peamiselt Manhattani südames looklevaid valgusest ülekullatud tänavaid ja talvist Prospect Parki, mille halle tiike ääristas habras valge jääpits.
Kaminasimsil seisis raami sees Clary isa foto. Sellel oli sõjaväevormis heledapäine mees, nägu mõtlik, silmanurkades selgesti märgatavad naerukurrud.
Isa oli teeninud ookeani taga ja pälvinud sõjaväelisi autasusid. Jocelyn hoidis mõningaid tema medaleid väikese karbiga oma voodi kõrval. Mingit kasu neist medalitest muidugi polnud, kui Jonathan Clark oli põrutanud Albany lähedal autoga vastu puud ja hukkunud, enne kui tema tütar jõudis ilmavalgust näha.
Jocelyn oli võtnud pärast mehe surma neiupõlvenime tagasi. Ta ei rääkinud Clary isast kunagi, aga karpi, millele olid graveeritud tema nimetähed J. C., hoidis oma voodi kõrval. Peale medalite olid selles paar fotot, laulatussõrmus ja salguke heledaid juukseid. Mõnikord võttis Jocelyn karbi välja, tegi lahti ning hoidis juuksesalku natuke aega õrnalt käes. Siis pani ta selle tagasi ja keeras karbi uuesti lukku.
Kuuldes, et keegi pöörab välisukse lukus võtit, virgus Clary mõtisklustest. Kiiruga heitis ta kušetile, haaras lauanurgal seisvast virnast ema pehmete kaantega raamatu ja tegi näo, nagu loeks seda huviga. Lugemine oli Jocelyni silmis õilis ajaviide ning raamatusse süvenenud Claryt ta enamasti ei seganud, isegi mitte selleks, et tema peale karjuda.
Uks läks mürtsaki lahti ja sisse astus Luke. Tema süli näis olevat täis suuri neljakandilisi kartongitükke. Kui ta need maha pani, nägi Clary, et need on lapikuks kokkuvolditud pappkastid. Mees ajas end sirgu, pöördus tema poole ja naeratas.
„Tere, o… Tere, Luke,” ütles Clary. Umbes aasta tagasi oli mees palunud, et Clary ei kutsuks teda enam onu Luke’iks, sest esiteks tunneb ta end siis vanana ja teiseks meenutab see talle „Onu Tomi onnikest”. Peale selle oli Luke talle leebelt meelde tuletanud, et ta pole Claryle õigupoolest onu, vaid hoopis ema lähedane sõber, kes on tundnud teda, Claryt, peaaegu kogu elu. „Kus mamps on?”
„Otsib autole parkimiskohta,” vastas Luke ning ajas oma kiitsaka keha ägades sirgu. Ta kandis nagu ikka vanu teksasid ja flanellsärki ning kipakaid kuldraamiga prille, mis istusid ninal viltu. „Värskenda mu mälu: miks ei ole sellel majal lifti?”
„Sest et see on vana ja sellel on oma iseloom,” vastas Clary kohe. Luke hakkas naerma. „Milleks neid kaste vaja läheb?” uuris Clary.
Naeratus kadus Luke’i näolt. „Su ema tahtis mõned asjad sisse pakkida,” vastas mees, hoidudes talle otsa vaatamast.
„Missugused asjad?” küsis Clary.
Luke tegi käega ebamäärase liigutuse. „Ülearune rämps, mis majas vedeleb ja igal pool ette jääb. Sa ju tead, et ta ei raatsi midagi ära visata. Ja millega sina siis siin tegeled? Õpid? Ta napsas Clary käest raamatu ja luges valjusti. „Maailm kubiseb ikka veel kõikvõimalikest olenditest, keda kainemat sorti filosoofia ei tunnista. Haldjad ja härjapõlvlased, kummitused ja deemonid liiguvad praegugi meie ümber…” Ta langetas raamatu ja silmitses Claryt üle prilliklaaside. „Kas seda läheb koolis vaja?”
„Seda või? „Kuldne oks”? Ei, kool algab alles mõne nädala pärast.” Clary võttis raamatu tagasi. „See on ema oma.”
„Seda ma arvasingi.”
Clary pani raamatu jälle lauale. „Luke.”
„Ah?” Raamat juba unustatud, sobras mees kamina juures seisvas tööriistakastis. „Ahaa, siin see ongi.” Ta tõmbas välja oranži plastist teibipüstoli ja silmitses seda sügava rahuloluga.
„Mida sa teeksid, kui näeksid midagi niisugust, mida keegi teine ei näe?”
Teibipüstol kukkus Luke’il käest ja kolksatas vastu kaminaplaate. Ta põlvitas maha, et seda üles võtta, ega vaadanud tema poole. „Kas nii, et olen ainus inimene, kes näeb pealt, kuidas sooritatakse kuritegu, või mis mõttes?”
„Ei. Selles mõttes, et ümberringi on teisi inimesi ka, aga sina oled ainus, kes on suuteline mingit sündmust nägema. Nagu oleks see peale sinu kõigile nähtamatu.”
Luke, ikka veel põlvili ja mõlkis teibipüstol käes, mõtles järele.
„Ma tean, et see kõlab jaburalt,” jätkas Clary närviliselt, „aga…”
Luke pöördus tema poole. Tema silmad tundusid prilliklaaside taga erakordselt sinised ning nende pilk oli kindel, kuid leebe. „Clary, sa oled kunstnik nagu sinu emagi. See tähendab, et te näete maailma teisiti kui muud inimesed. Teile on antud võime näha tavalistes asjades ilu ja õudust, aga ega te sellepärast veel hullud ole – olete lihtsalt teistsugused. Teistsugune olla pole mingi kuritegu.”
Clary tõmbas jalad enda ligi ja toetas lõua põlvedele. Tema silme ette kerkis jälle laoruum: Isabelle’i kuldne piits, sinijuukselise poisi surmakrampides tõmblev keha ja Jace’i kollakaspruunid silmad. Ilu ja õudus. Ta lausus: „Kui mu isa veel elaks, kas tema oleks samuti kunstnik?”
Luke näis olevat jahmunud. Enne kui ta jõudis vastata, paiskus uks lahti ja sisse marssis Clary ema, saapakontsad lihvitud puitpõrandal klõbisemas. Ta ulatas Luke’ile kõliseva autovõtmete kimbu, pöördus ja vaatas tütre poole.
Jocelyn Fray oli sale sirgeselgne naine. Tema juuksed, mõne tooni võrra tumedamad kui Claryl, olid praegu keeratud tumepunasesse krunni, mida hoidis koos grafiidikarva pulk. Lavendlivärvi pluusi peal kandis ta tunkesid, mida katsid värvipritsmed, ning õlivärviga olid koos ka tema pruunide matkasaabaste tallad.
Claryle öeldi alatasa, et ta on väga ema moodi, aga ise ta sellest aru ei saanud. Sarnased olid nad ehk ainult figuuri poolest: nad mõlemad olid saledad, väikeste rindade ja kitsaste puusadega. Clary teadis, et ta pole nii ilus kui ema. Et olla ilus, pidid sa olema pikk ja nõtke. Clarytaolisi lühikesi, napilt üle poolteisemeetriseid nimetati kenakesteks. Mitte ilusateks, saati siis kauniteks, vaid lihtsalt kenakesteks. Kui arvata juurde porgandikarva juuksed ja tedretähnidest