aega läks. Parklas on täna küll oma miljon inimest…”
„Ema,” sekkus Clary. „Milleks neid kaste vaja läheb?”
Jocelyn hammustas huulde. Luke vaatas vilksamisi Clary poole, otsekui õhutaks Jocelynit looga lagedale tulema. Närvilise randmeliigutusega lükkas Jocelyn lahtise juuksekihara kõrva taha, läks kušeti juurde ja võttis tütre kõrval istet.
Nüüd, kui ema oli nii lähedal, nägi Clary, kui väsinud näoga ta on. Ema silmade all olid tumedad rõngad ja tema laud olid magamatusest rasked.
„Kas sa oled ikka veel eilse pärast pahane?” küsis Clary.
„Ei,” vastas ema kiiresti ja lõi siis kõhklema. „Võib-olla natuke. Midagi niisugust nagu eile õhtul ei oleks sa tohtinud teha. Tead seda väga hästi.”
„Ma palusin ju juba vabandust. Milles siis asi on? Kui tahad mind koduaresti panna, siis ütle otse välja.”
„Ei, ma ei taha seda,” vastas ema. „Ma ei kavatse sind koduaresti panna.” Tema hääl oli pingul nagu pillikeel. Ta vaatas Luke’i poole, aga too raputas pead.
„Räägi talle, Jocelyn,” ütles mees.
„Palun ärge tehke nägu, nagu polekski mind siin,” lausus Clary pahaselt. „Mis tähendab „räägi talle”? Mida peab ema mulle rääkima?”
Jocelyn ohkas rõhukalt. „Me läheme puhkusele.”
Luke’i nägu muutus ühtäkki täiesti ilmetuks nagu lõuend, millelt on värv maha pühitud.
Clary raputas pead. „Ja ongi kogu lugu või? Te lähete puhkusereisile?” Ta vajus patjadel seljakile. „Ma ei saa aru. Miks on vaja sellest nii suur number teha?”
„Sa ei saa vist aru. Tahtsin öelda, et me kõik läheme puhkusele. Meie kolmekesi – sina, mina ja Luke. Me sõidame maamajja.”
„Aa.” Clary heitis pilgu Luke’i poole, aga too vaatas aknast välja, käsivarred rinnal risti ja lõuapärad kõvasti kokku pigistatud. Mis talle küll muret teeb, mõtles Clary endamisi. Luke’ile meeldis New York Cityst põhja poole jäävas maakohas asuv vana talumaja. Tema oligi selle kümme aastat tagasi ostnud ja restaureerinud ning käis seal nii sageli, kui vähegi sai.
„Kui kauaks me sinna jääme?”
„Suve lõpuni,” vastas Jocelyn. „Tõin kastid, juhuks kui soovid võtta kaasa raamatuid, maalimistarbeid…”
„Suve lõpuni?” Clary ajas end pahaselt püstakile. „Ma ei saa nii kauaks tulla, mamps. Mul on oma plaanid: esiteks kavatsesime Simoniga korraldada kooli alguse tähistamiseks peo, teiseks pean osalema kunstiringi ettevõtmistes, kolmandaks on mul Tischi kunstikoolis veel kümme loengut…”
„Loengutelt puudumise pärast on muidugi kahju, aga teised asjad on võimalik ära jätta. Simon ei pane sulle pahaks ja kunstiringis saadakse samuti aru.”
Clary kuulis ema hääles otsusekindlust ja mõistis, et asi on tõsine. „Aga kunstitundide eest on ju makstud! Ma kogusin selleks aasta otsa raha. Sa lubasid!” Ta pöördus tormakalt Luke’i poole. „Räägi temaga! Tee talle selgeks, et see pole aus!”
Luke ei pööranud pilku aknalt, aga Clary nägi tema lõualihast pingule tõmbuvat. „Ta on sinu ema. Otsus on tema teha.”
„Ma ei saa sellest aru,” pöördus Clary uuesti ema poole. „Miks?”
„Ma pean siit minema pääsema, Clary,” vastas Jocelyn ja tema suunurgad hakkasid värisema. „Vajan rahu ja vaikust, et maalida. Ja rahaga on meil praegu kitsas käes…”
„Eks müü siis veel mõned isa aktsiad,” torkas Clary vihaselt. „Seda sa ju tavaliselt teed, eks?”
Jocelyn tõmbus eemale, nagu oleks saanud hoobi. „See polnud nüüd küll õiglane.”
„Kuule, kui sina tahad minna, siis mine – mul ükskõik. Mina jään üksi siia. Võin minna tööle Starbucksi või mõnda muusse kohta: Simon ütles, et Starbucksis on alati töötajaid vaja. Ma olen piisavalt vana, et ise enda eest hoolitseda…”
„Ei!” Jocelyni hääl oli nii terav, et Clary võpatas. „Ma maksan sulle kunstitundide eest tasutud raha tagasi, Clary, aga sa tuled meiega kaasa, kas tahad seda või mitte. Oled liiga noor selleks, et üksi siia jääda. Võib juhtuda midagi halba.”
„Nagu näiteks? Mis siin võib juhtuda?” nõudis Clary.
Kostis kolksatus. Ta pöördus üllatunult ringi ning nägi, et Luke on lükanud ümber ühe paljudest seina ääres põrandal seisvatest raamitud piltidest. Sünge moega asetas mees selle oma kohale tagasi ning kui ta end uuesti sirgu ajas, olid tema huuled surutud kokku kitsaks triibuks. „Ma lähen ära.”
Jocelyn hammustas huulde. „Oota.” Ta tõttas Luke’i järel esikusse ning jõudis talle järele, kui mehe käsi oli juba ukselingil. End kušetil ringi pööranud, kuulis Clary ema tungivalt sosistamas: „…Bane,” ütles Jocelyn. „Olen talle juba kolm nädalat helistanud. Automaatvastaja ütleb, et ta on Tansaanias. Mida ma pean tegema?”
„Jocelyn,” Luke raputas pead. „Sa ei saa jäädagi tema vahet jooksma.”
„Aga Clary…”
„…pole Jonathan,” sisistas Luke. „Sina ei ole pärast seda enam kunagi endine olnud, aga Clary ei ole Jonathan.”
Mis puutub siia minu isa, mõtles Clary hämmeldunult.
„Ma ei saa teda kogu aeg kodus hoida, takistada tal välja minemast. Ta ei lepi sellega.”
„Muidugi ei lepi!” Luke’i hääl oli nüüd päris vihane. „Ta pole mingi lemmikloom, vaid teismeline tüdruk – peaaegu täiskasvanu.”
„Kui me oleksime maal…”
„Räägi temaga, Jocelyn.” Luke’i hääl oli karm. „Tõsiselt.” Ta sirutas käe uuesti ukselingi poole.
Uks lendas lahti. Jocelyn karjatas vaikselt.
„Jumal!” hüüatas Luke.
„Tegelikult olen see ainult mina,” lausus Simon. „Aga olen kuulnud öeldavat, et sarnasus on rabav.” Ta lehvitas ukse vahelt Claryle. „Kas oled valmis?”
Jocelyn võttis käe suu eest. „Simon, kas sa kuulasid ukse taga pealt?”
Simon pilgutas silmi. „Ei, ma just jõudsin siia.” Ta libistas pilgu Jocelyni kahvatult näolt süngele Luke’ile. „Kas midagi on juhtunud? Kas ma peaksin ära minema?”
„Ära tee väljagi,” sõnas Luke. „Arvan, et oleme oma jutu lõpetanud.” Ta astus Simonist mööda ja jooksis müdinal trepist alla. Alakorrusel paugatas välisuks.
Simon tammus ukselävel, ilme ebalev. „Ma võin tulla natukese aja pärast,” ütles ta. „Ausalt. See ei ole mul raske.”
„Võib-olla…” alustas Jocelyn, aga Clary oli juba püsti hüpanud.
„Unusta ära, Simon. Lähme,” lausus ta, haarates ukse kõrvalt konksu otsast koti. Ta libistas rihma üle õla ning heitis emale vihase pilgu. „Pärast näeme, mamps.”
Jocelyn hammustas huulde. „Clary, kas sa ei arva, et me peaksime sellest rääkima?”
„Kui „puhkusel” oleme, küllap jõuame siis kõigest rääkida,” torkas Clary mürgiselt ning märkas rahuldustundega, et torge tabas märki: ema võpatas. „Ära mind ootama jää,” lisas Clary, haaras Simonil käsivarrest ja vaat et tiris poisi uksest välja.
Noormees toetas kannad kõvasti maha ja vaatas andekspaluvalt üle õla tagasi. Clary ema seisis esikus, sõrmed kramplikult vaheliti surutud, ning paistis ühtäkki nii väike ja rusutud. „Head aega, proua Fray!” hüüdis Simon. „Kena õhtut!”
„Ah, lõpeta ära, Simon,” nähvas Clary ja lõi ukse nende järel pauguga kinni, jäämata ootama ema vastust.
„Issand