p>
Katyle ja Susanile
Mumbai
Mina, Hassan Haji, sündisin oma pere kuuest lapsest teisena oma vanaisa restoranist korrus kõrgemal Napean Sea Roadil tolleaegses Lääne-Bombays, kaks aastakümmet varem, kui see suur linn nimetati ümber Mumbaiks. Kahtlustan, et mu saatus oli juba algusest peale ette määratud, sest mu elu esimene tajukogemus oli machli ka salan’i, terava karrikala lõhn, mis hõljus läbi põrandalaudade võrevoodini mu vanemate toas restorani kohal. Mäletan tänini tunnet, mida ajendasid külmad võrelatid mu mudilasenäo vastas, nina võimalikult kaugele sirutatud, püüdes õhust kardemoni, kalapeade ja palmiõli hõrke aroome, mis juba nii õrnas eas näisid mingil moel viitavat, et sealpool, vabas maailmas, on mõõtmatult rikkusi, mida avastada ja maitsta.
Ent lubage mul alustada päris algusest. 1934. aastal saabus Gujaratist Bombaysse mu vanaisa, noor mees, kes sõitis suurde linna auruveduri katusel. Tänapäeval avastavad Indias kuulsad suguvõsad sageli, et nende esivanemad on olnud kõrget päritolu, et nende tuntud sugulased on töötanud koos Mahatma Gandhiga tema varasel tegutsemisajal Lõuna-Aafrikas, minul aga sellist suursugust sünnipära ei ole. Meie olime vaesed moslemid, põllupidamisest elatuvad talupidajad tolmusest Bhāvnagarist. 1930. aastatel tabas puuvillapõlde karm taimehaigus ja mu nälgival seitsmeteistaastasel vanaisal ei olnud muud võimalust, kui rännata Bombaysse, kihavasse suurlinna, kuhu lihtrahvas juba ammusest ajast on suundunud, et edu saavutada.
Ühesõnaga oli minu köögielu kauge ajend mu vanaisa suur nälg. Ja see kolmepäevane sõit rongi katusel, lõõmava päikese käes praadides, elu eest kinni hoides, kui kuum raudmasin üle India tasandike suhises, oli mu pere teekonna vähetõotav algus. Vanaisale ei meeldinud kunagi neist ammustest Bombay aegadest rääkida, aga vanaema Ammilt sain ma teada, et vanaisa elutses pikki aastaid tänavatel ja teenis elatist lõuna einekarpide kohaletoimetamisega India ametnikele, kes Briti impeeriumi tagatubasid valitsesid.
Et mõista, milline oli Bombay, kust ma pärinen, tuleb teil minna tipptunnil raudteejaama Victoria Terminus. Seal on näha India elu põhiolemus. Naised ja mehed sõidavad eraldi vagunites, ja reisijad sõna otseses mõttes ripuvad rongi ustel ja akendel, kui rongid põrkrataste kolisedes Victoria ja Churchgate’i vaksalitesse sisenevad. Rongid on rahvast sedavõrd pungil, et seal pole ruumi isegi sõitjate lõunaeinekarpide jaoks, mis tuuakse kohale eraldi rongidega pärast tipptundi. Need lõunaeinekarbid, üle kahe miljoni kaanetatud mõlkis tinakarbi – mis lõhnavad daal’i, ingverikapsa ja musta pipraga riisi järele ja mille on lähetanud truud naised –, sorteeritakse, kuhjatakse kärudele ja toimetatakse ülima täpsusega igale kindlustusametnikule ja pangatellerile üle kogu Bombay.
See oli mu vanaisa töö. Ta toimetas einekarpe kohale.
Ta oli dabbawallah. Ei midagi enamat. Ei midagi vähemat.
Vanaisa oli üpris karm mees. Meie kutsusime teda Bapajiks. Mäletan, kuidas ta ramadaani ajal päikeseloojangu eel tänaval kükitas, nägu näljast ja raevust kahvatu, ja tõmbas beedi’t. Näen veel praegugi vaimusilmas ta peenikest nina ja terasharja-kulme, väikest plekilist ümmargust mütsi, kurta’t, valget hõredat habet.
Karm oli ta küll, aga ta oli ka kõva töömees. Kahekümne kolme aastasena toimetas ta kohale pea tuhat einekarpi päevas. Tema juures töötas neliteist jooksupoissi, kes oma sportlike jalgade ümber olid mähkinud lungi’d – vaese india mehe seelikud – ja kes lükkasid kärusid mööda Bombay ummikuid täis tänavaid ning laadisid einekarbid Scottish Amicable’i ja Eagle Stari hoonete juures maha.
Vist 1938. aastal kutsus ta lõpuks Ammi enda juurde. Nad olid abielus olnud sellest saadik, kui mõlemad olid neljateistaastased, ja naine sõitis oma odavate käevõrudega Gujaratist rongiga kohale, väikest kasvu ja läikivtumeda nahaga maanaine. Vaksal täitus auruga, jõmpsikad korrastasid rööbastel oma välimust, veekandjad hõikusid, mööda perrooni voogasid väsinud reisijad ja pakikandjad. Rongi tagaosas, kolmandas klassis, oli oma kodinatega minu Ammi.
Vanaisa käratas talle midagi ja nad hakkasid minema, truu külanaine aeglasel sammul oma Bombay mehest aupaklikult mitu sammu tagapool.
Teise maailmasõja eelõhtul seadsid mu vanavanemad Napean Sea Roadi lähedal asuvas slummis sisse laudvooderdisega maja. Bombay oli liitlaste „tagatuba” Aasias ja peagi tuli sinna miljon sõdurit kogu maailmast. Paljude sõdurite jaoks olid need viimased rahulikud hetked enne tuliseid lahinguid Birmas ja Filipiinidel. Noored mehed kepslesid Bombay rannatänavatel, sigaretid hambus, ja heitsid iharaid pilke Chowpatty rannal töötavate prostituutide poole.
Mu vanaemale tuli mõte hakata neile suupisteid müüma, lõpuks jäi vanaisa sellega nõusse ning lisas oma einekarbiärile hulga jalgratastega veetavaid suupistekioskeid, liikuvaid näksibaare, mis tõttasid Juhu rannal suplevate sõdurite juurest reedeõhtuse tipptunni rahvamurdu Churchgate’i vaksali ees. Nad müüsid meest ja pähklitest tehtud maiustusi, piimaga teed, aga ennekõike bhelpuri’t – ohtralt vürtsitatud segu paisriisist, tšatnist, kartulitest, sibulatest, tomatitest, piparmündist ja koriandrist, mis pakiti ajalehepaberist torbikutesse.
See maitses oivaliselt, uskuge mind, ja polnud üllatus, et näksijalgratastega saavutati suurt müügiedu. Olles seeläbi heast õnnest innustust saanud, tegid mu vanavanemad korda ühe mahajäetud maatüki Napean Sea Roadi kaugemas otsas. Nad ehitasid sinna algelise tänavarestorani. Ehitasid kolme tandooriahjuga köögi ja rea söekoldeid, millele asetati lamba-masala jaoks kadai’d – kõik selle ehitasid nad USA sõjaväetelki. Bengali viigipuu varju seadsid nad ka mõne robustse laua ja paar võrkkiike. Vanaema võttis tööle Bappu, ühest Kerala külast pärit koka, ja lisas oma põhjapoolsete retseptide sekka road nagu sibula-theal ja vürtsikad grillitud krevetid.
Sõdurid, meremehed ja õhuväelased pesid vanas naftatünnis inglise seebiga käsi, kuivatasid end neile antud rätikuga ning ronisid siis varjulise puu alla paigutatud võrkkiikedele. Selleks ajaks olid mu vanavanematega liitunud mõned sugulased Gujaratist: need noored mehed olid meie kelneriteks. Nad asetasid hoogsalt üle võrkkiikede lauajupid ja katsid need kiiresti kaussidega, kus olid kanavardad, basmatiriis ning võist ja meest tehtud maiustused.
Rahulikumal ajal jalutas vanaema väljas ringi oma pikas särgis ja pükstes, mida me kutsume salwar kameez’iks, ja võttis suuna lontis võrkkiikede poole ning vestles koduigatsusest vaevatud sõduritega, kes tundsid hõllandust oma kodukandi roogade järele. „Mida teile süüa meeldib?” küsis ta. „Mis teil kodus söödakse?”
Briti sõdurid rääkisid talle lihalõikudega neerupirukatest, aurust, mis õhku tõusis, kui nuga piruka kooriku läbistas ja tõi nähtavale selle kämbulise sisikonna. Iga sõdur püüdis eelmist üle trumbata ning peagi täitus telk ohhetamise ja imestlushüüetega, kirgliku jutuvadaga. Ameeriklased pelgasid, et britid neist üle käivad, ning liitusid vestlusega ja otsisid tulihingeliselt sõnu, et kirjeldada grillitud biifsteeki, mis on saadud Florida soorohuga toidetud veistelt.
Varustanud end neil käikudel klientide juurde sedalaadi luureinfoga, tõmbus Ammi kööki ja leiutas tandooriahjus oma tõlgendusi äsja kuuldust. Ta valmistas näiteks omamoodi india bread-and-butter puding’it, millele oli puistatud värsket muskaatpähklit ja mis saavutas Briti sõdurite seas suurt menu; ameeriklastele aga, nagu Ammi nentis, meeldis iseäranis maapähklikaste ja mangotšatni, mis olid tükikese naan’i vahele keeratud. Nõnda ei läinudki kaua aega, kuni uudis meie köögist levis gurkhadelt Briti sõduriteni, barakkidest sõjalaevadeni, ja päevad läbi peatusid meie Napean Sea Roadi telgi ees džiibid.
Ammi tegi suurepärast tööd ja ma ei suuda teda iial ära tänada selle eest, et ma olen saanud selleks, kes ma praegu olen. Ei ole hõrgumat rooga kui Ammi kirikala, mida ta kastis magusasse tšilli-masala’sse, mähkis banaanilehe sisse ja grillis tawa’l kübekese kookosõliga. Minu jaoks on see roog india kultuuri ja tsivilisatsiooni tipp, ühtaegu lihtne ja peen, ja see on mulle olnud mõõdupuuks kõigi roogade puhul, mida ma iial olen sestpeale valmistanud. See oli mu vanaema lemmiktoit. Ammil oli imetlusväärne võime teha mitut asja korraga nagu professionaalsed kokad. Kasvasin üles, vaadates, kuidas tema väike kogu sööstab paljajalu üle köögi muldpõranda, kastab kiiresti baklažaanilõike kikerhernejahusse ja praeb neid kadai’l, annab kokale võmmu kuklasse, ulatab mulle mandlivahvli, kisendab mu tädi peale.
Igatahes sai Ammi tänavaäärsest telgist kiiresti