Saja sammu teekond. Richard C. Morais

mis noil päevil oli Indias veel eksootiline haruldus. Ei ema ega mina olnud varem Prantsuse restoranis käinud, mistõttu meile tundus restoranisaal ääretult šikk. Võtsime diskreetselt istet saali tagaosas asuvas nišis ja rääkisime teineteisega madalal rippuva vasklambi all sosinal, nagu olnuks me raamatukogus. Tolmust hall pitskardin tõkestas tee sellele vähesele valgusele, mis hoone pruuniks toonitud aknaklaasidest läbi tungis, nii et restoran jättis mulje omamoodi urust, mis on kergelt allakäinud. Meile jättis see võluva mulje.

      Vanaldane ja tohutult kõhn kaftanis naine, kätel meeletu hulk käevõrusid, lonkis meie laua juurde, ja temas võis otsekohe ära tunda vananeva eurooplasest hipi, kes kunagi oli külastanud mõnd aašramit ega naasnudki enam koju. Ent aastad ja India parasiidid olid talle oma jälje jätnud ja mulle näis ta kuivetunud putukana. Mäletan, et naise lohkuvajunud silmad olid paksult kohl-pliiatsiga üle tõmmatud, aga kuumaga oli meik jooksnud ta näo kortsudesse, ja millalgi hommiku poole oli ta oma huultele väga värisevate kätega kandnud punast huulepulka. Sestap oli tuhmis valguses tema välimus võrdlemisi hirmutav – just nagu teenindaks sind lõunalauas laip.

      Ent naise kare hindi keel kõlas elavalt, ta ulatas meile menüüd ning läks meile seejärel mangolassit valmistama. Koha kummalisus avaldas mulle sügavat muljet. Ma ei teadnud, mida sellest keerukast menüüst valida – road nimedega bouillabaisse ja coq au vin kõlasid väga eksootiliselt – ja ma vaatasin hirmunud pilgu ema poole. Tema aga naeratas lahkelt ja ütles: „Hassan, ära iial pelga midagi uut proovida. See on väga oluline. Annab elule vürtsi.” Ta osutas paberilipikule: „Võiksime võtta päevapakkumise. Oled nõus? Magustoit on hinna sees. Hind on väga mõistlik. Pärast kogu meie poodlemist poleks see sugugi halb valik.”

      Mäletan selgelt, et päevapakkumise komplekteine algas sinepivinegretis lehtsalatiga, seejärel kanti ette friikartulid ja kiirelt praetud biifsteek suure tüki Café de Paris’ stiilis maitsetaime- ja küüslauguvõiga, ja järelroaks toodi niiske ja võdisev crème brûlée. Päris kindlasti oli see lõuna kehvapoolne – biifsteek oli sama vintske nagu ema äsja ostetud kingade tallad –, aga see sai otsekohe oma koha mulle meelde jäänud einete seas, sest kogu päev oli sedavõrd eriline.

      Brüleekreemi magus karamell, mis mu keelel sulas, on mulle alatiseks meelde jäänud koos ilmega, mis oli tol hetkel ema näol: tema lahkust näis esile tõstvat sisemine nauding meie muretust linnaskäimisest. Veel praegugi näen sädet ta pilgus, kui ta kummardus ettepoole ja sosistas: „Ütleme su isale, et me eelistame nüüd Prantsuse toitu. Eks ole? Ütleme, et see on palju parem kui India toit. See peaks ta ärevile ajama. Mis sa arvad, Hassan?”

      Olin neliteist aastat vana.

      Kõndisin St. Xavier’ koolist kodu poole, seljas matemaatika ja prantsuse keele õpikud, ja nosisin pabertorbikust bhelpuri’t. Tõstsin pilgu ülespoole ja nägin endavanust mustasilmset poissi, kes jõllitas mind teest eemal asuvate räpaste sarade juurest. Ta pesi end pragudega ämbris ja ta märg pruun nahk näis pimestava päikese käes kohati valge. Tema jalge ees oli lehm kokku varisenud. Poisi õde kükitas lähedal asuvas vesises kraavis ja tuhmi juukseline naine nende taga riputas räbaldunud riideid tsemendiga kaetud veetorule.

      Minu ja tolle poisi pilgud ristusid hetkeks, seejärel ta irvitas minu poole, sirutas käe allapoole ja lehvitas mulle oma genitaalidega. See oli üks neid lapsepõlve hetki, mil sa mõistad, et maailm ei ole selline, nagu sa seni oled arvanud. Mõistsin korraga, et on inimesi, kes mind vihkavad, ehkki nad ei tunne mind.

      Korraga mürises meist mööda hõbedane Toyota, teel Malabar Hilli poole, ja tegi lõpu poisi halvaendeliselt nõiduslikule pilgule, ning ma pöörasin tänulikult pilgu läikiva auto suunas. Kui ma tagasi vaatasin, oli poiss kadunud. Vaid lehm poris viibutas oma saba ja tüdruk surkis tolle usjat ekskrementi, mille loom oli oma kõhust äsja välja punnitanud.

      Veetorust kostus ähmast kolinat.

*

      Bapaji oli slummis hinnatud mees. Ta oli üks neist, kes olid elus läbi löönud, ja vaesed lõid käsi kokku, kui ta kõrgilt nende barakkide vahel jalutas, andes sõbralikke hoope vastu pead sealsetele kõige tugevamatele noortele meestele. Valituks osutunud tunglesid läbi käratseva rahvasumma ja kiilusid end istuma ta kolmerattalise motika tagaistmele, mis teeservas tuksus. Bapaji valis oma einekarbi-kullerid alati slummist, ja temast peeti seetõttu väga lugu. „Kõige odavamad töölised, keda ma üldse kusagilt leian,” kähistas ta mulle.

      Kui mu isa keskendas äri kõrgema klassi restoranidele, tehti slumminoorte palkamisele lõpp. Papa ütles, et meie keskklassi kliendid tahavad korralikke kelnereid, mitte barakkide rahvarämpsu. Ja sellega asi piirduski. Ent nad tulid üha uuesti ja uuesti, anusid tööd ja surusid oma kõhetud näod vastu tagaust. Papa peletas nad oma möirgava hääle ja kiire plaksuga minema.

      Papa oli keeruline mees, keda polnud lihtne üheselt liigitada. Kaugeltki ei olnud ta vaga moslem, ent paradoksaalsel kombel püüdis ta alati Allahi poolehoidu leida. Näiteks toitsid Papa ja ema igal reedel isiklikult viitkümmet sellesama slummi elanikku kateldest restorani tagaukse ees. Ent see oli kõigest kindlustuspoliis eluks teispoolsuses. Kui asi jõudis töötajate palkamiseni, oli Papa armutu. „Kõnts, ei midagi enamat,” ütles ta. „Inimkõnts.”